Mida Waldorfkool minu lapselt tahab

Ma olen oma laste õpetajatele Waldorfkoolis ilmselt üsna keeruline juhtum. Suve alguses, kui mul tuli otsus Waldorfkooli alt ikkagi koduõpet teha, saime õpetajatega koos lastega esimest korda kokku. Vaatasime üksteisele otsa ja õpetajad suhtlesid lastega, et aru saada, kes nad sellised on (ning et otsustada, kas on meid nõus oma tiiva alla võtma). See kõik kulges kenasti. Kuna suur suvi oli peale tulemas, siis sel hetkel mingeid täpsemaid asju arutama ei hakanud, vaid planeerisime augusti lõpus uuesti kohtuda, et siis juba põhjalikumalt eesootavat õppetööd ja korraldust kooskõlastada. Augusti lõpus/septembri alguses olin mina nii suur ja rase, et väga aktiivne antud teemal ei olnud. Koolis lapsi registreerimas käies kohtusin poja õpetajaga, aga temagi arvas, et esimene nädal on neilgi kiire-kiire, et ehk kohtuks pisut hiljem. Pisut hiljem olin ma veel suurem ja veel rasedam ning tegin ettepaneku kohtuda hoopis veerandi lõpus (ja leppida sellega, et senimaale õpetan lapsi lihtsalt oma parema äranägemise järgi). Seda ettepanekut tehes arvestasin põnni planeeritud sünnikuupäevaga. Põnn otsustas aga oma "hotellis" võimalikult kaua aega veeta, kuni sealt meditsiiniliselt välja ajada ähvardati. Veerandi lõpus küll küsisin õpetajatelt kohtumise kohta üle, aga viimane nädal neile ei sobinud ja vaheaeg meile ei sobinud (ja ma ohkasin selle peale kergendatult, sest põnn oli see aeg ikka veel nii pisike, et mulle see edasilükkumine täiesti sobis).

Nüüd siis lõpuks, uue veerandi alguses, leidsime sobiva kohtumise aja tütre klassijuhatajaga. Kuna põnn oli kaasas, siis väga pikka kohtumist teha ei saanud. Vaatasime põgusalt üle, mida tütar teinud oli. Ma olin enne õpetajatele kirjutanud ka pika kirja, kus igas aines kõik õpitud valdkonnad kirja panin, nii et eelinfo oli tal olemas. Põhiosa kulus aga selle arutamisele, et mida õpetaja meie õppetöös näha soovib. Varem meil ju sellel teemal vestelda ei olnud võimalust.

Mida siis Waldorfkooli õpetaja minu lapselt tahab? Tahab tegelikult üsna väheseid asju, mis on aga piisavalt erinevad tavakooli materjalidest. Samas need soovid mulle vägagi sümpatiseerivad.

Eesti keel:
1. raamatutähed
Siin soovib õpetaja, et tütar õpiks kirjutama nö "raamatu tähtedes". Ehk siis need väikesed tähed, mis ei ole enam suured trükitähed ega ole veel see seotud kiri mida tavakool esimese klassi teises pooles õpetama hakkab. Mina neid tähti ei oska, aga hämmastaval kombel mees kirjutab nende tähtedega. Kust ta neid õppis, ei mina aru saa. Niisiis on kokkulepe, et mees teeb meile näidistähed ette ja saame harjutada.
Miks see soov mulle meeldib.... sellepärast, et tütre pealt näen, kui suur aur seotud kirja kirjutades läheb tal tähtedevaheliste seoste peale ja kui sassi see nii tal kui pojal vahepeal kirjutamist ajab. No võtke või sõna "kuuuurija" (mitte et lapsed oleks seda sõna kordagi pidanud kirjutama :). Päris keeruline on neid "u" poste ja nendevahelisi seoseid lugedes aru saada, et ikka õige arv tähti tuleb. Waldorfis aga lähenetakse asjale etapikaupa - kõigepealt õpivad väikseid tähti kirjutama ja kui see käpas, siis tulevad seosed juurde. Ja lastel jällegi lihtsam mingi element korralikult omandada ja siis sammuke edasi minna.
2. oma "juturaamatu" tegemine
Soov siis selles, et laps koostaks ise juturaamatu. Lehed keskelt kokku köita, ise lugu välja mõelda, üles kirjutada ning pildid juurde joonistada. See soov meeldib mulle väga. Arendab fantaasiat, kirjutamist, joonistamist, meisterdamist ning lõpptulemuseks tuleb üks vahva "oma asi", mille üle laps saab tõeliselt rõõmus ja uhke olla. Lisaks tuli mul seda soovi kuuldes meelde, et veel mõni aasta tagasi teatas tütar, et tema soovib hakata raamatuid kirjutama ja eriti neisse pilte joonistama :)

Matemaatika:
1. arvuread
Soov siis see, et laps õpiks ära sisuliselt korrutamise jaoks vajalikud arvuread. Number kolme puhul näiteks "kolm, kuus, üheksa jne". Ja vahva on see, et õpetaja andis nende õppimiseks ka konkreetse ja toreda meetodi. Selleks meetodiks on rütm. Näide jälle number kolmega. Teed numbreid lugedes kolmese tsükli. Näiteks: üks - astud ühe jalaga toolile; kaks - astud teise jalaga samuti toolile; kolm - hüppad toolilt maha. Ja siis korrates edasi: neli - üks jalg peale; viis - teine jalg peale; kuus - hüppad maha. Jne jne. Niimoodi ühtses rütmis. Ja siis on see eriline hetk, ehk mahahüppamine, see, mille juures loetledki vajalikku numbrit. Alguses loed kõik numbrid välja kõva häälega. Kui juba paar korda rida läbi tehtud, siis loed vahepealseid numbreid vaikselt ja välja hääldad ainult selle vajaliku numbri (kolm, kuus, üheksa jne). Lastel on lõbus, endal on lõbus ja tänu rütmile jäävad tegelikult need arvu "kordsed" mõnusalt, valutult ja kiirelt meelde. Ja neid rütme saab välja mõelda igasuguseid - sammud, hüpped, plaksud, patsutused - nende nuputamine on lastele veel omaette lahedaks ja elevust tekitavaks ülesandeks.
Miks see soov mulle meeldib? No juba selle rütmi kirjelduse juures on näha miks - just sellepärast, et väga lõbusalt ja valutult saab laps omale korrutustabeli selgeks. Seda nii tütre jaoks, kellele see on uus nähtus, aga mul on hea meel ka selle üle, et saab pojale korrutustabel kergemini ja paremini selgeks. Hetkel tal sellega mõtlemist ja maadlemist ikka veel.
2. saja piires liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine
See on tavakooli mõistes teise klassi lapsele ikka suht kõva soov. Siiani on ta tavakooli programmi järgi tegelenud ainult kahekümne piires liitmise ja lahutamisega. Nüüd siis tuleb veerandi lõpuks suur arenguhüpe teha :). Samas olen ma ka selle sooviga rahul. Esiteks ma tean, et õpetaja ei hakka norima, kui see korrutamine ja jagamine pisut üle kivide ja kändude tuleb. Teiseks ma tean (ja kontrollisin vaikselt üle), et tegelikult saab tütar loogiliselt kiirelt aru ka sellest, kuidas oma liitmise ja lahutamise oskust saja piires rakendada. Kolmandaks oleks ma muidu korrutamise ja jagamise pärast mures, aga usun, et tänu eelmises punktis kirjeldatud arvuridade rütmilisele õppele, saab tal selle selgekssaamine oluliselt lihtsam olema kui oleks olnud tavakoolis tuimalt korrutustabelit pähe tuupides.

Vormijoonistamine
Siin ongi sooviks lihtsalt vormijoonistamine ise. Asi, mida tavakoolis üldse ei ole ja millega ma esimest korda alles õpetajatega suheldes kokku puutusin. Tegu siis põhimõtteliselt lihtsate joonte, kaarte ja lihtsamate geomeetriliste kujunditega, mille õpetaja joonistab vihikusse ette ja laps peegeldab seda joonistust - kas siis vertikaalse telje, horisontaalse telje või nurgapeegelduse abil. Teema minu jaoks täiesti uus ja väga põnev. Ma usun, et see on väga hea ja kasulik asi, harjutamaks käelist kindlust lapsel. Kõige aluseks nii kirjutamises kui joonistamises on ju lapse suutlikkus kindla käega tõmmata selliseid sirgeid või kõveraid jooni nagu ta soovib. Ja seda see vormijoonistamine harjutabki. Lisaks siis veel geomeetriline mõtlemine, mis tänu peegeldamisele ja elementide kujule juurde tuleb. Eks kõige keerulisem saab olema see, et mina pean nüüd neid jooni ja kujundeid välja mõtlema ja ette tegema hakkama :)

Ja need ongi kolm põhiainet, millega õpetaja soovib et me tegeleksime. Lisana on ülesanneteks muinasjuttude järgi piltide joonistamine (neil hetkel teemaks loomamuinasjutud, eks siis katsume sama liini hoida); käsitöös heegeldamine ning vene keeles mõne lihtsama lause ja väikese luuletuse suuline äraõppimine (lihtsalt kordamise järgi, ilma kirjapildiga tegelemata).

Nüüd ma siis katsun seda põimida meie siiamale toiminud tavakooli materjalidele baseeruvale süsteemile juurde. Otsapidi juba toimib. Kuna mulle need soovid väga meeldivad ja ma usun nende asjalikkusesse, siis ilmselt saame ka sellega hakkama :)

Pean tunnistama, et teadsin enne koduõpet Waldorfkoolist natukene, aga mitte väga palju. Olin vahepeal mõlgutanud mõtteid, et kas lapsi sinna panna, aga tegudeni jõudnud ei olnud. See, mida ma praegu järjest teada saan nende süsteemida ja põhimõtete kohta, meeldib mulle väga. Nad õpetavad lastele baasasjad väga põhjalikult ja tugevalt ja sisuliselt selgeks (ja rõõmsalt ja lõbusalt ja valutult) ja siis hakkavad selle tugeva vundamendi peale järgmisi kihte edasi ehitama ning termineid juurde tooma. Tavakool paneb algusest peale väga suurt rõhku igasugustele terminitele ja reeglitele, nii et teema muutub väga kuivaks ja bürokraatlikuks ja sisuline pool jääb terminite varju. Lisaks võetakse tavakoolis korraga väga palju eri valdkondadest teemasid juurde ja juurde, enne kui baasasjad lapsel kinnistuda on jõudnud. Ja siis korratakse klassist klassi asju uuesti üle, sest lastel ei ole need kinnistunud. See on igatahes minu mulje, mis on esimese koduõppeveerandiga ja tavakooli õppematerjalidele toetudes mul tekkinud.

Elu õpetajana on igatahes kohe põnevam ja teatud ootusärevus on sees, et kuidas ja kui hästi mul õnnestub nüüd neid uusi mõtteid ja teemasid laste õppetöösse põimida.