Hispaanias

Elu on olnud kiire-kiire. Praeguge tegelt saatsin mehe ja lapsed ja muu pere poodi söögikraami tooma ja ise peaks tegelikult andmebaasides loovuse kohta teaduslikke artikleid tuhnima, sest vaja üks essee kirjutada... aga ma siis näpistan natuke vaba aega netilobaks kah.

Vahepeal siis igasugust juhtunud. Ja nagu pealkirjast nähtub, siis hetkel asume me Hispaanias. Ei, mitte päriseks, niisama puhkamas ja vanaisal külas. Ega vanaisa ka siin päriselt ei ela, aga ta on juba pea 20 aastat iga aasta kaks kõige pimedamat ja porisemat kuud Hispaanias Valencia ülikooli juures asjatamas käinud. Mida ta siin täpselt teeb, kes seda teab. Igatahes on tal siin oma kabinet ja selle nurgas igivana SUNi arvuti, mis näitab, kui kaua ta siin juba asjatanud on. Ja siinsed inimesed on talle täiesti omad ja sõbrad. Ja natukene meile ka, sest korra oleme me siin juba tal külas käinud. Mina tegelt kaks korda, kui kunagi keskkoolis käidud külaskäik ka sisse arvata.

Kuidas me siia saime? Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma andsin oma mootorratta ära. Õigemini küll vahetasin selle korralike purjetamisriiete vastu. See oli tegelt täitsa äge mootorratas. 600 kuubikuline Honda BCR. Ainus häda oli selles, et ma jaksasin seda suurivaevu püsti lükata ning keerulisemates tingimustes tagurdamiseks palusin ma enamasti (nii vähe kui ma ka sellega üldse sõitnud olen) lähedalviibivate meesterahvaste abi. Kas pole tore avalause meeldivale noormehele lähenemiseks: "Kas te saaksite mu mootorratta siit välja tagurdada, palun... ja tegelt ma muidu ei ole ajublondiin, eksole."

Aga et kuna loodus ei salli tühja kohta, siis otsustas mees, et kuna nüüd on peres üks sõiduvahend vähem, siis on loomulik hetk hankida üks uus masin, mis meil tegelikult pikalt plaanis on. Tänu uuele liiklusseadusele mahub meie pere ju hädavaevu normaalsesse autosse ära (2 täiskasvanut + 3 last) ning kui tahaks vanaisa ka kaasa võtta, kes meiega koos elab, siis me enam seaduste piires sõites ühte autosse ära ei mahu. Nii olemegi viimasel ajal paljudes kohtades kahe autoga käinud, aga see on ka suht nõme tegevus ausaltöeldes.

Uuriski siis mees netis variante ning käis ühel hetkel Saksamaal ära ning tõi meile selle uue sõiduvahendi õuele. No tegelt ei toonud õuele. Mina seda ei näinudki, sest läks kohe Tartusse töökotta igast hooldustöödele ning lisavidinate paigutamisele. Ühel nädalavahetusel nägin ta ära ka, siis sai korra sealt töökojast ära toodud et talverehvid alla panna ning kasutasime kohe võimaluse ära ja käisime laste ja tütre sõbrannaga koos kinos, nii et mahtusime kõik korraga ühte sõidukisse ära. Seejärel läks masin taas töökodadesse oma vidinaid külge saama. Ahjaa... sõiduk siis selline, kuhu mahub kaheksa inimest sisse ära ning taga on ka suuremat sorti pakiruum, et ikka igast vajalikku ja ebavajalikku kola ka perega reisides kaasa saaks vedada.

Lõpuks sai masin enam-vähem valmis. Noh, tegelt, siin eile-üleeile mehe käest tema edisisi plaane kuulates loomulikult on veel suurem osa lisavidinaid paigutamata. Aga et masin tuli töökojast lihtsalt ära tuua, sest meil oli aeg teele asuda.

Pakkisime siis ennast kõik autosse, haarasime kaasa mehe ema ning panimegi eelmisel nädalal putku. Marsruut on olnud värvikas. Kõigepealt oli peatus Viljandis, kus koer ja jänes pansionaati saadeti. Teised elukad saavad natuke paremini omapäi hakkama ja neid käib seal mu lahke sõbranna silitamas ja lohutamas. Siis hakkas pikk tavaline öösõit Läti-Leedu-Poola. Pärast Varssavit oli minu sõidukord. Mees oskas asja muidugi hästi ajastada, sest nii kui ta kõrvalistmel silma looja lasi, kohe kattis maad paks uduloor, nii et nähtavust ikka eriti ei olnud. Mina muidugi olin esimest korda selle massina roolis, aga mis ikka.. kui vette visatakse, siis tuleb ujuda ja miskit uimerdamist kah ei taht teha, sest pikal sõidul, kus sõiduaega loetakse kümnetes tundides, siis ikka need +10 tunnikiirused annavad lõpuks päris mitmeid tunde ajavõitu kokku. Loomulikult kadus udu selleks ajaks ära kui mees ärkas ja me tagasivahetuse tegime :)

Saksamaal pakkus toredaid elamusi tuulikupargid ning päikesepaneelipõllud. Seal oli ikka ühes kohas mitusada meetrit päikesepaneele maha "istutatud". Seda oli lastel eriti huvitav vaadata, sest nad on hiljuti (tänu tütrele) avastanud ja vaimustunud ühest farmimängust, kus väga-väga realistlikult tuleb talupidamisega tegeleda. Küll seal eri sorti masinaid hankida ja nendega põllutöid teha, küll saab kasuvuhoonetes asju kasvatada, ja lisaks siis saab omale "raha" teenida elektripaneelide ja tuulegeneraatoritega. Igal asjal omad kulud ja omad tulud. Lastel on igatahes tuulikute ja päikesepaneelide ja traktorite ja loomade ja kõige sellise vastu veel suurem huvi kui varem (kuigi see oli juba ka varem loomulikult olemas, nüüd lihtsalt on mingi võrdlusmaterjal ja uued seosed asjadega).

Saksamaal Trieri orus tegime ka ööbimise. Mehe õde oli nii lahke ja otsis meile neti kaudu sobivad kohad välja. Saabusime pimedas ja siis eriti midagi näha ei olnud, aga hommikul oli küll lummavaid vaateid piisavalt. Lastele ja endalegi oli uudseks asjaks ka jõel laevade lüüse väga lähedalt näha. Mees oskas ka väga täpselt seletada, kuidas nende lüüside abil laevu saab üles ja alla viia, sest ise ta ju kevadel purjekaga Kiili kanalis ise lüüse läbida sai.

Trieri orust on kiviga visata (kuigi see eriti viisaks ei oleks) Luksemburg. Sinna ka sisse astusime ning kasutasime taas mehe õe abi, kes meile sealse veekeskuse aadressi üles otsis. Pehmendasime siis pikast sõidust kangeid luid ja liikmeid ning lustisime niisama. Tegemist oli üsna pisikese kohaga, aga väga mõnusaga. Olemas oli ka veetoru kus suuremad lapsed rõõmuga lustida said ning olemas olid ka madalad basseinid, kus põnn mõnuga sulistas.

Veekeskusest lahkudes otsustas navi meie riikide nimekirja veel pikendada ja juhatas meid kenasti Belgiasse. See nüke oli meile kõikidele üllatuseks, aga no kohe oli siis põhjust lastele ikka tutvustada riiki, kus asub Euroopa "pealinn" Brüssel. Navigi sai mingil hetkel aru, et aitab küll ja suunas meid läbi Luksemburgi edasi Prantsusmaale.

Prantsusmaal jäime oma kahtlase bussiga (oli mees ju lasknud tagumised aknad tumedaks kiletada) Prantsuse tollile silma ja nii nad meid rajalt maha tirisid. Oi kui tore oli vaadata, kuidas viis tolliametnikku mehe ümber kogunesid ja üritasid aru saada, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Mees muidugi ka neile ei halastanud ja seletas saksa keeles (me keegi prantsuse keelt (veel) ei oska), et jah, muidu oleme küll eestist, aga näe, eelmise öö ööbisime saksamaal ja siis käisime luksemburgis veekeskuses ja läheme me üldse hispaaniasse (hea, et ta seda belgia lõiku veel mainima ei hakanud)... üks prantslane siis üritas seda kõike teistele tõlkida ja küll nad siis küsisid ikka kaheksa korda üle, et kust ikka, ja kuhu ikka ja miks ikka. Kui lõpuks sai öeldud, et vanaisale külla läheme ja üks ametnikest sisse piiludes kohe põnnile otsa põrnitses ja küsimuse peale, et kas meil sigarette on saadi väga kindel vastus, et meist keegi ei suitseta, siis saadeti meid kenasti taas teele. Isegi dokumente ega midagi ei küsitud.

Õhtul tegime Lyoni linnas söögipeatuse. On see linn ju suht kuulus (nojah, kelle jaoks, eksole) oma söögikultuuti poolest. Nii mulle vähemalt väitis mu täditütar, kui temaga seal mitmeid aastaid oma laste sünnipäevade ajal messil käisime (rongaemad, eksole, aga mis parata, ei suutnud me rahvusvahelise messi toimumise aega mõjutada - kuigi nüüdseks on see mess kuu aega varasemaks viidud, nii et lõpuks ikka...). Ja olen seal ka tõesti ise vist elu parimat sööki saanud... vähemalt on see väga eredalt meeles.

Seekord neid päris "söögitänavaid", mis asuvad vanalinna kõige vanemas osas, otsima ei läinud. Need on pisi-pisikesed tänavad, mis on täis pisi-pisikesi restorane. Soojemal ajal on kogu tänav laudu ja toole täis tõstetud, sest sisse mahub nii vähe inimesi sööma. Meie oma autoga ei oleks sinna kuidagi ära mahtunud. Nii siis katusime lihtsalt kusagil kesklinna kandis parkimiskohta leida ja siis jalutasime mingis suunas, kuni leidsime toreda söögikoha. Väljast vaikne ja tagasihoidlik, aga juba see asjaolu, et pool restoranist oli reserveeritud, andis vihje, et hea koht on. Oli jah... liha oli suurepärane ning kõrvale oli nende spetsialiteet (mille kohta nad väitsid, et inimesed tulevad spetsiaalselt nende juurde selle saamiseks) ehk siis kohapeal tehtud friikartulid. Ja olid jah head need asjandused. Aga jah, prantsusmaal olles tuleb ikka liha võtta "mediumi", sest "well done" liha kõrvetavad nad lihtsalt miskiks kuivaks käkiks (nojah, eks nende jaoks ongi well done kui kõrbenud käkk ilmselt). Enda jaoks sai medium võetud ja see oli suurepärane. Laste jaoks sai küsitud igaks juhuks well done ja nii ma pidin söömise käigust pool oma liha neile loovutama, sest see maitses neile oluliselt enam kui enda oma.

Vastu hommikut jõudsimegi Valenciasse kohale. Vanaisa oli meile eraldi korteri organiseerinud samasse majja, kust ta ise kaastöötajaga korterit üürib. Lisaks oli ta meile sooja söögi valmistanud ning külmakapi sööki täis varunud. Mis nii viga kohale jõuda. Tassisime bussi tühjaks, ajasime juttu, kantseldasime põnni, kes oli küll kohale jõudes maganud, aga asjade tassimise ajal ärganud ja väga ärksaks ja tegusaks seepeale muutunud. Lõpuks vajusid kõik magama ära, ma veel pidasin põnniga pikki läbirääkimise võimaliku magamamineku teemal ja lõpuks ta siis viimaks soostus kah pikali viskama. Selleks, et kolme tunni pärast teatada, et ega me siia väljamaale ju magama ei tulnud ja on aeg tegudele asuda :)

Nüüd siis juba oleme mõne aja siin olnud ning natuke ka ringi vaadanud. Suuremad plaanid on veel ees ja eks ehedamatest elamustest saab ka miskit siia kirja panna. Muidu oli meil siin internetimured, täna said need osaliselt lahendatud ja loodetavasti see lahendus toimib ka edaspidi. Nädalakese oleme veel siin. Siis hakkame vaikselt tagasi tulema, tehes tee peal natuke pikema peatuse Pariisis ja üldse natuke ringi vaadates.