Nüüd on siis lõpuks ka meil esimene "kooliveerand" selja taga. Miks
alles nüüd, kui päriskoolis sai veerand läbi nädal aega tagasi ja praegu
just lõpeb vaheaeg? Aga sellepärast, et nii mõnegi asjaga sai veerandi
jooksul "puusse pandud" ja vaheajal tuli pingutada, et asjad taas
rivisse saaks.
Mis siis toimus viimastel nädalatel? Esimest nelja kooliveerandi nädalat olen juba kirjeldanud siin ja siin.
Viies nädal läks ilusti paikapandud süsteemi rütmis ja asjad toimisid.
Siis sündis väike õde ning kuuendal nädalal mina väga palju
kooliasjadega tegeleda ei jõudnud. Nii palju siiski, et vaatasime koos
üle, mida täpselt igas aines teha tuleb, et veerandi materjal õpitud
saaks. See oli nimelt veerandi eelviimane nädal ja sellega tahtsin kogu
materjali kaetud saada, et viimane nädal kordamisteks jätta. Teha oli
palju, eriti pojal, kes oli lugenud mitmest õpikust juba ka järgmise
veerandi materjali, kuid pidi nüüd ikkagi kõik selle veerandi materjali
ka töövihikutest "järgi tegema". Lapsed õppisid usinalt ja üsna omapäi.
Pojal kulus õppimiseks ka nädalavahetus ära, aga saime pühapäeva õhtuks
kõik tehtud.
Viimasel nädalal oli plaanis kordamine ja õpetajatega veerandis
õpitu ülevaatamine. Sobivat ühist aega me õpetajatega aga ei leidnud, ja
nii leppisime kokku, et proovime kokku saada uue veerandi alguses.
Sellega oli kiiruse pinge maas. Hakkasime otsast küll kordamistega
pihta, kuid kasutasime antud aega ära ka laste premeerimiseks ja
väikeseks tuulutuseks. Käisime kinos, ahhaas ning Tartu Lõunakeskuse
suurel mänguväljakul (liuväljast oli tehtud suur mänguala paariks
päevaks) - iga asi omal päeval ja mänguväljakul veel lausa kahel päeval,
nii et kokku neli päeva meelelahutust.
Kordamised tegime aine kaupa. Vaatasime kogu veerandi materjali
koos üle, otsisime üles peatükkidest kõige olulisemad reeglid ja
mõisted, arutasime need läbi ning tegime koos paberile konspekti
mustandi, mille alusel lapsed oma Waldorfkoolist saadud valgete
lehtedega kaustikusse oma käega enda jaoks konspektid tegid. Seejärel
tegid nad ära kordamise osa ülesanded õpikutest ja töövihikutest. See
oli väga hea tegevus. Selle käigus tekkis nii minul kui neil endal
hoopis parem arusaam, et mida nad üldse selgeks on pidanud saama
vahepeal. Lisaks tulid välja ebaselgeks jäänud kohad, mida saime koos
üle korrata ja teistmoodi lähenemiste ja näidetega paremini selgitada.
Kahjuks tuli selle käigus välja ka see, et eelmisel nädalal tehtud
pingutused veerandi materjali ärategemiseks on viinud selleni, et poeg
oli päris mitmed ülesanded kas poolikuks või üldse tegemata jätnud. Seda
peamiselt matemaatikas ja eesti keeles, teisi aineid tegime rohkem
koos, aga need kaks olid just viimased, mida ta iseseisvalt nädala lõpus
ja nädalavahetusel tegi. Ehk siis liiga palju vastutust lapse enda
peale jäetud ja see andis tagasilöögi. Nüüd tuli kogu töö uuesti teha
ning kõik need ülesanded ikkagi ära teha. Seekord istusin tal kõrval ja
vaatasin-arutasin kõik tehtu kohe üle. Oli küll suht kurnav põnni
kõrvalt seda teha, ja samuti oli kurnav poja jaoks hommikust õhtuni
tundide kaupa õppida (väikseid õueskäimise ja puhkamise pause ikka
loomulikult tegime). Aga tehtud saime. See tähendab, et mitte kohe, vaid
siin tuligi appi võtta ka vaheaja nädal, aga tehtud saime! (Tervet
vaheaega ikka ei pidanud selleks kulutama - vahepeal said nad paariks
päevaks tädil külas käia ja muud toredat ka teha.)
Mida ma siis oma elu esimesest koduõpetaja veerandist õppisin?
Kindlasti seda, et liiga palju vabadust ehk vastutust lastele ei toimi.
Vastutan ikkagi mina ja pean vastavaks tööks ka aega leidma, olgu olud
millised on ja öelgu lapsed kui rõõmsalt tahes, et neil on kõik hästi ja
kontrolli all. Teiseks seda, et õpik ja töövihik peavad peatüki kaupa
käsikäes käima ning et kõige parem on, kui nad käivad käsikäes koos
omatehtud konspektiga, kuhu tähtsamad reeglid oma käega ja enda poolt
valitud näidetega kirja saavad. See omakorda viitab asjaolule, et hea on
ühes aines kogu veerandi materjal järjest läbi võtta ja alles siis
järgmise aine juurde minna, nii tekib kaustikusse kompaktne konspekt.
Seda süsteemi (mis kahtlaselt meenutab waldorfkooli perioodiõpet :)
järgmine veerand katsetama hakkangi.
Miks ma lastele nii palju vabadust üldse andsin? Seda kahel
põhjusel. Esiteks minu enda olukord seoses raseduse lõpu ja lapse
sünniga. See polnud aga ainus põhjus. Teine põhjus oli see, et koduõppe
kohta internetist materjale lugedes toodi alati esile, et alustajad
pingutavad alguses süsteemsuse ja jäikusega üle ning mõne aja möödudes
õpivad asju rahulikumalt ja loomulikumalt võtma. Kuna ma olen eriti hull
süstematiseerija ja optimeerimise ning efektiivsuse tagaajaja, siis ma
kartsin, et keeran vindi üle. Selle hirmu tõttu hoopis lasin vindi liiga
lõdvaks :).
Eks siis nüüd otsime uuel veerandil edasi
õiget ja optimaalset teed. Esimesed kivid-kännud igatahes ületatud ja
mingite asjade võrra oleme targemad. Aga igatahes võin käsi südamel
öelda, et lapsed on veerandi materjali omandanud, nii et lõpptulemus on
isegi kive-kände arvestades ikkagi positiivne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar