Täna külastasime Biopark Valencia nimelist kohta. Sisuliselt on tegu loomaaiaga, aga oi millise loomaaiaga. Loomad ei ole mitte tavalistes metall-betoon puurides, vaid neile on loodud väga mõnusad elamise alad, mis on inimestest eraldatud vee-kivide-puude ja muu sellise naturaalse asjaga. Ühele alale on sageli ka kokku pandud erinevaid loomi, kes looduses ka koos elavad.
No kõige lahedam oli muidugi see suur ala, kus jalutasid kõrvuti kaelkirjakud, lõvid ning paari eri sorti nojah, ma nüüd ei oskagi öelda, kas need on sõralised või mis nende õige nimetus oleks.
Kõrvalalal ajasid üksteist taga ninasarvikud ning nende eest hoidsid kõrvale ja ajasid omi asju (aga ikka samal alal) sebrad ja jaanalinnud.
Teises kohas oli imeliselt tehtud veeala, kus läbi klaasi sai näha, kuidas jõehobuemme koos oma pojaga ringi ujus ning kalaparv neil järel heljus. Uskumatult lahe on neid elukaid vee all liikumas näha - ja eriti lahe on seda meetri kauguselt vaadata.
Samamoodi tulid uudishimulikud kaelkirjakud paar korda meid erinevatest parginurkadest uudistama, nii et ka nendeni jäi meeter-paar teinekord.
Ja siis olid veel gorillad - üks suur ja võimas isane oli koha sisse võtnud kohe vaateklaasi taga, nii et sai ilusti paari meetri kauguselt inimesi vaadelda. Ja siin ei olnud kahtlustki, kes keda vaatleb.
No ja esimese elamuse pakkusid muidugi madagaskari leemurid, kes olid ennast päikesepaistelise nõlva peale peesitama sättinud ning kõhud päikese poole ja ninad taevasse mediteerivas asendis istusid. See oli võrratult naljakas vaatepilt.
Ühesõnaga, kes kunagi vähegi siiakanti satub, siis see koht tasub külastamist. Lapsed olid vaimustuses, ise olime vaimustuses ja positiivne elamus kestab veel tunde pärast pargist lahkumist edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar