Lahutame vähendatavaid ja liidame vähendajaid ehk milleks lihtsalt kui saab keeruliselt...

"Vahe lahutamise omadus: selle asemel et lahutada arvust vahe, võib enne lahutada vähendatava ja siis liita vähendaja või enne liita vähendaja ja siis lahutada vähendatava."

Allikas: neljanda klassi matemaatika õpik.

Nii, kes sellest aru sai, see võib lugeda ennast tubliks neljanda klassi õpilase tasemele vastavaks. Kes ei saanud aru, see ärgu teistele öelgu... :)

No miks, miks peab lihtsaid asju niiiiii keeruliselt sõnastama. Ja kui te siiski tahate teada (need, kes ei saanud avalause sisust aru), siis sisuliselt on meil juttu sulgude avamisest olukorras, kus sulgude ees on miinusmärk. Ehk siis näiteks tehe 5-(3-2).
Raamatus on ka näitearvud valitud kuidagi keerulised, et lapsed neid peast kohe ei hooma. Sealne näide ja reegli rakendus on toodud järgmiselt: 41-(16-12)=(41-16)+12=(41+12)-16
Halloo... kuidas see näide lapsele meelde peaks jääma või kui lihtne sellest neil ennast läbi närida on..

Ja mina niimoodi pojale õpetasingi sama asja kohta teistmoodi reegli: sulgude avamisel plussmärk sulu ees ei muuda märki ja miinusmärk sulu ees muudab märki. Lihtne, loogiline ja lapsele ka meeldejääv. Ja näiteks valisin ka sellised arvud, millest lapsel kohe jaks üle käib ja loogika ise lihtsalt üle kontrollitav on: 5-(3-2)=5-3+2
Enne olin ma veel täiesti kooliprogrammi (st raamatuprogrammi väliselt) õpetanud lapsele seda, et lisaks õigusele liitmisel arvude järjekorda suvaliselt muuta tehtes (et 5+3+2=3+2+5 jne), võib sedasama arvude järjekorda muuta ka siis, kui lahutamine tehtes sees on, peamine, et märk liigub koos arvuga (5-2+3=5+3-2).

Ja nüüd mulle järjest enam meeldib waldorfkooli valgete lehtedega kaustik ja põhimõte, et laps sinna ise oma konspekti teeb. Alguses me seda ei kasutanud (st lapsed joonistasid sinna lihtsalt pilte), aga nüüd, kus me kordame veerandi materjale üle, olen ma lasknud lastel kõikide ülevaatamisel olevate teemade kohta  kaustikusse omale konspekti kokkuvõtte teha koos omavahel läbiarutatud reeglite ja näidetega. Ja ma näen, kuidas seda tehes laps tõesti mõtleb teema hoopis teisel tasemel läbi kui lihtsalt raamatust asja üle lugedes. Rääkimata sellest, et nii tekib hea ja ülevaatlik materjal, kust laps iga hetk saab asju järele vaadata.

Samas tuleb tunnistada, et mõned asjad on õpikus nii hästi lahti seletatud, et me kopeerime sealt reeglid ja näited üks-ühele. Aga neid ei ole seal pooltki nii palju kui võiks olla...