Esimese kahe koduõppenädala lõpuks jõudsime seisu, kus lapsed töötasid iseseisvalt oma päevanormi jagu materjale läbi enne kui mina üles ärkasin. Ühest küljest oli see väga lahe, teisest küljest aga hakkas kannatama järelkontrolli ja ülevaatamise osa. Ehk siis tegelikult see, kes laisk ja distsiplineerimatu oli, olin mina.
Nädalavahetusel moosis tütar ennast tädile külla. Tegemist on küll minu tädiga, ehk siis tema vanatädiga, aga kuna ta on äärmiselt nooruslik, siis vanatädi talle küll kuidagi öelda ei oska :). Tegemist on tõeliselt hea haldjaga meie peres, kelle uks on perele alati avatud ja kodu hingesoojust täis. Ei ole ime, et lastel seal meeldib olla, kuigi asub ta Eesti teises otsas. Ja eks nüüdki tuli välja koduõppe eelis, ehk siis ei olnud probleem pakkida lapsele õppematerjalid kaasa ning ta pooleks nädalaks tädile külla saata. Enne sai ikka loomulikult tädiga ka kokku lepitud, et tema jaoks asi ok ning vaatavad koos ka igapäevaselt lapse õppimised üle.
Nii siis läkski kolmanda nädala esimene pool selle tähe all, et tütar oli kodust ära ning poeg rõõmustas hommikuti, et jõudis jätkuvalt enne minu ärkamist koolitööd ära tehtud. Nädala teises pooles tuli tütar tagasi ja siis jätkasid nad mõlemad hommikust toimetamist. Minul aga jäid nende tegemised järjest enam üle vaatamata ning asi hakkas käest ära minema. Üheks vabanduseks mulle on asjaolu, et hakkasid tekkima märgid sünnitama minekust (mis, nagu ma praeguse seisuga öelda võin, olid täielikud valehäired, aga kohati väga veenvad), mistõttu nii füüsiline võimekus kui vaimne fookus eriti ei soosinud koolitükkidega tegelemist. Aga eks palju jäi just enesedistsipliini taha ka ikkagi.
Pärast kolmandat nädalat nädalavahetusel asjade üle järele mõeldes mõistsin, et tuleb ikkagi midagi ette võtta, sest nii jätkata ei saa. Poeg oli näiteks lugenud eesti keele ja loodusõpetuse õpikutest palju kaugemale kui veerandi maht nõudis, samal ajal olid töövihikust vastavad etapid tegemata ning ka õpikutes olnud teemad-küsimused läbi arutamata, nii et polnud selge, kui palju ta sellest kõigest tegelikult aru sai. Tütar oli sama teinud eesti keele ning inglise keelega. Jällegi õpiku-töövihiku etappide mittevastavus ning tegeliku arusaamise kohta kindluse puudumine.
Istusin siis laua taha ja panin kirja esimese versiooni meie koduõppekooli reeglitest.
Meie peres on laste üheks põhimotivaatoriks arvuti- ja telekaaeg. Seda motivaatorit rakendasin siis ka kodukooli reeglite juures.
Põhimõtteks see, et enne töö ja siis lõbu, ehk enne tuleb vajalikud asjad ära teha ja siis saab helendava ekraani taha istuda. Põhimõte, mis ei sunni last konkreetsetel kellaaegadel midagi tegema, küll aga annab piisava motivaatori ikkagi päeva esimeses pooles vajalikud asjad ära teha.
Teise asjana tuli otsustada, mis on "vajalikud" asjad. Siin lähtusin kahest aspektist.
Esiteks: mis on vajalik inimese tervise ja heaolu jaoks üldises plaanis. Siia alla kuuluvad üldteada korralik uni (ehk siis võimalus ennast välja puhata, mis on neile tagatud), korralik söök (seega tuli reegel korralikult kõht täis süüa), värske õhk (reegel vähemalt pool tundi õues olla) ning füüsiline liigutamine (reegel teha ära teatud lihtne harjutuste seeria, mis peamistele keha lihsagruppidele koormust annab).
Teine aspekt olid õppetööks vajalikud asjad. Siia alla kuulus jätkuvalt oma kindla lehekülgede mahu ärategemine ja nõue see ka täiskasvanuga üle kontrollida. Lisandus nõue midagi ka joonistada või meisterdada (ehk siis kunsti- ja tööõpetuse vallast midagi teha) ning juba eelmises punktis mainitud füüsiliste harjutuste seeria, mis lisaks lapse tervise arendamisele läheb ka kehalise kasvatuse nimekirja.
Õppeainetest on veel väljas muusikaõpetus. Poja koha pealt katab seda muusikakool, kuid tütrele ma veel head lahendust leidnud ei ole. Üks asi on koos temaga muusikaõpikust laule vaadata, aga kuna mul endal muusikaalast haridust ei ole, siis see on minu kõige nõrgem koht hetkel. Vaikselt aretan lootust, et kui poja jaoks lõpuks klaveri koju saame (mis on lähiaja plaanides sees), siis saab tema hakata omakorda meile edasi õpetama, mida ta õppinud on, ning nii saab ta tütar muusikaalaselt "linnukese kirja". Aga eks ma otsin siin veel lahendust edasi ning arutan koolis "ülevaatusel" käies nende klassijuhatajatega ka võimalikke variante.
Lapsed muidugi alguses uusi reegleid lugedes õnnelikud ei olnud. Neid koos läbi arutades said aga aru küll, miks see hea on ja nõustusid tingimustega.
Nüüdseks on elu nende reeglite järgi käinud juba pea poolteist nädalat ning asi on ilusti tööle hakanud. Lapsed ise valivad, mis järjekorras ja millal nad nõudeid täidavad, kuid hoiavad ilusti helendavast ekraanist eemale kuni kõik vajalik tehtud. Lisaks on näha, et nad vaikselt harjuvad rutiiniga ära ning teevad reeglites kirjas olevaid asju järjest suurema lustiga. Ja isegi kui mõni päev on näha, et nad seekord väga ei viitsi, siis see helendav ekraan on ikkagi piisavalt suur tõmbenumber, et selle nimel on nad nõus ka oma "mitteviitsimisest" üle saama ja mina tagant sundima ei pea. Muidugi on abiks ka see, et mina ise olen kohusetundlik olnud ning nende tehtud asjade ülevaatamist tõsiselt võtnud.
Ehk siis esimene tagasilöök üle elatud ja hetkel asjad toimima saadud. Vaatame, mis elu edasi toob...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar