Uue veerandi esimene koduõppenädal selja taga. Eelmise veerandi vigadest õpitud ja katsetasime uut põhimõtet. Kõigepealt raamatust teema, paralleelselt töövihik, et mõlemad samas tempos liiguks ning reeglid kirjutame eraldi konspektina välja. Hetkel teeme reegleid veel mustandpaberitele ning plaanis on nad waldorfkaustikusse panna "puhtalt" siis, kui aine on läbi võetud. Seda sellepärast, et mõned seotud reeglid on eri peatükkides, aga mina tahaks neid konspekti kokku panna. Niimoodi siis "ootamegi", et seonduv materjal ka läbi saaks võetud.
See uus rütm ja süsteem töötab päris hästi. Tütar valis esimeseks aineks inimeseõpetuse. See veerand oli teemaks "Pere" ning eriti teemakohane oli sektsioon, mis rääkis uuest beebist perekonnas. Kasulik ja huvitav oli ka osa, kus räägiti oma perekonna näitel lahti, kes on vanavanemad ja kes onud-tädid (ja seda ka pojale, kes kõrvalt ikka ka kuulas-vaatas - see on ka koduõppe pluss, et tegelikult saavad nad teemasid topelt, sest ikka kuulevad kõrvalt, mida teine teeb). Oma peres on ju kõik kuidagi nii harjunud olemasolevate liikmetega, et ega lapsed täpselt neid sugulussidemeid ei teagi. Nüüd siis oli põnev avastada.
Inimeseõpetuse terve veerandi materjal sai täpselt ühe päevaga läbi võetud. Kordamise osa jätame veerandi lõppu, et kõik uuesti meelde tuletada. Edasi valis tütar eesti keele. Poeg oli selle kohe esimeseks aineks valinud, nii et nüüd teevad nad koos eesti keelt. Väga mõnus on sedasi. Istume kolmekesi koos köögilaua taga (mõnikord neljakesi, kui õpime beebi ärkveloleku ajal) või minu toas (seda siis, kui beebit parajasti imetan, õpetada saab selle kõrvalt ilusti, sest asju vaadata ning kuulata-rääkida saab sel ajal ikka). Vaatan kord ühe tehtud, kord teise tehtut. Vahepeal arutame kõik koos kummagi teemat, vahepeal arutame ühega midagi samal ajal kui teine iseseisvalt loeb või harjutusi teeb (ja mille siis pärast jällegi temaga läbi arutame, samal ajal kui esimene midagi ise teeb). Ja kui õppimise algus ongi mõnikord selline tusane teema (eriti tütrele hetkel, kes iga kord suudab ikkagi alguses ära öelda oma "ma vihkan õppimist"... varem oli selleks "ma vihkan kooli", aga nüüd ju nii enam ei saa öelda :), siis mingist hetkest muutub õhkkond mõnusaks ja positiivseks. Toome naljakaid näiteid, räägime teemaga seonduvaid naljajutte või juhtub lihtsalt situatsioonikoomikat. Näiteks see, kui tütar meelitab beebit enda poole vaatama ja beebi hakkabki pead pöörama, aga poole "tee" peal tuleb nii suur haigutus peale, et peab kohe tükk aega sellega tegelema, enne kui edasi pöörata saab. Või siis loeb tütar parasjagu mingit lõiku raamatust ette ja poeg teatab selle peale "rumal jutt". Jääme tütrega talle hämmelduses otsa vaatama... tema jällegi jääb hämmelduses meile otsa vaatama, et miks me teda niimoodi vahime. Ja siis saame aru, milles asi ning hakkame kõik koos naerma... temal ju kokku-lahku kirjutamise teema käsil, ning luges vihiku ülesandest ette järgmise sõnapaari, meie aga arvasime, et tema tütre loetut kommenteerib. Või siis see, kui tütar "k-p-t sõna alguses" teema ülesannet väga põhjalikult ette võtab. Ülesandeks onvõtta üks k-p-t-ga algav sõna harjutusest ja sellega lause teha. Aga kui juba siis juba, ja nii tulevadki laused, kus ikka kõik sõnad on k-p-t algusega. Näiteks siis: Kala pani passi koodi. Ja teised sellised...
Ühesõnaga, hetkel liigub elu päris mõnusal lainel. Pojal ongi eesti keelt veel ainult ühe päeva jagu teha jäänud, siis on veerandi materjal võetud ja saab järgmise aine kallale asuda. Ja kui mina veel enam kogemust saan ja julgemaks muutun, siis hakkan ilmselt üha enam ise lastele teemakohaseid ülesandeid välja mõtlema ning ei hoia enam nii kramplikult õpikust-vihikust kinni. Hetkel teeme me ikka järjekindlalt ja korralikult kõik õpiku ja vihiku harjutused ära, kuigi mõne kohta olen ma juba julgenud mõtlema hakata, et seda väga vaja teha ei oleks. Mitmeid kirjalikke harjutusi luban neil niikuinii suuliselt teha (lausete moodustamine, jutustuste väljamõtlemine jne). Eks vaikselt kohaneme ja sätime oma samme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar