Xdreami Raplamaa etapp läbitud

Nädalavahetus kulges meil sportliku tähe all. Kõigepealt tuli hakkama saada meie pere jaoks vägagi erakordse tegevusega ning pühapäeva hommikul kell kuus üles tõusta. No tegelt poja ajasin poole seitsme ajal alles üles.

Ülesandeks oli siis paraja varuga enne starti Rapla kanti jõuda. Seal nimelt toimus kolmas Xdreami etapp.

Aprilli lõpus sai ju ära tehtud Xdreami esimene etapp. Muljed olid ehedad ja Patareis ekslemine tuleb siiamaani aeg-ajalt meelde. Teisel etapil me ei käinud. Samal nädalavahetusel oli ämma juubeli tähistamine ning niikuinii oli tegemist öise ja pika etapiga, nii et ei tea, kas oleks niisamagi läinud. Nii et hea, et ämma juubel meid otsustamisest vabastas.

Seekord aga siis kolmas etapp ja lõpuks ikka otsustasime jalad tagumiku alt välja võtta ning kohale minna. Otsus oli hea, seda võin nüüd tunnistada. Isegi luud-liikmed ei valuta ja üldse läks palju paremini kui esimesel etapil. Olgugi, et tuleb tunnistada tõde, mingit reaalset trenni me vahepeal teinud ei ole. Lapsed muidugi mässavad õues sõpradega mängida. Ise olen mõned õhtud vaikselt maja taga tiigis ujumas käinud - kui see arvesse läheb.

Aga et siis nüüd võistluse juurde. Kohale jõudsime väga kenasti. Hoolimata sellest, et esialgu jäid kiivrid maha ja tuli koju tagasi pöörata ning hoolimata sellest, et mehel tuli bensukas rattakumme õhku täis lastes taaskord meelde, et mul on sellised imelikud ventiilid, mida seal täis lasta ei saa. No ta lohutas, et rapla kandis pidi palju rabasid olema ning et rabas sõitmiseks sobib mu rataste kummirõhk suurepäraselt. Kui tore, kaspole :)

Kodus oli olnud suur peamurdmine riietuse osas. Üldiselt käiakse orienteerumas pikkade riietega - sest metsas ja võsas ragistades saavad jalad ja käed muidu tõsiselt vatti okstelt, tüügastelt, nõgestelt ja millelt-kõigelt-veel. On küll olemas ka õhukesed orienteerumisriided, aga minu omad ei lähe mulle hetkel hästi selga, mehel ja pojal selliseid asju aga pole. Ilmaks aga prognoositi 30 kraadi sooja vaheldumisi äikesega. Sai seega otsustatud, et pigem natuke kriime ja nõgest kui kuumarabandus ning valitud lühikesed riided. Arvestusega, et me läheme ikkagi C-rajale, mis pole selline "päris" rada, vaid algajatele ning eeldusega, et küllap meid ikka suuremast metsast säästetakse. Üldiselt oli meil õigus, aga paar korda ikka üllatati ka päris metsaga, nii et ei pääsenud me ei kriimudest ega nõgestest, küll aga jäi kuumarabandus tulemata, nii et valik oli ikkagi hea.

C raja starti oli tulnud 19 võistkonda. Nii et paras seltskond - ei ole liiga suur ega liiga väike. Algus oli ratastega. Päris pikad etapid olid sõita. Algus asfaldil, siis enamik teest kruusal ning lõpuks järjest väiksematel metsateedel. Kohati lausa sellistel, kus pori oli rohkem kui teed ning sõita ei kannatanud (no meiesugustel). Seal siis sai ratta käekõrval lükkamist harjutada. Kokku oli esimesel rattaotsal kolm punkti ning 7,5 km linnulennult. Pärissõidus tuli ilmselgelt 10 km ikka täis. Teine punkt oli üsna väikese metsatee peale peidetud, nii et päris paljud said seal vist kaua otsida ja üks võistkond jättiski selle võtmata (nii et ilmselt ei leidnud üles).

Siis tuli rattad maha visata ja kaasa haarata kanuu. Ja see oli koht, kus oli kasulik kõrva taha panna korraldajate eelnev juhendis avaldatud hoiatus "tasub kaarti lugeda". Nimelt oli kaardil kaks kanuupunkti - üks ühel pool silda, teine teisel pool silda. Silla juurest lasime kanuud vette. Enamik võistkondi asus rühkima kohe järjekorras esimest punkti võtma ja siis tassis kanuu tagasi üle silla ja läks teist punkti võtma. Mina aga tähenärijana olin rattaetapil nina kaarti pistnud ja seal oli ilusti kirjas "võtta omal valikult 1 punkt kahest"... tasub kaarti lugeda, eksole :). Ja see teine punkt oli ka sutsuke lähemal kui esimene, nii et meie ilusti tassisime kanuu kohe teisele poole silda kui ülejäänud ja asusime mõlama. "Jõgi" on selle asja kohta palju öeldud. Päris tihti ronisime kanuust välja ning lükkasime poole sääreni ulatuvas vees kanuud lihtsalt ise edasi. Ja samas läks ta kohati vga kiirelt sügavaks, nii et suures lükkamisehoos vööni vette sattumine ei olnud haruldane juhus. Jõgi oli ka piisavalt käänuline ja igast asjandusi (veetaimi, oksi jne) täis, nii et esimene pidi enamik aega mõlamise asemel aeruga kanuu nina kaldast eemale lükkama. Puändiks oli muidugi kas looduslik või kobraste poolt tehtud oksarisu tamm, mis oli küll piisaval madal, et sai kanuu sealt otse üle sikutada. Teine hea koht oli see, kui suutsime kanuu risti keerata, nii et nina oli ühes kaldas kinni ja ahter teises kaldas. Vot nii lai "jõgi" oli. Kokkuvõttes oli tegu ühe lahedama kanuuetapiga minu xdreami ajaloos (kus olen A-rajal päris mitmel hooajal osalenud ja igasugust kanuutamist pidanud üle elama).

Kõige raskem koht oli pärast kanuu tagasi jõe kaldast üles tassimine. See oli päris kõrge ja päris järsk kallas. Õnneks tulid appi ühed noormehed, kes tahtsid ise sealt kanuud sisse saada, aga meie pidime enne eest ära saama. Olen neile siiralt tänulik. Neile "aitäh" ütlemise ajal tekkis suur tahtmine ka lisada, et "poisid, te ei pea seda teist punkti võtma minema" (sest nad olid üsna meiega koos kanuusse tulnud, aga teisele poole läinud ja ma teadsin, et nad on esimese punkti ära võtnud), aga võistluskihk sai minust võitu ja lasin neil endil elu õppetunde õppida. Niimoodi jääb see neile ehk paremini meelde ja ma usun, et edaspidi loevad nad kaardil kirjutatut väga tähelepanelikult.

Kallasime kanuu veest tühjaks, tassisime õigesse kohta tagasi ning istusime uuesti rataste selga. Sõit väga pikk ei olnud, küll aga oli punkt väga lahe. Rattad jätsime tee äärde ning jalutasime suure heinamaa tagumisse otsa, kus punktid olid kõrgele puu otsa pandud. Kokku oli kolm dubleerivat punkti kolme puu otsas, nii et sai valida, kust ronida. Kahe pareminironitava puu all oli juba mitu võistkonda tegeluses, me siis valisime kaugema ja kõrgema puu. Kõigepealt tegime pojale pätti ja ta ronis üles nagu orav. Eks ta ole kodukandis palju harjutanud ka. Siis võttis mees tõsisema asendi ja lükkas minu ka üles. Esimene oks oli umbes kahe-poole või kolme meetri kõrgusel, nii et tegemis oli. Mehe tõsisel tagantlükkamisel sain oma ülekilod üles vinnatud. Edasi oli juba oksi tihedalt ja asi kergem. Kui pojaga alla tagasi saime, siis oli nuputamist, kuidas nüüd mees üles saada. Lõpuks ta lihtsalt läks ise... ma isegi ei saa siiani aru kuidas... ma lihtsalt katsusin altpoolt tal jalgu toestada ja juba ta seal üleval oligi. Väga lahe.

Siis tuli selline asi nagu ratastel joonorienteerumine. Ehk siis kaardile oli joon märgitud, mida pidi tuli sõita ja mille pealt tuli punkt üles leida. Sõit oli suuresti asfaldi peal, nii et mees sai poega käega lükata ja nii uhasime vähemalt ühest võistkonnast mööda. Punkti nägime kaugelt ära. Sellele oli juba ka vihjanud punkti legend kaardi peal: "joone peal, võrgu tipus". Tee ääres oli puude vahele tõmmatud hiigelsuur võrk, mille ülemises otsas punkt asus. Ronida tuli nii 6 meetri kõrgusele. Poeg pani vaimustushüüetega minema, mees natuke raskema sammuga ja mina kolmandana (küll vaikselt aga sisemuses rõõmustades, sest mulle ka sellised asjad meeldivad) järele. Krõbinal üles ja tagasi alla. Hiljem protokolle vaadates selgub, et sellel etapil saime kogu võistluse teise aja, nii et hästi läks.

Siis tuli taas koht, kus mõtlemine oli abiks. Nimelt läks joon kaardil küll ringiga edasi, aga kuna otsitud punkt oli käes, siis polnud mingit mõtet enam joont jälgida vaid mõttekas oli lühimat teed pidi järgmise etapi vahetusalasse minna. Sellel etapil oli meil viies aeg. Arvestades, et enamasti oli meil rattaetapi ajad seal kümnest edasi, siis ilmselt osad võistkonnad ikkagi ilusti tegid kogu joone läbi. Eks siin ole muidugi vahe selles, et kas sul on mingit varasemat kogemust ja teadmist või mitte... aga samas niimoodi need teadmised tulevadki, eksole. Need rattasõitud kokku olid ca 6 km. Nii et ratast sai C raja kohta üsna korralikult.

Rattad alasse, joogipunktis väike kosutuspeatus (eks meil olid oma vesi ka kaasas, mida kogu raja jooksul usinasti tarbisime, aga joogipeatus oli ikka väga teretulnud nähtus) ning siis jooksuetapile. Vaja oli võtta kolm punkti, kokku ca 3 km. Me saime punktid väga kenasti kätte. Esimesega oleks peaaegu väikese fopaa korraldanud, kui ei juba punkti nähes ei tabanud ära, et punkt on suure aia sees ja hakkasime sellele väljastpoolt piki aeda joostes liginema. Õnneks hüüdis meist möödasõitev (juba finisheerunud naistepunt), et punkt on aias sees ja saime õigel hetkel jaole. Suur aitäh ka neile. Üks punkt oli natuke keerulisem metsa sees. Sealt ära tulles tuli üks rajal-pidevalt-meiega-põrkuv-võistkond meile vastu ja küsis kas punkt käes. Meie jaatava vastuse peale läksid nad küll edasi, aga etteruttavalt võib öelda, et finisheerisid pool tundi pärast meid, nii et küllap sinna see aeg neil kulus. '

Jooksuetapi lõpus jõudsid meile päris mitu võistkonda kannale... ja siis tuli võistluse viimane ülesanne ja puänt. Ühe liikme jala külge tulid installeerida asjandused, mille nimetus on "skyrunnerid". Kes on nagu meie, ja ei tea, mis asjandused need on, siis siin on paar pilti nendest:

Meie valisime tema omal soovil ohvriks muidugi poja. Ta oli seda soovi küll avaldanud enne nende asjanduste nägemist... me pärast ei hakanud üle küsima :)

Esimene keeruline ülesanne oli aru saada, kuidas neid täpselt kinnitada. Kui selle keerulise asjaga hakkama olime saanud, siis oli järgmine keeruline ülesanne poeg nende peale seisma saada. Õnneks võis meeskond võistlejat toetada, nii et olime kahel pool kõrval talle toeks. Ülesandeks oli nendega staadioniring läbida. Alguses siis hoidsime teda õla alt kinni ja tema kõndis, siis proovisime teda lihtsalt üles tõsta, aga seda ei lubatud. Lõpuks leidsime meie jaoks toimiva lahenduse - poeg toetus ise kätega meie õlgadele ja juhtis jalgu ning meie tõstsime kordamööda neid asjandusi edasi. Niimoodi saime lõpuks kenasti ringi ära tehtud. Selle ajaga said küll vist kolm (no meil oli nii palju sehkendamist nende asjandustega, et täpselt ei jõudnud jälgida) jooksu lõpus järele tulnud võistkonda meist ette, aga pole hullu. Meie saime oma asja aetud ja ilusti finisheeritud.

Lõppkokkuvõttes olime täitsa edukad. Mahtusime esikümnessegi ja võitjatele kaotasime natuke alla tunni. Tubli tulemus meie kohta :)

Poeg teatas koheselt pärast finisheerumist et "ei iialgi enam". Ja mõni aeg hiljem, kui olime vedelenud saku telgi ees olevatel pikutamispatjadel, mees nautinud lõpetajatele jagatavat külma õlut, kõik olime söönud lõpetajatele pakutavat mulgiputru, saia, kohukese ja morsiga, nautinud vaadet meist hiljem lõpetanud võistkondadele, lasknud oma rattad ära pesta seekord lausa pesuteenuses, kus kenad neiud survepesuriga põhjalikku tööd tegid (mis oli väga hea, sest minu ratas on vist paar aastat pesemata olnud, aga enne väga poriseid sõite teinud) ning lõpuks autoga Türi paisjärvele suuna võtsime... siis teatas poeg hoopis, et xdream on ikka kõige lahedam spordiala ning seda peaks rohkem olema. Vot siis :)

Tee peal jah, käisime läbi Türi paisjärvest, kus ma kunagi ühel xdreami etapil lisaülesandena hüppetorni kõige kõrgemalt korruselt vette hüppasin. Kohale jõudes poeg arvas, et ta vast teiselt korruselt hüppab, aga mitte kolmandast. Temast natuke hiljem ujuma minnes nägin, kuidas ta rahuliku südamega kõige kõrgemale jalutas, sealt kohe ärahüppesillale astus ning väga rahulikult põmaki alla hüppas. Selle aja peale kui ma temani jõudsin oli ta veel kolm korda sealt hüpata jõudnud ja teatas, et tegelt oli see juba viies kord. Ühesõnaga ujus korra meiega sillaalale ringi peale ja siis hüppas edasi... seni kuni meie viitsisme olla ja teda lõpuks ära kutsusime. Nii et nüüd tuleb ilmselt kodusele sillale olemasolevale tornile ka mõned korrused juurde ehitada. Kõrgust oli sellel hüppekohal nii 6 meetrit...

Kokkuvõttes väga positiivne elamus tervest päevast ja jääme ootama septemri alguses toimuvat neljandat etappi...

Zen väikelasteemadele

Mõtlesin, et mis ma siin siis niisama ikka vingun. Panen omalt poolt lendu paar mõtet, kuidas laste kaudu oma vaimset arengut edendada.

Kõigepealt aga paar sõna ellujäämisest.

Väikelapse ema elu võib üsna kergesti tasakaalust ära minna ja üsna kurnav olla. Öised ärkamised, lapse dirigeerimisel toimetamine ning igasugu muud kodused kohustused. Suuremate väikelaste emadel veel ka töölkäimine.

Üldiselt on kolm suurt alustala ellujäämiseks: uni, söök ja õhk. Need kolm kipuvad sageli probleemsed olema.

Une probleem on ilmselge. Seni, kuni laps öösiti ärkab, on ema uni hakitud ning ta ei puhka korralikult välja. See muutub eriti hulluks kui on mitu last väikese vahega järjest, siis tuleb sageli emal võidelda magamatusega päris-päris mitu aastat järjest.

Mis siis on lahendus. Põhimõtteliselt ilmselge. Uni tuleb võtta endale prioriteediks ning magada vähegi siis kui saab. Ja kõige paremini saab magada siis, kui laps magab. Kui on mitu last, siis võib ka suuremad vaikselt kaissu võtta ja üldiselt nad kas jäävad magama või hiilivad vaikselt sigadusi tegema kasutades ära asjaolu, et emme magab.

Tavaliselt kipume me seda lapse uneaega kasutama ära "kasulikemaks" tegevusteks. Aga tegelikult ei ole emal ühtegi kasulikumat tegevust kui enda väljapuhkamine. Kurnatud ema on närviline, kuri, kohmakas, uimane, hooletusvigu tegev ja üldse üks mitte-nii-hea-ema-ega-inimene-kui-ta-tegelikult-on.

Nii et laps kaissu ja magama.

Teine komistuskivi on söök. Teha on nii palju, laps vajab tähelepanu ja vaikset rahulikku pikka aega söögitegemiseks ei ole lihtne näpata.  Ja nii siis ema heal juhul näksib midagi siit ja sealt, aga korralikult kõhtu täis ei söö.

Teine variant on see, et ema kulutab meeletu energia selleks, et teha perele imelist ja head sööki. Mis on muidugi väga tubli, aga väikelapse kõrvalt üsna keeruline ja energiakulu koha pealt väga kulukas pingutus.

Antud kohas tuleks ühest küljest jälgida, et ise korralikult sööks ja teisest küljest ehk loobuda gurmeesöökidest ning piirduda makaronide ja teiste asjadega, mida lihtsalt ja kiirelt valmis saab. Teha korraga rohkem, et hiljem soojendada saaks. Kasutada külmutatud juurikaid jms, mida ei pea koorima-hakkima jne jne. Ja kõige parem nõuanne on muidugi see, et lasta teistel pereliikmetel söögitegemine enda hoolde võtta.

Muidugi tahaks, et pere sõõks tervislikult, võimalikult heast toorainest ning võimalikult head ja täisväärtuslikku toitu. Aga kui on valida korraliku väljamagamise (koos keskpärase söögiga) või gurmeetoidud koos unevõlaga, siis mina valin väljapuhkamise.

Kolmas alustala on õhk. Enamik päevi saab niikuinii lapsega õues käidud, nii et siis saab ka ema oma hapnikukoguse kätte. Aga nendel päevadel, kui laps on haige või mingil muul põhjusel õue ei saa, siis jääb ka ema üsna sageli terveks päevaks tuppa nelja seina vahele. Ma ei tea, kuidas teil, aga kui mina pole paar päeva värske õhu kätte saanud, siis muutun ma pehmelt öeldes nõiaellaks. Nii et kui ka laps õue ei saa, siis emmel tuleks oma värske õhu minutid ikka kokku korjata.

Nii et "uni, söök ja õhk" peaks olema mantra, mida iga päev endale meelde tuletada.

Ja need "tähtsamad tegevused, mida me tavaliselt lapse une ajal teeme - koristamine, söögitegemine, vanemate lastega tegelemine. Selleks, et lapse ärkveloleku ajal istuda nagu pukk ja vahida, mida see pisike teeb. Aga teha saab hoopis nii, et lapse une ajal me magame oma unevõlga tasa ning lapse ärkveloleku ajal asjatame koristamise ja söögitegemisega, nii et laps saab jälgida hoopis oma ema ja tal on mida huvitavat vaadata ja uurida. Loomulikult vajab see natuke asjade sättimist, aga toimib. Meil näiteks käib hetkel põnniga põranda pühkimise ajal lõbus ralli - kas jõuan mina harjaga kiiremalt mustusehunnikut eest ära tõmmata või jõuab tema kiiremini harjale ja hunnikule järele. Hetkel veel võidan mina, nii et saab veel kenasti mängida. Ja kõige kriitilisemal hetkel saab suure põrandaharja põnnile uurimiseks jätta, et kõrvalt kiirelt võike hari ja kühvel haarata ning hunnik võluväel ära kaotada. No ja kui ta lõpuks veel kiiremaks osutub, siis vist tuleb tolmuimejat kasutama hakata.

Aga nüüd siis enesearendamisest, vaimsusest ja tasakaalust


Vaimse arengu juures räägitakse igasuguste muude asjade seas sisemisest rahust, tasakaalust ning "siin ja praegu" olemisest.

Beebiemmedele on eraldatud maailma kõige lihtsam ja vaimustavam vaimne harjutus. Selleks on imetamine. Siin-ja-seal kohtab nõuandeid panna imetamiseks valmis mõni raamat, mida on hea imetamise ajal lugeda. Või siis teil on harjumuseks imetamise ajal peast läbi lasta pikka nimekirja lugematutest tegemata toimetustest... Siis ärge tehke kumbagi. Võtke see hetk ja tehke sellest enda jaoks midagi imelist. Vaadake oma last. See laps on tegelikult looduse suurim ime. Kahest pisikesest rakust on tekkinud selline imeline olend. Ja imetamine on maailma järgmine ime. See, kuidas sinu kehast tuleb sinu lapse jaoks parim söök parimas koostises. See on ju tegelikult täiesti hämmastav. Nii et kaks suurepärast imet koos. Rääkimata õnnehormoonidest, mida imetamine ema kehas tekitab. Nii et täiuslik moment tunda harrast austust ja tänulikkust looduse ja kõiksuse ees. Sellist tunnet ja seisundit, mida mõnikord nimetatakse meditatsiooniks....

See ei kesta küll tund aega... kuid see-eest toimub seda päris mitu korda päevas. Nii tulebki päevas kokku mitmeid vaikseid hingerahuhetki, mis aitavad sisemisele rahule ja tasakaalule palju kaasa.

Teine asi, mida lastega koos on suurepärane harjutada, on "siin ja praegu" olemine, ning oma kastist väljatulemine ja mängulisuse suurendamine. Saate juba aru küll, kuhu ma sihin.. eksole. Kellega veel on parem mängulisust arendada kui mitte lastega. Vaimsed gurud pidevalt kiidavad lapsi oma "olevikus kohaolemise" ning "hetke nautimise" võime eest ja toovad neid eeskujuks. No võtame siis neist eeskuju ja lülitume nendega koos mängudesse.

Selle asemel, et kükitada pingil liivakasti kõrval, istu liivakasti ja ehita fantastilisi küpsetisi, maju, kujusid. Rannas olles ära vedele niisama, vaid samamoodi kaevu liiva ning ehita maailma kõige kummalisemaid liivalosse, uurista vallikraave, kaevu varvastega vee all liiva sisse ning vaata, kuidas liivapilved sellest laiali lendavad. Muruplatsil mängides veereta ennast mäest alla (kuid vaata, et pead vastu kive ära ei löö) ning uuri järele, mis on alles jäänud sinu oskusest hundiratast visata. Ahjaa.. ja siis õpeta lapsele mõned lollused, mida koos teha... ei mitte "viska naabri aken sisse ja tee vehkat" vaid ikka midagi kahjutumat, aga lõbusat.

Ja tee seda tõesti mängu sisse elades, mitte lapse jaoks tehes nägu, et sa mängid, aga tegelikult vaikselt mõeldes, et "saaks see juba läbi". Ja kui keegi ka imelikult vaatab, siis võid endale tunnustavalt õlale patsutada, sest oled teinud edusamme "kastist välja astumisel" ning "hetke nautimisel". Ja lisaks sellele on su elu nüüd palju lõbusam ja vahvam kui enne. Ja samamoodi on ka sinu laste elu palju vahvam ja lõbusam.

Mänguga seondub ka teine harjutus. Me kõik teame seda hetke, kui oleme pärast rahmeldamist ennast lõpuks saanud mõne mõnusa tegevuse kallale seada... ja siis tuleb hüütus "emmeee...". Tavaliselt on selle peale meie esimeseks reaktsiooniks mõte "**** ****** ******* jälle, millal **** ma natuke **** vaikust ja rahu saan". Harjutus seisneb nüüd selles, et oma tegelike mõtete väljaütlemise asemel (ok, seda vist täpsel kujul niikuinii ei ole karta) keerad ennast lapse poole, naeratad (nii siiralt, kui vähegi suudad) ning ütled (nii soojalt, kui vähegi suudad): "Jah, kallis, kuidas saan sind aidata". Ja kui ta siis tahab, et sa midagi temaga koos teeksid, siis lähed ja teed seda kõige siirama huviga, mida see hetk endast välja pigistada suudad. Nojah... see tähendab kui sa parasjagu just pudru jaoks pliidile piima pole keema pannud. Siis ja teistel samaväärsetel juhtudel kutsud hoopis lapse endale appi putru tegema vms.

Kas pole mitte parim vaimne harjutus... meelepaha ja rahutuse pööramine rõõmuks ja rahuks... see on kõrgeim pilotaaz ja seda juba üksinda mäekoopas istudes eriti harjutada ei saa. Eks see alguses keeruline ole, aga siin võiks ilmselt põhimõtteks olla "fake it till you make it".

Nii et vaimseid harjutusi kui palju... need kõik läbi tehes ja meisterlikkust omandades on võimalik kindlasti tõusta palju kiiremini palju kõrgematele tegeliku sisemise rahu ja vaimsuse tasanditele kui mistahes vaikuses ja rahus mediteerival joogil.


Ja nüüd ma siis hakkan ise ka harjutama :)

Käige te õige oma vaimsusega....

Mingid vibrad on ringi liikumas. Ma olen seda postitust juba ammu plaaninud kirjutada, sest on hinges keenud.... ja siis lisaks eile tegin otsuse, et hakkan nüüd regulaarselt joogas käima... ja siis kirjutas Tikker sedasi. Lühidalt öeldes avastas ta enda jaoks Merit Raju ning jooga (sry Tikker, on küll äärmiselt labaselt kokku võetud, aga ma lihtsalt lähen siit oma mõttega edasi.. Sinu mõtted on Sinu jutus niigi hästi kirjas :)

Miks siis mul aga selline pealkiri. Pean tunnistama, et see tekkis minu mõtetesse mingi hulk aega tagasi, kui võtsin uuesti kätte Merit Raju raamatu "Hingele pai". Sest ma olin sel hetkel väsinud magamatusest ja pisikese põnniga toimetamisest ja tahtsin hingele tuge... noh, paid. Ja üsna ruttu viskasin ma selle raamatu vihaga kõrvale. Ei tegelt ei ole viga Merit Rajus... tema tundub täitsa lahe tegelane. Ja tegelikult ei räägi ta ka midagi valet. Ainult et...

PALUN NÄIDAKE MULLE MÕNDA VÄIKESTE LASTEGA TASAKAALUKAT JA RAHULIKKU VAIMSET GURU

Mis viga on rääkida rahust ja tasakaalust ja oma mina leidmisest ja millest kõigest veel, kui sul ei ole väikeseid lapsi. Mis viga on minna ära kisast-kärast ja melust üksindusse maatallu ning seal iseendaga tegeleda... kui sul ei ole lapsi. Mis viga on ... ah... ma parem ei jätka. Te ilmselt saite poindist juba aru.

Mingi hulk aastaid tagasi semmisin ühe shamanismipundiga. See oli minu jaoks esmakordne rännak vaimsetele ja hingelistele teemadele, nii et väga silmiavardav. Eriti silmiavardav osa oli muidugi see, et selle liikumise venepoolne rahvas oli üks aferistide punt. Eestipoolne rahvas oli see-eest väga lahe, kellega oli tõesti mõnus koos käia. Eks see eestipoolne rahvas ka mingi hetk irdus neist vene aferistidest ja liitus ühe teise vaimse suunaga. Natuke enne seda jäi minu käimine harvaks, nii et ega rohkem väga tegelenud ei ole. Korra sai küll nendega ühes uue suuna laagris käidud, kus üheks omaette fenomeniks oli kuus päeva täielikku vaikimist... issand kui lahe see oli. Ma jumaldasin seda aega. Nii vastik oli lõpuks viimasel päeval viimasel koosviibimisel oma suu lahti teha, et kogetut kommenteerida. Üldse ei tahtnud kohe. Ahjaa... mis te arvate, kas lapsed olid sinna laagrisse lubatud... kaks korda võite arvata... eksole...

Ja see shamanismipunt, kellega sai käidud siberi mägedes ja mujalgi shamaanilaagrites. Nende seisukoht oli väga üheselt selge. Lapsed on vaimsel teel ainult takistuseks, nii et õige vaimsusele pühendunud inimene lapsi ei tee (ma ei hakanud küsima, kas olemasolevad lapsed tuleb lastekodusse anda). Lisaks oli neil seisukoht, et partnerid on eelkõige vajalikud vaimseks arenguks ning kui üks partneritest enam teise arengut edasi aidata ei suuda või ise sammu ei pea, siis tuleb endale lihtsalt uus partner otsida. Lahe, eksole. (Ja nii saab ka lahendatud laste teema - lihtsalt jätad nad mehele ja lähed ise tähtsamaid asju ajama) Orgiaid me siiski ei pidanud seal... kuigi hiljem selle pundi ninamees võeti venemaal kinni ka sellelaadsete süüdistustega. Küll aga pakuti mulle ükskord võimalust 2000 EURi eest ühe nende üsna kõrge astme õpetajaga, hmm... kuidas seda nüüd öelda... füüsilist naudingut kogeda. Me olevat eelmistes eludes pikaajalised paarilised ja suured vaimsed õpetajad olnud. Ja ärge arvake... seda 2000 EURi ei oleks mitte nema mulle, vaid mina neile maksnud, selle suurepärase võimaluse eest. Õnneks oli mul piisavalt palju mõistust ja piisavalt vähe raha, et sellest fantastilisest pakkumisest loobuda... katsudes mitte kohe naerma hakata. Aga ma kujutan ette, et mõned üsna ärakeeranud Brasiilia ja Mehhiko daamid, kes ka nendel üritustel osalesid, maksid veel kõrgemaid summasid ja tegid selliseid asju.. ja olid veel õnnelikud ka pealekauba.

No eks see punt oli muidugi üsna äärmus. Ja kindlasti on enamik vaimseid gruppe palju asjalikumad. Kuigi nö "oma kesta seest väljaraputamiseks" ei oleks saanud ilmselt paremat varianti olla kui see vene punt, nii et tegelt olen ma selle kogemuse eest üdini tänulik. Igast lahedaid ja hulle asju sai selle aja jooksul tehtud. Ei, seks ei puutunud jätkuvalt asjasse. Jääpanga pealt mühisevasse mäejõkke astumine ja seal minutite kaupa lihtsalt seismine; paduvenelasele ise eesti keeles juhitud meditatsiooni tegemine, mille käigus ta nägi täpselt samu pilte, mida mina; südaöösel surnuaial võõra haua peal (viisakalt ja mitterüüstavalt) lebamine; "naha kaudu hingamise" kogemuse saamine, ehk olukord, kus ei ole vaja aum-i laulmiseks üldse hingepausi teha vaid võid ükskõik millist häälikut venitada nii kaua kui ise tahad ja vahetad seda ainult selleks, et teistega rütmis olla (mina, kes ma tavaliselt olen esimene, kes aumi lauldes "kõõks" tegi, sest õhk sai otsa). Ja igasuguseid muid asju.

Aga ikkagi, selle vaimsuse ja laste teemale tagasi tulles. Need pundid, millega mina kokku olen puutunud räägivad kui oluline on vaimsuse ja tasakaalu säilitamiseks ja arenguks pidevad harjutamised. Kas siis jooga koos mediteerimisega või puhtalt mediteerimine. Ja loomulikult mida rohkem seda uhkem. Nii et umbes kaks tundi iga hommik on enam-vähem miinimum, ja kes tahab ikka tegelikult ka areneda võiks ikka kolm tundi leida. No halloo... kui sul on vaja lapsed kell 7 hommikul kooliminekuks äratada ja siis ise tööle minne (no ok, minul enam ei ole, aga enamikul ikka on), siis selleks, et enne seda kolm tundi joogatada ja mediteerida, tuleb ärgata kell 4 öösel (ei, see ei ole kell 4 hommikul, see on kell 4 öösel...). Aitäh, kuid ei aitäh! Väikeste laste emad elavad niigi pidevas unevõlas ja nüüd siis sundida oma organismi veel vähem magama, selle nimel, et areneda... no tule taevas appi....

Ja mõte, et magaks siis hommikul rahulikult ära ja teeks harjutusi hiljem... no olete te katsunud mediteerida kaheaastase lapse juuresolekul.... mitu minutit te keskenduda saate? Tundidest ma ei räägigi... tegelt on ilmselt õigem rääkida sekunditest, sest miski ei ole lastele külgetõmbavam kui lihtsalt niisama istuv emme, kes mittekuimidagi ei tee. Ja isegi kui sa lähed ära teise tuppa ja keegi muu sel hetkel su laste eest hoolitseb, siis on kindel, et ema kõrv ei suuda ennast kõrvaltoas toimuvast välja lülitada.

Ühesõnaga... regulaarsed vaimsed harjutused ning väiksed lapsed ei sobi omavahel kokku. Ja siis tekib inimesel konflikt. Kui vaimsed õpetajad räägivad, et sinu kõige tähtsam ülesanne oma elus on vaimne areng.... ja kui siis reaalsus on see, et lapsed takistavad vaimset arengut... mis siis see õnnetu inimene tegema peab, kui tema lapsed takistavad tal oma "kõige tähtsamat eluülesannet" täita? Et siis ikkagi tuleb lapsed lastekodusse viia või?

Mis viga on olla vaimne ja tasukaalukas inimene, kui sa elad erakuna koopas ja sinu jüngrid toovad sulle toitu (jättes selle koopast eemale, et sind jumala eest mitte segada sinu tähtsal vaimselt arenguteel). Ma kindlasti õpiks niimoodi elades üsna ruttu selgeks selgeltnägemise, leviteerimise, helendamise ja üldse teaks ette kogu maailma saatust... mida aga ei oleks mõtet kellegagi jagada, sest siis ei ole inimarengul enam pointi ju... see oleks sama kui krimkajutu alguses lugejale kohe kõrva sosistada, kes kurjam on. Suurem osa lugemise/läbielamise lõbust on läinud ju.

Aga reaalne elu oma näljaste suudega, äralöödud põlvedega, tolmutortide ning öiste ärkamistega on kahjuks midagi muud ning ei ole mul siiani veel võimaldanud leviteerima hakata.

Ja kui ringi vaadata, siis kes tegelevad vaimse õpetamisega... üldjuhul vanemad daamid või siis noored (lastetud) neiud või siis meesterahvad. No ei tea mina ühtegi väikeste lastega vaimset õpetajat. Kui keegi teab, siis aga andke märku. Sest tegelikult mul on kusagil sügaval tunne, et peaks olema võimalik ka selline asi, kus eneseareng toimub mitte hoolimata lastest, vaid justnimelt tänu lastele ja laste kaudu. Et tegelikult on lapsed suureks võimaluseks eneseotsingute ja enesearengu teel. Et ei pea see eneseareng olema nii enesekeskne ja eralduv.

Ja nagu ma alguses ütlesin, siis otsustasin vähemalt korra nädalas joogas käima hakata... nii et päris kuri ma selle kõige peale muidugi ka ei ole.... aga ikkagi... andke tuld need, kes teavad, kuidas koos lastega hingerahu teel edasi liikuda...

Koduõppe suvepäevade muljeid

Nädal ja enam juba küll möödas, aga nüüd on mahti natukene maas istuda ja koduõppe suvepäevadel kogetut meenutada. Ääretult lahe oli. Koduõppepered on ikka üheltpoolt ääretult kirju ja väga eripalgeline seltskond, aga teiselt poolt on kõigil teatud ühisosa, mis teeb kogu õhkkonna väga mõnusaks. Seal on normaalne, et ajad pikalt-laialt-põhjalikult juttu inimesega, keda esmakordselt nägid viis minutit tagasi... ja mitte niisama lobajuttu (seda ka muidugi vahele), aga sügavat ja sisukat ja huvitavat juttu.

Mina kahjuks sain osaleda ainult esimesel päeval. Plaan oli küll olla mõlemad päevad, aga põnn jäi õhtuks kuidagi imelikult lössiks. Sõitsin siis koju tagasi, plaaniga jätta põnn just-äsja kojusaabunud vanaisa hoolde ja teiseks päevaks ise tagasi sõita, aga hommikul olin ka ise hoopis kerges palavikus. Nii et jäi minemata. Põnni löss kestis veel paar päeva ja siis valendas suus tema esimene ülahammas. Seega siis lössioleku põhjus selge. All oli tal juba kaks hammast ees ootamas, nii et nüüd on tal hea hambaid krigistada.

Aga ka selle ühe päeva jooksul sai väga paljude toredate inimestega tuttavaks ning juba tuttavate väga toredate inimestega taaskord suhelda. Ma mäletan väga hästi, miks ma eelmine aasta esimest korda koduõppe suvepäevadele läksin. Peamiselt oli see selleks, et reaalsetele koduõpet tegevatele inimestele otsa vaadata, et kas ikka on normaalsed inimesed :) No on küll :)

Räägitud sai palju. Sai põhjalikult üksteisega tutvutud. Seal oli näiteks perekond, kellel on kaheksa last ning kes on 11 aastat koduõpet teinud. Rääkige veel, et koduõpe on uus asi :). Kohal olid ka Merje ja Anneli, kes on olnud minu koduõppe teel peamised inspiratsiooniallikad. Nüüd siis sai ka elusuuruses otsa vaadatud ja tere öeldud. Kohe on näha, et inimestel on sära silmas... neilt on veel palju õppida. Eks ma katsun edaspidigi neilt tarkusi nokkida, nüüd ehk siis otsesuhtluses. Seda enam, et Anneliga peaks nüüd suhtlemine tihedamaks minema, kuna muudeti natuke Koduõppe Keskuse juhatust ning ma siis nüüd ka kuulun sinna. Anneli jäi jätkuvalt ja saab tema ainulaadset kogemuspagasit ära kasutada. Tal ju tütar lõpetas kevadel üheksanda klassi koduõppes ja seega on üks väheseid kogemusi nii kaugele koduõppes jõudmisel. Veel mõni aasta tagasi oli ju koduõpe lubatud ainult kuuenda klassini. Ääremärkusena tuleb kohe ära mainida, et tütar sai tal väga kenasti enda valitud gümnaasiumisse sisse (ja Annelit kuulates oli selge, kuivõrd põhjalik ja teadlik valik see tema tütre poolt oli ning et ka valitud gümnaasium ise tunnustas seda, kuivõrd motiveeritud ja selge mõtlemisega isiksus tema tütar on - seda oli lahe kuulata).

Ja ehk kõige olulisem info neile, kes mõtlevad vaikselt koduõppe peale. Siiamaani on olnud üsna suureks mureks see, et mis kooli alt koduõpet teha ning kuidas kooliga koostöö toimib. Nagu näitas ka minu lugu, siis tavakoolid väga soosivalt koduõppijatesse sageli ei suhtu. Sõltub muidugi ka suuresti tavakoolidest. Ka mitmed waldorfkoolid on otse välja öelnud, et nemad koduõppijaid ei soovi. Seega on hetkel vist peamine valik Tartu Waldorfgümnaasium. Seal suhtutakse koduõppijatesse normaalselt ning toimub dialoog ja partnerlus ning koduõppevanemat usaldatakse üsna palju. Eks see sõltub palju muidugi ka konkreetsest õpetajast - on ka sealtpoolt inimestel halbu kogemusi. Minul õnneks on seal oma õpetajatega vedanud ja nendega on suhtlus vägagi normaalne alati olnud.

Aga et siis see oluline info on see, et Rakverre on loodud uus waldorfkool, Rakvere Vanalinna kool, mille asutajate seas on ka koduõppepered. Ning nemad on loonud spetsiaalse süsteemi koduõppijate jaoks - neil on määratud eraldi konkreetne inimene tegelema kõikide koduõppijatega. Nö koduõppe koordinaator. Seega ei teki seda muret, mis on tavaliste klassijuhatajatega, kellel on oma klassiga oma rütm ning kes üldiselt sooviks näha ka koduõppelapsi enam-vähem samas rütmis toimetamas. Ja ka arusaadavalt, sest eks ole õpetajatel niigi palju tegemist ning samas rütmis liikumine teeb tõesti nende elu natukenegi kergemaks. Seda ei saa neil grammigi pahaks panna.

Nüüd siis aga on võimalus saada omale vastu inimene, kellel pole mingit survet konkreetse rütmi järele ning on seega täiesti valmis leidma konkreetsele koduõppijale ja tema perele sobiva rütmi ja koostööviisi. Seda enam, et tegemist on ise koduõppevanemaga, kes väga hästi teab, mida koduõpe endast kujutab ning oskab kindlasti ka selles osas nõu ja tuge pakkuda.

Hetkel on selles koolis lõpetanud esimene klass. Reaalses elus hakkavadki nad nüüd klassi kaupa ennast kasvatama. Küll aga on neil koolitusluba juba kuni kuuenda klassini, ehk siis nii suure klassini saavad koduõppijad liituda. Plaanis on neil kindlasti ka kuni üheksanda klassini koolitusluba ära teha, nii et koduõppijad saaksid rahulikult kogu lubatud aja nende "katuse" all toimetada.

Nii et kõikidel koduõppesooviga inimestel soovitan kindlasti nendega ühendust võtta (nad ise lubasid, et võib kõik huvilised nende juurde saata :).

Küll aga olen nüüd ise dilemma ees. Kas viia oma lapsed ka selle kooli alla või jätkata Tartu koolis. Tartuga meil mingeid probleeme ei ole ja õpetajatega suhtlemine on normaalne. Samas oleks Rakveres ehk just kasu koduõppijate koondumisest - oleks ehk lihtsam igast ühisüritusi korraldada, mis on ka üks plaanidest. Lisaks oleks kindlasti veel rohkem mänguruumi õppekava osas - Tartu pool ikkagi näeb, et me teeksime waldorfkooli õppekava klassiga üsna ühes rütmis kaasa. Kuigi mingit otsest käsku pole olnud. Mulle endale on ka lihtsalt see nende süsteem sobinud ning olen heameelega seda siiani teinud. Aga nüüd kui natukene rohkem kogemust käes, siis hakkavad mõtted juba edasi järgmise sammu poole liikuma ja selleks oleks natuke suurem vabadus vägagi vajalik asi.... ega väga palju aega mõelda ei ole, sest 20.daks augustiks tuleb valik ära teha ja koolile koduõppeavaldus ära teha. Eks ma siis annan teada, mis  otsus tuli.

Muhu Väina regatil osaletud

Sai siis ka endal käpp valgeks ning osaletud Muhu Väina regatil, mis on Eesti suurim purjekate regatt (see aasta osales 114 jahti) ning ühtlasi ka Eesti meistrivõistlused purjetamises. Kestab see asi terve nädala. Algus on Pärnus ja lõpp merepäevade ajal Tallinnas. Vahepeal käidi lisaks ära Saaremaal, Hiiumaal ning Haapsalus.

Mees tegi kaasa kogu regati, mina ühinesin Haapsalust, ehk siis osalesin kahel viimasel etapil. Enne tegime laste ja vanaisaga (ja koeraga) mõnusa puhkepäeva Haapsalus, mis on tõeliselt võrratu koht. Sinna tuleks kunagi nii umbes nädalaks suvitama minna, siis saaks rahulikult kõik need toredad asjad ära külastada, mida praegu ainult netist vaatasin. Ordulinnuses, Anni Arro kohvikus, promenaadi otsas asuvas laste mänguplatsil ning Paralepa rannas jõudsime ikkagi ära käia. Jahisadamas muidugi ka, kuhu õhtuks kõik regatil osalevad jahid ennast ära püüdsid mahutada.

Regatil meie ekipaaz auhinnalistele kohtadele ei kandideerinud, nii et sai rahulikult sõitu nautida ja paati ning purjetamist üleüldse tundma õppida. Päris mõnus oli. Ja eriti tore oli vahepeal vaadata, kuidas teise tee valinud paadid ranniku ääres suure paksu vihmapilve all istusid, kui meie samal ajal oma paadis päikest võtsime.

Aga siis ka natuke pildimeenutusi... kuigi eriti palju pilditegemine meeles ei olnud...

Sadama(m)elu enne starti

Start on regatil alati mere pealt. See on omaette vaatepilt, kui üle 100 purjeka mere peal ringi sagib, oma stardigruppi oodates ning katsudes ennast õigeks ajaks stardijoonele võimalikult hea hoo ja suunaga sättida. Kahjuks on start alati kaldast nii kaugel, et seda lahedat vaatepilti näevad ainult need, kes sel hetkel laeva peal.

Veel erinevaid vaateid sadamamelule - eks see ole üks suuri osasid Muhu Väinast. Mina see aasta sadamamelu osast osa ei võtnud...

Sest me meelitasime mehe hoopis ööseks Haapsalu sadama asemel hotelli magama... selline lahe tuba on Puuna öömajas, mis asub Haapsalust küll parajalt kaugel, aga hinna/kvaliteedi suhe oli lähemate asjadega võrreldes oluliselt parem. Ja koerad olid ka lubatud... mis oli hea, sest meie ekipaaz koosnes kogu meie pesakonnast ehk siis vanaisast, minust, mehest, õppuritest, põnnist ning koerast.

Seni kuni meie nautisime päikest said kaldaääres sõitnud purjekad paduvihma ja äikest... ja meie saime omakorda nautida vikerkaart, mis ilusti tervikuna ära paistis.

Siinkohal võiks ju veel ja veel igasuguseid merejutte rääkida. Sellest, kuidas spinn keerdu läks või kuidas oli rõõm tõdeda, et samal ajal läks ka konkurentidel spinn korralikult sassi, nii et nad selle täitsa maha pidid võtma. Või seda, kuidas üks pisike paat konkurente ahistas ja neile teed ei andnud (kuigi oleks pidanud) ning kuidas hiljem üks natuke suurem, aga siiski meist väiksem paat meile teed ei andnud (kuigi oleks pidanud). Aga nad lehvitasid meile väga rõõmsalt, kui me neil eest ära keerasime, nii et pole hullu :)

Või siis seda, kuidas viimast miili võttes hoidsime hinge kinni ja pigistasime paadist viimast välja ning saime tänu sellele nii mitmestki teisest paadist mööda. Mis oli muidu tore küll, aga üldkohale väga mõju ei avaldanud, sest meil oli nii suur koefitsent, millega aeg läbi korrutati. Purjekate puhul on nimelt igaühel oma koefitsient, millega lõppaeg läbi korrutatakse, et ühtlustada purjekate omadustest tulenevaid erisusi. Aga ühest konkurendist saime niimoodi kokkuvõttes minutiga ikkagi ette, mis on väga lahe, arvestades, et etapp kestis üle 12 tunni :). Eelmisel päeval olid muidugi nemad minutiga meie ette jäänud, nii et Vestmann ja Piibeleht täies õitsengus.

Ja sellest, kuidas ma õigel hetkel sooti järgi ei andnud ja sellega spinni üleslaskmise peaaegu tuksi keerasin või sellest, kuidas ma spinnipoomiga kaptenile korraliku litaka andsin... sellistest pisiasjadest me siin juttu tegema ei hakka :). Igatahes on ta nõus mind edaspidigi paadile võtma, nii et ilmselt on ta lootusetu optimist :)

Ahjaa.. kes ei tea, siis spinn on see uhkelt paadi ees kõrguv suur ümar puri, mida taganttuule korral kasutatakse.

Lahe oli. Ma ei imesta, et see regatt juba 55 aastat toimunud on ning et osalejate arv järjest kasvab.

Kihnu purjereis piltides

Lõpuks on logistiline sedööver läbi ning saab rahulikumalt hinge tõmmata ja fotoka(te)st pilte tõmmata. Siin pildireportaaz paari nädala tagusest purjereisist Kihnu saarele ning saarega tutvumise päevast.

Mõnus on silmapiiri vaadata... 

Ja mõnus on puhata, kui silmapiiri vaatamine ära väsitab

Põnn kokpiti-elu nautimas

ning usinasti köögitoimkonnas osalemas.

Pukseerimisabi sadamasse (mootoririkke tõttu)

Imeline troopiline saar nimega Kihnu

Kõik eluks vajalik

Troopiline mererand nimega Kihnu... aardeid täis

ja ka troopiline metsaalune on aardeid täis.

veelkord aardeid ning taustaks Kihnu tuletorn.

Kihnu karmid vihmaussid

Ja ülimalt hubased kodud. Kus meid öösel saabumisel väga külalislahkelt sauna ja söögiga kostitati

See kirju asi on kemps kihnu moodi. Hea tuju kohe garanteeritud.

Ning vaade meie võõrustaja ja giidi poolt isetehtavatele ökoseepidele ja -shampoonidele. Neist mitmed meil kodus nüüd kasutusel ja väga mõnusad.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Kihnu on üllatav ja lahe koht. Vähemalt sellisele blondiinile nagu mina, kes polnud seal varem käinud. 

Elab Kihnus 700 püsielanikku. Koolis (üheksaklassiline kool) käib 50 last. Lasteaeda tehti just uus rühm juurde, sest olemasolevast 20-lapselisest rühmast jäi väheseks. Koolis on eraldi tunnid Kihnu kultuuri ja käsitöö osas. Ning me tõesti nägime seal Kihnu körtides memmesid külgkorviga mootorratastel ringi vuhisemas. Kodust ära minnes uksi lukku ei panda, vaid pannakse puuteivas ukse ette, et inimesed teaksid, et pole mõtet sind otsima tulla. Ning kohalik söögikoht nimega "Rock City kohvik" tunnistati laste poolt kõige paremaks kohaks, kus nad käinud on. Head olid seal toidud tõesti ning vaade oli lihtsalt imeline. Ja praamidega saab nii Pärnust kui Munalaiult väga lihtsalt Kihnu kohale. Kel võimalus, see hüpaku kindlasti suvel sealt läbi.

Koduõppe suvepäevadele

Asjad enam-vähem pakitud. Hommikul minek koduõppe suvepäevadele, mis kestavad kaks päeva. Ilmateade lubab vähemalt mingis versioonis 30 kraadi sooja ja äikesevihma... saab huvitav olema.

Õppurid küll otsustasid, et nemad jäävad purjereisilt edasi tädi juurde, nii et neid kaasas ei ole. Mees on ära purjetamas ja nii olemegi esindusmeeskonnaks mina koos põnniga.

Täitsa juba ootan, sest sinna on tulemas mitmeid väga toredaid inimesi, keda juba kohatud ning kindlasti kohtab seal veel ka palju uusi toredaid inimesi, sest olen ma ju alles nii värske selles teemas, et vaikselt alles õpin inimesi tundma.

Loodame siis kuiva nahaga pääseda ja eks hiljem hea muljetada.

Purjereis lastega

Sai siis ära proovitud, kuidas on lastega natuke pikemat purjereisi teha. Kõigepealt olime merel 26 tundi, siis käisime sõbralikul Kihnu saarel saunas ning ööbisime veel ühe öö purjekas, mis seekord sadamas loksus. Päeval käisime Kihnuga tutvumas ning õhtul sõitsime praamiga mandrile - purjekas jäi ülejäänud meeskonnaga Kihnu sadamasse mootorit parandama.

Laste peamine kommentaar pärast seda reisi on: "Ma ei tule enam elu sees purjetama!" :) Nojah, eks karta oli, et esimene pikem reis ja küllap see süda ikka pahaks läheb. Kogenud merekarud teavad rääkida, et ka neil läheb sageli esimestel päevadel taas merel olles pahaks, aga siis saab jälle normi asi. No ja ega minulgi õnnestunud seekord ilma pääseda.

Sõit ise kulges alguses vaikses vastutuules, ehk siis mootoriga. Mingil hetkel reisi teises pooles panime ikka purjed ka peale ja siis sai mõnusat üle 10 m/s tuult ning korraliku lainet. Päris vahva oli niimoodi uhada. Mul õnnestus sel hetkel roolima ka saada. Või nojah, siin tuligi välja, kui erinevad asjad inimestele meeldivad. Tütrele see hetk asi väga ei meeldinud - kreen oli korralik ja vett pritsis. Poeg nautis mõnuga seda hetke. Siis aga jäi tuul vaikseks ja keeras vastu. Tuli purjed maha võtta. Küll aga tekkis nii kahemeetrine lai külglaine ja me hulpisime lainetel nagu pähklikooreke. Vot see meeldis tütrele väga, ta lausa huilgas rõõmust kui me jälle üles-alla hõljusime. See-eest läks minul selle peale süda pahaks ja tuleb tunnistada tõde, et olin seltskonnast esimene, kes kalu totma hakkas.

Etteruttavalt tuleb öelda, et tütrel oli ka küll vahepeal paha, aga nii pahaks ei läinudki, et oksele oleks hakanud. Ja võib-olla oleks poeg ka ilma pääsenud, aga tema sai üks hetk nende lainete vahel hõljudes korraliku sahmaka vett kaela - aga kuna oli tuulevaikne ja päikeseline, siis oli seljas ainult t-särk. Seega tuli minna alla kajutisse ennast kuivatama, aga vot sellise külglainega ei ole kajut just see kõige parem koht - kui sa just voodis pikali pole, siis on hea. Ühesõnaga tuli ta üsna varsti sealt alt üles tagasi ja ühines minuga kalade toitmise osakonnas. Ma siis käisin all talle soojemaid riideid toomas ja ühinesin uuesti temaga :) Nii me seal kahekesi siis kordamööda kalu totsime. Ääremärkusena tuleb mainida, et mina võitsin (kordade arvult). Poeg küll hiljem väitis et tema võitis põhjalikkuselt :)

Seejärel jäi poeg kokpiti äärele väga lahedalt magama. Magas kaks tundi nii, et selg oli sisuliselt serva peal, aga alla ei kukkunud (noh, ega kokpit väga sügav ei ole ka, nii et "kukkumine" ei oleks liiga suur olnud ka. Lõpuks ikka tirisimegi ta sealt alla kokpiti põhja edasi magama ja mina ronisin kajutisse magama. Väga mõnus oli.

Üldse on nende laevavooditega nii, et esmapilgul tunduvad natuke ebamugavad, aga kui pikali visata, siis tunduvad maailma kõige mõnusamate kohtadena. Ei tea, kui suur roll siin on värskes õhus ja kõikumises tekkinud väsimusel ja kui mugavad nad muidu tunduks. Aga vist on ikka niisama ka mugavad :)

Ühesõnaga lapsed osa aega täiega nautisid reisi, õppisid meeskonnalt igasuguseid tarkusi (nagu näiteks seda, mida "rotti panema" tähendab), nautisid võimalust kogu laeva nurgatagused ja sajad kapid läbi tuhlata, said ka ise laeva juhtida, pikutasid päikese käes, vahtisid laineid, tutvusid Eesti rannajoone ja erinevate saartega, õppisid meremärkide tähendusi, lehvitasid mööduvatele laevadele, lugesid ja lahendasid nuputamiseraamatuid ning logelesid niisama. Alles reisi lõpuks läks olek halvemaks. Esimesed 20 tundi pidasime kõik väga kenasti vastu.

Päris lõpp oli ka veel seiklusrikas, kui mootor üles ütles. Panime taas purjed üles ja sõit oli päris hea. Kiirus oli suurem kui mootoriga :) Ainus mure oli selles, et sadamasse sissesõit oli vastutuult ning üsna kitsas, nii et ei oleks saanud ka eriti sikk-sakki teha vastutuules liikumiseks. Õnneks on mererahvas lahke rahvas ja sai Kihnust üks kalurite paat appi kutsutud, kes meid siis väga uhkelt sadamasse pukseeris. Siis viidi meid ehtsasse Kihnu sauna, pakuti kala ja kooki ning laeva tagasi jõudes (siis oli kell juba umbes kaks öösel) tuli kõigil ülihea uni.

Hommikul oli juba väga vahva kokpitis võimast hommikusööki nautida, naaberjahil olevat kiisut ja kutsut piiluda, laeval ja sadamas ringi joosta, sadama kivivalli pidi turnida, sõbralikule kohalikule kutsule pai teha, piki mereäärt imeilusale liivarannale jalutada ja sealt kivikesi ja karpe otsida. Idüll missugune. Üleüldse tuleks Kihnust omaette jutt kirjutada, meile tehti seal tuur ka ja väga lahe oli.

Kuidas põnn selle kõik üle elas? Väga mõnusalt. Ta oli enamasti kellegi süles või kakerdas valvsate silmade all kokpitis ringi. Igaks juhuks oli kaasas ka turvahäll ja turvarakmed, aga neid ei läinudki vaja. Magamiseks oli kaasas väike reisivoodi ja hunnik erinevaid villatekke ja -kotte ning tema lemmikud fliistekid. Suure osa ajast oli mähkmetes (paberist), aga mõned tunnid päeva peale sai lastud tal palja pepuga minu voodis õhutust võtta ning osad unedest (ja osa mõlemast ööunest) sai ka ikkagi rättide sees villa peal mähkmevabalt veedetud. Paha tal ei hakanudki. Magas pisut rohkem kui kodus. Nii et täieõiguslik merekaru meil juba.

Eks nüüd näis, mis lapsed mõne päeva pärast edasiste purjereiside koha pealt kostavad... hoiame pöialt, et hea ikka halva üles kaalub. Kuigi tuleb tunnistada, et ka minul oli vahepeal kalu toites ainult kaks mõtet peas. Esimene oli: "Pidage see asjandus kinni ja laske mind siit kohe maha." ja teine oli: "No kui te mind maha ei lase, siis keerake keegi vähemalt need lained kinni". Nii et ma ei imesta laste esialgse seisukoha üle.. aga vaatame, mis aeg teeb.