laupäev, 1. oktoober 2011

Koduõpe ja sotsialiseerumine

Üks põhilisi teemasid, mis koduõppe võimaliku negatiivse poolena alati esile tuleb, on sotsialiseerumine.
Selge see, et inimene on sotsiaalne olend ning vajab oskust teiste inimestega suhelda. Olen ka mina kuulnud jutte lastest, kes pole peale oma pere praktiliselt mitte kellegagi kokku puutunud, ning kui siis keegi külla tuleb, põgeneb laps teise tuppa ja karjub sealt "Mine ära!". Selline olukord on selgelt lapsele kahjulik.

Kuid reaalsuses ei tähenda "koduõpe" seda, et ema ja lapsed ainult oma kodus nelja seina vahel istuvad ja mitte kellegagi ei suhtle. Pigem annab koduõpe paindlikumad võimalused igasugusteks käimisteks ja tegemisteks, sest ajagraafikud on enda määrata.

Riikides, kus koduõpe on enam levinud (eestvedajateks USA ja Inglismaa), on tavaline see, et lähipiirkonnas olevad koduõppepered saavad regulaarselt iga nädal kord või enam kokku ning teevad koos midagi. Nö "tugigrupid" suhtlemiseks ja mõnusaks tegeluseks. Eestis on kahjuks koduõppureid liiga vähe ning hajutatult, et selliseid regulaarseid kohtumisi kõikidel oleks võimalik teha.

Asi, mida on võimalik teha, ja mida vist ka enamik koduõppureid teeb, on erinevates ringides ja trennides osalemine. Seal saavad lapsed suhelda teiste omasugustega, keda seob ka mingi ühine huvi. See küll tähendab vanematele sageli logistikaülesannete lahendamist, ehk siis laste siia-sinna toimetamist, kuid samasuguseid logistikaülesandeid tuleb lahendada ka koolilaste vanematel, nii et väga suurt vahet ei ole. Lihtsalt vabadus erinevate ringi- ja trenniaegade valimiseks on suurem, kuna ei pea arvestama tundide lõppemise ajaga.

Veel on hea võimalus käi erinevates avalikes kohtades: muuseumid, huvikeskused, teater, kino, raamatukogu, mänguväljakud, veekeskused jne jne. Ja ka siin on suureks plussiks see, et saab vabalt ise aega valida. Mina juba ammu väldin erinevate lastega seotud kohtade külastamist nädalavahetusel, sest need on siis tavaliselt nii pungis ja lärmakad, et ei saa lapsed korralikult tegevust nautida ja endal on paha seal viibida. Sama koht nädala sees on aga hoopis teine asi, kus saab rahulikult ja mõnusalt tegevust nautida. Ja kui seal on korraga vähem inimesi, siis on hoopis suurem tõenäosus, et nende vähestega, kes seal on, tekib lastel suhtlust ja kontakti, mida massi sees pigem ei teki. Näiteks mõni aeg tagasi sõitsime laevaga Rootsi. Mänguväljakult leidis poeg endast mõne aasta vanema tumedanahalise Rootsi poisi, kellega neil tekkis üsna ruttu hea kontakt ning kogu ülejäänud reisi tormasid nad koos mööda laeva mängukohtasid ringi. Mõni aasta veel vanust juurde, ja siis juba vahetatakse sellise kohtumise peale oma facebooki kontosid, meiliaadresse, skype'i kontakte jne ning võivad tekkida lühitutvustest pikemaajalised sõbrad.

Veel üks hea variant "sotsialiseerumiseks" on võtta lapsi kaasa oma asjaajamistele: söögipoodi, riidepoodi, panka, ametiasutustesse jne. Loomulikult peab hindama lapse ja olukorra kokkusobivust, kuid on väga palju kohti, kuhu saab lapse kaasa võtta ja kust laps näeb, mida kõike elu korraldamiseks tegelikult on vaja teha ning kuidas erinevates kohtades käituda tuleb.

Ja veel üks väga hea variant on vabatahtlik töö. See on asi, kus lapsed näevad taaskord reaalset maailma ehk natuke teise nurga alt kui muidu, saavad teha midagi reaalselt kasulikku ning seda kontaktis teiste vabatahtlikega ja nende juhendajatega, kes üldjuhul on ikka üsna positiivsed inimesed :). Meil on plaan uurida, kuidas me saaksime kasulikud olla loomade varjupaigas - seal saaks ilmselt ka juba algklassilaps ikkagi kasulik olla kas koeraga jalutades või kassi silitades. Seda küll teeme siis, kui beebi juba piisavalt suur, et tema kõrvalt asja korraldada annab.

Viimase asjana tooksin veel välja sõbrad ja külalised. Enamik peresid ikkagi suhtleb ka teiste inimestega. Käib ise teistel külas ning võtab külalisi vastu. Samamoodi on enamikel lastel olemas/tekivad sõbrad, kellega koos mängimas käia ja suhelda. Meil on selles osas hea ja lihtne, et elame väiksemas asulas, kus lastel mitmeid sõpru. Nii et on väga väheseid päevi, kus nad sõpradega koos ei mängi. See on muidugi keerulisem siis, kui elada teistest kaugemal ja eraldi, kuid ka siis on võimalik perega teistel külas käia ja ise külalisi võõrustada,  nii et lapsed puutuvad kokku teiste täiskasvanute ja lastega.

Sotsialiseerumine on kindlasti väga oluline teema ja lapsele vajalik oskus. Samas ei tähenda see tingimata ainult seda, et tuleb istuda klassiruumis, kus on ainult ühes vanuses lapsed, kes ei ole koos mitte ühiste huvide, vaid lihtsalt geograafilise elukoha (või sisseastumiskatsete tulemuste) tõttu. Selline homogeenne vanuserühm, suvaline kokkusobitamine ning kunstlikult loodud keskkond ei peegelda ju eriti täpselt tegelikku ühiskonda, milles laps hiljem toimetama hakkab.

Võimalusi sotsialiseerumiseks on palju-palju. Koduõpe annab võimaluse neid ajalises mõttes vabamalt kasutada. Samas nõuab see asjade läbimõtlemist (mida annab koos teha) ning logistilist planeerimist.

Lõppu märgiks, et USAs tehtud uuringute järgi on koduõppe laste sotsialiseerumise tase sama hea (üks uuring) või isegi üle keskmise parem (teine uuring) kui kooliskäivatel lastel. Ma hetkel jälle ei viitsi otsima hakata viidet sellele kohale, kus neile uuringutele viidati, kuid kui keegi väga soovib, siis võin selle mingi hetk üles otsida. Nende uuringute kohta on küll ka kriitikat (ühe puhul oli valim suht väike; teise puhul oli koduõppeperede osalemine vabatahtlikkuse ja omaalgatuse alusel, mille tõttu kriitikud väitsid, et seega osalesid aktiivsemad koduõppevanemad, ehk siis just see "sotsiaalsem ja aktiivsem" osa koduõppekogukonnast). Igatahes on selge, et kui lapsevanem vähegi lapse sotsialiseerumise arendamisest huvitatud on, siis võimalusi selleks jagub ka koduõppe raames mitmeid ning hälvikuks laps kindlasti ei jää.

2 kommentaari:

Katariina ütles ...

Ehk teisisõnu on koduõpe ideaalne võimalus veeta lastega kvaliteetaega ja neid samal ajal õpetades. Tõsiselt kadestan Sind :) Muidugi nõuab selline välja käimine päris palju ressursse ning ka tahet. Eriti kui lapsi on koduõppel rohkem kui üks.

Koduõpe on ka nö sundimis vahendiks, et lapsevanem lapsega rohkem tegeleks - muidu on ikka mõni kodune toimetus tähtsam kui koos lapsega maha istumine. Pole ju vahet kas siis õpitakse või mängitakse.

Katri ütles ...

Jaa - ressursse on võimalik kulutada palju-palju. Õnneks on variante erinevaid ja mitmest hinnaklassist (muuseumid ja pargid soodsamad, AHHAAd ja teatrid kallimad jne). Transport neelab loomulikult oma osa.

Lapsega tegelemise tahe on ilmselt võtmeküsimus. On emasid, kellele kindlasti on päeva vaja "pausi" lapsest (mida kool võimaldab). Selleks, et koduõpe mõnus oleks nii lastele kui emale, peab ema lastega koosolemist tõesti nautima. Samas annavad erinevad väljaskäimised mõlemale poolele võimaluse ennast tuulutada ja teises keskkonnas taas üksteisest rõõmu tunda, et rutiin tapma ei hakkaks.
Ja muidugi ei tähenda koduõpe ka seda, et 100% ajast ninapidi koos istutakse - lapsed (eriti kui neid on mitu) leiavad endale ka omaette tegevust, nii et ema saab ka "oma aega" endale võtta. Aga tihedam on kontakt kindlasti kui koolilapse puhul.