Mees tegi kaasa kogu regati, mina ühinesin Haapsalust, ehk siis osalesin kahel viimasel etapil. Enne tegime laste ja vanaisaga (ja koeraga) mõnusa puhkepäeva Haapsalus, mis on tõeliselt võrratu koht. Sinna tuleks kunagi nii umbes nädalaks suvitama minna, siis saaks rahulikult kõik need toredad asjad ära külastada, mida praegu ainult netist vaatasin. Ordulinnuses, Anni Arro kohvikus, promenaadi otsas asuvas laste mänguplatsil ning Paralepa rannas jõudsime ikkagi ära käia. Jahisadamas muidugi ka, kuhu õhtuks kõik regatil osalevad jahid ennast ära püüdsid mahutada.
Regatil meie ekipaaz auhinnalistele kohtadele ei kandideerinud, nii et sai rahulikult sõitu nautida ja paati ning purjetamist üleüldse tundma õppida. Päris mõnus oli. Ja eriti tore oli vahepeal vaadata, kuidas teise tee valinud paadid ranniku ääres suure paksu vihmapilve all istusid, kui meie samal ajal oma paadis päikest võtsime.
Aga siis ka natuke pildimeenutusi... kuigi eriti palju pilditegemine meeles ei olnud...
Sadama(m)elu enne starti
Start on regatil alati mere pealt. See on omaette vaatepilt, kui üle 100 purjeka mere peal ringi sagib, oma stardigruppi oodates ning katsudes ennast õigeks ajaks stardijoonele võimalikult hea hoo ja suunaga sättida. Kahjuks on start alati kaldast nii kaugel, et seda lahedat vaatepilti näevad ainult need, kes sel hetkel laeva peal.
Veel erinevaid vaateid sadamamelule - eks see ole üks suuri osasid Muhu Väinast. Mina see aasta sadamamelu osast osa ei võtnud...
Sest me meelitasime mehe hoopis ööseks Haapsalu sadama asemel hotelli magama... selline lahe tuba on Puuna öömajas, mis asub Haapsalust küll parajalt kaugel, aga hinna/kvaliteedi suhe oli lähemate asjadega võrreldes oluliselt parem. Ja koerad olid ka lubatud... mis oli hea, sest meie ekipaaz koosnes kogu meie pesakonnast ehk siis vanaisast, minust, mehest, õppuritest, põnnist ning koerast.
Seni kuni meie nautisime päikest said kaldaääres sõitnud purjekad paduvihma ja äikest... ja meie saime omakorda nautida vikerkaart, mis ilusti tervikuna ära paistis.
Siinkohal võiks ju veel ja veel igasuguseid merejutte rääkida. Sellest, kuidas spinn keerdu läks või kuidas oli rõõm tõdeda, et samal ajal läks ka konkurentidel spinn korralikult sassi, nii et nad selle täitsa maha pidid võtma. Või seda, kuidas üks pisike paat konkurente ahistas ja neile teed ei andnud (kuigi oleks pidanud) ning kuidas hiljem üks natuke suurem, aga siiski meist väiksem paat meile teed ei andnud (kuigi oleks pidanud). Aga nad lehvitasid meile väga rõõmsalt, kui me neil eest ära keerasime, nii et pole hullu :)
Või siis seda, kuidas viimast miili võttes hoidsime hinge kinni ja pigistasime paadist viimast välja ning saime tänu sellele nii mitmestki teisest paadist mööda. Mis oli muidu tore küll, aga üldkohale väga mõju ei avaldanud, sest meil oli nii suur koefitsent, millega aeg läbi korrutati. Purjekate puhul on nimelt igaühel oma koefitsient, millega lõppaeg läbi korrutatakse, et ühtlustada purjekate omadustest tulenevaid erisusi. Aga ühest konkurendist saime niimoodi kokkuvõttes minutiga ikkagi ette, mis on väga lahe, arvestades, et etapp kestis üle 12 tunni :). Eelmisel päeval olid muidugi nemad minutiga meie ette jäänud, nii et Vestmann ja Piibeleht täies õitsengus.
Ja sellest, kuidas ma õigel hetkel sooti järgi ei andnud ja sellega spinni üleslaskmise peaaegu tuksi keerasin või sellest, kuidas ma spinnipoomiga kaptenile korraliku litaka andsin... sellistest pisiasjadest me siin juttu tegema ei hakka :). Igatahes on ta nõus mind edaspidigi paadile võtma, nii et ilmselt on ta lootusetu optimist :)
Ahjaa.. kes ei tea, siis spinn on see uhkelt paadi ees kõrguv suur ümar puri, mida taganttuule korral kasutatakse.
Lahe oli. Ma ei imesta, et see regatt juba 55 aastat toimunud on ning et osalejate arv järjest kasvab.
1 kommentaar:
Täitsa vägev värk!
Postita kommentaar