Meil siin mõnusalt igasuguseid uusi tuuli õppurite maailmas.
Vastavalt waldorfkooli tavadele võtsime tööõpetuse sildi all käsile heegeldamise. Seda siis nii poja kui tütrega korraga. Hankisin kolm ühesugust heegelnõela ning kolm erivärvi kera lõnga ning hakkasime kolmekesi ketti heegeldama. Ega ma ise teab-mis käsitööguru ei ole, aga samas on see mõnus meditatiivne tegevus. Algus läks ikka üle kivide ja kändude ja pojale ei osanud ma kuidagi vasaku käega heegeldamist õpetada, nii et ta pidi parema käega seda tegema. Aga mingist hetkest hakkasid neil ikka aasad välja tulema. Pojale kusjuures hakkas asi nii meeldima, et tema kett on praeguseks hetkeks juba üsna pikk (ja ta tahabki seda veel pikemaks teha). Tütar hetkel veel heegeldamist ei armasta (seda peamiselt seetõttu, et see tal veel eriti välja ei tule), aga vaikselt harjutab kohustuslikus korras edasi ja tuleb temalgi järjest parem välja. Internetist otsisin üles ka algõpetused ja tuletasin omale sambad jms meelde, nii et kui nad on valmis aasadest edasi minema, siis ka ise valmis olla. Igatahes on vahva midagi uutmoodi teha, sest käsitööd ei ole meil peres ammu tehtud, kuigi see mulle tegelikult üsnagi meeldib.
Teise asjana oleme käsile võtnud waldorfist õpetatud korrutamise arvuread. Kaugele veel ei ole jõudnud. Esimesena tegime kolmerida. Alustasime seda õues kividele astumise ja mahahüppamise rütmiga. Järgmine päeva autoga linna sõites tegime käteplaksudega (kuigi poeg mingil hetkel tegi märkuse, et mina võiksin ikka pigem autojuhtimisega tegeleda). Linnast tagasi tulles nuputasime rütmi ka neljade rea jaoks ja harjutasime siis seda paar korda (ja mina sain pojalt taas sama märkuse osaliseks). Väga vahva on neid ridasid koos niimodi teha ja ma mõistan küll, et selliselt rütmiliselt korrates jäävad arvuread tõesti päris hästi meelde.
Kolmas asi on waldorfiväline ja minu oma kiiks. Nimelt on mul ammu olnud mõte, et kui need lapsed nii hirmsasti arvutit armastavad, siis võiksid seal taga midagi asjalikku teha, ehk siis mõte selles, et õppigu programme ka kirjutama, mitte ainult kasutama. Sellele mõttele on tuld juurde andnud poeg, kes on samamoodi juba ammu rääkinud, et tema tahaks ise arvutile mänge kirjutada. Olen siin nuputanud seda ühtemoodi ja teistmoodi, et kuidas teemaga pihta hakata. Lõpuks tundus kõige lihtsam pihta hakata lastele html-i tutvustamisest. See on universaalne keel ning mis kõige parem, ei vaja kirjutamiseks mingit spetstarkvara - piisab notepadi olemasolust ja ongi võimalik alustada. Arvutimängu sellega muidugi ei kirjuta, aga vähemalt on hea ja lihtne algus programmide telgitagustega tutvumiseks.
Eelmine nädal proovisin algust teha ja näitasin lastele "view source code" käsklusega paari internetilehekülje koodi html-is. See oli kerge tagasilöök, sest praegu ju kõik mootorite abil tehtud ja igasugust robotite poolt genereeritud jura täis. Poeg oli küll väga vapper ja kannatlikult ootas-vaatas, kuni ma mingidki enam-vähem loetavad kohad leidsin. Tütar nii kannatlik ei olnud ja vajus esimese poole minuti pealt vaikselt oma tuppa lugema :)
Täna aga võtsime ette puhta notepadi, lapsed kirjutasid sinna oma tervitussõnad, salvestasime failid ära ja vaatasime, kuidas need veebilehitsejaga välja näevad. Siis panime veel juurde reavahetuse, boldi, italicu - ehk siis lapsed kirjutasid oma esimesed käsklused oma esimesse "programmi". Kuna html on suht loogiline ja lihtne (vähemalt sellisel tasemel), siis oli see ka nende jaoks loogiline. Neis tekitas see igatahes hasarti kohe igasuguseid asju proovida ja homme on neil mõlemal kindel soov jätkata. Nii et vaatame, kuidas see avantüür meil edasi läheb. Mul on juba mõte, et las nad kirjutavad omale programmi 100 piires liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamise harjutamiseks :). Selleks muidugi tuleb juba midagi muud kasutada kui html-i.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar