Mähe kui kultuuriline nähtus

Beebi piss/kaka ning mähe on tänapäeval moodustamas ühtset tervikut. Ühega kaasneb teine ja vastupidi. Neist kahest ei oskagi enam lahutatult mõelda.

Sellega seoses on tekkinud teatud kahtepidine suhtumine nähtustesse, mis reaalselt on samad, aga meie kultuurikontekstis tekitavad erinevaid emotsioone-tõlgendusi.

Näiteks:
a) Beebi kakab mähkmesse, mähe saab kakaseks. See on normaalne.
b) Beebi kakab ilma mähkmeta ja asi, mille peal beebi on, saab kakaseks. See tundub pisut.. hmm.. ebaesteetiline, ebahügieeniline ja lihtsalt öeldes natuke rõve.

a) Beebi kakab mähkmesse, beebi nahk saab kakaga kokku. See on normaalne.
b) Beebi kakab ilma mähkmeta ning paneb jalgu vehkides jala kaka sisse, jalg saab kakaga kokku. See tundub ebaesteetiline, ebahügieeniline ja natuke rõve.

a) Beebi on kakanud mähkmesse ja täiskasvanu peab selle määrdunud mähkmega tegelema (kas siis loputama ja pessu panema korduvate puhul või kokku pakkima ja ära viskama ühekordsete puhul). See on alguses pisut ebameeldiv, hiljem juba enam mitte sedagi. Igatahes on see normaalne.
b) Beebi on kakanud ilma mähkmeta ja täiskasvanu peab seda kakat ära koristama: kas siis kakaseks saanud riiet pessu panema või kakaseks saanud põrandat/alust misiganes asja paberi või lapiga ära puhastama. See tundub ebaesteetiline, ebahügieeniline ning natuke rõve (eriti kui see riie, mida puhastama peab, on täiskasvanul seljas :).

Ühesõnaga - olukorrad tegelikult samad. Beebi kakab ning asjad tema pepu läheduses saavad kakaseks ja tema ise saab kakaseks. Kui need "asjad" on mähkmed, siis on kõik hästi. Kui need "asjad" ei ole mähkmed, siis on rõve. Kas pole mitte nii meie mõttemaailm hetkel seatud? Ja kas pole totaalselt silmakirjalik?

Ühesõnaga mähe on minetanud oma lihtsalt funktsionaalse väärtuse kaka kinnipüüdjana ning omandanud täielikult omaette kultuurilise nähtuse fenomeni, mis muudab meie mõtteviisi ja hinnanguid olukordadele. Aga kas see ikka peab nii olema?