Esimeses "Miks koduõpe?" postituses jõudsingi peamiselt rääkida ainult koduõppe eeldustest: sobib vanemale, sobib lapsele, olukord võimaldab. Need kõik on olulised komponendid. Näiteks veel mõned aastad tagasi, kui mu fookus oli tööalasel tegevusel, siis oleksin ma sel hetkel väga halb ja närviline koduõppe ema olnud.
Lisaks jõudsin ära mainida magamise-väljapuhkamise teema, mis mulle väga oluline on.
Vahepealsetes postitustes on olnud vihjeid ka muudele põhjustele. Üheks konkreetseks teemas on koolis valitsev kiusamine ja vägivald, mis on meie praeguse koolisüsteemi juures peaaegu et paratamatu nähtus. Jah, on argumenteeritud, et selline meie ühiskond ongi ning laps peab "karastuma ja tugevaks" saama, kuid tegelikkuses on ju kiusamiste ja mõnitamiste koha pealt põhikool oluliselt hullem koht kui kunagi hiljem ükski täiskasvanute kollektiiv olema saab. Ma ei usu, et laps, keda kunagi pole mõnitatud ja kiusatud, täiskasvanuna selle tõttu kuidagi kannataks.
Veel üks konkreetne "miks" meie pere puhul oli laste pidev haigestumine. Minu jaoks seondub see ka väljapuhkamisega, sest ma arvan, et igasugused viirushaigused pääsesid just selle tõttu nii kergesti lastele ligi, et nende organism oli kurnatud. Loomulikult muidugi ka suurenenud tõenäosus viirusekandjatega kokkupuutumiseks suures ja tihedas kollektiivis. Igatahes olid lapsed ääretult tihti haiged.
Tõe huvides pean ära mainima, et praegusel hetkel, kui seda kirjutan, on tütrel mitu päeva nohu olnud ning poeg köhib. Kuid vähemalt ei pea ma kaaluma, et kas need hädad on piisavalt suured, et neid koolist koju jätta või ikkagi nõrgenenud immuunsüsteemiga (ja võimaliku viirusekandjana) kooli saata.
Omaette põhjuseks on ka meie reisikirg. Meile meeldib reisida ning meile meeldib, kui lapsed saavad reisil kaasas olla ning maailma näha. Need ei ole ülikallid ja ülikauged reisid. Peamiselt reisime oma autoga Euroopas ringi. Oleme lastega käinud Poolas, Saksamaal, Soomes lapimaad imetlemas, Rootsis sugulastel külas, kolmenädalasel külastusel Hispaanias, Lätis Riiat avastamas jne. Laste klassijuhatajad olid küll väga vastutulelikud ning ei pahandanud kunagi, kui me kooliajast reisidel käisime (leppisime selle alati loomulikult ka ette kokku), kuid ikkagi tuli logistika planeerimisel arvestada veerandilõppude ja muude koolis toimuvate asjadega. Reisida aga on mõistlikum koolivaheaja välisel ajal, sest koolivaheaegadel osatakse lastega seotud teemadel ikka ilusti hindu tõsta :)
Järgmine, ja võib-olla üks peamisi põhjuseid minu jaoks (lisaks väljapuhkamise teemale) oli asjaolu, mille ma avastasin just tänu pikematele reisidele ning laste haigeolemisele. Nende perioodide õppetööd kodus koos lastega järele tehes sain ma aru, et mulle väga meeldib koos lastega õppida. Niimoodi ma näen, kuidas mu laps arutleb-areneb, kuidas tal tulevad "ahhaa" efektid. Kui vahvalt fantaasiarikkad nad on ning kui toredaid lahendusi oskavad välja pakkuda. Muidu on ema roll olla see paha, kes hommikul vara unise lapse voodist välja ajab ning sunnib teda riidesse panema ja sööma; olla see paha, kes lapsele mänguhoos meelde tuletab, et nüüd tuleb kodutöid tegema hakata (kusjuures kuna ema ise õppetööd ei organiseeri, siis on ka kodutöödes abi ja koos tegemine suht minimaalne, asja juht on siis ikkagi õpetaja); olla see paha, kes ütleb, et nüüd tuleb kohe kindlalt magama minna (hoolimata sellest, mis parasjagu pooleli on), muidu ei jaksa hommikul üles tõusta; olla see paha, kes ei ole eriti õnnelik, kui õhtul enne magamaminekut selgub, et mingeid asju on vaja kooli kaasa võtta, aga laps unustas neist rääkida (siin muidugi on abiks õpetajate poolt kaasaantud sildid, info e-koolis jne, aga alati ei pane ka ema kõike tähele ja mõnikord ei pane laps kõike kirja). Ja kõige selle "paha-olemise" kõrvalt jääb emal nägemata tegelikult see kõige toredam osa õppimisega kaasnevast - see osa, kus laps areneb, loob ja oma fantaasiatel lennata saab lasta. Mulle igatahes väga meeldib olla osaline oma laste arengus ning omada võimalust seda lähedalt näha.
Arenguga seotud on ka järgmine "miks". Uhke nimetusega öeldes "individuaalne õpe", ehk see asi, millele uus õppekava suurt tähelepanu pöörab, aga mis reaalsuses meie koolide klassi suuruste juures sisuliselt võimatu on. Koduõppes saavad lapsed õppida täpselt neile sobivas tempos ning valida (teatud piiride ulatuses) ise, mida nad parasjagu teha soovivad. Koolis tegeleb õpetaja terve klassiga korraga, ning keeruline on neil õpilastel, kes tegelikult natuke rahulikumat ja põhjalikumat seletust vajaksid ning halb on ka neil õpilastel, kes üsna ruttu asjast aru saavad ning ülejäänud aja igavlevad, kuni õpetaja asja teistele veel edasi seletab.
Minu tütrele meeldis väga lasteaias igasuguseid nuputamise vihikuid ja muid ülesandeid teha, mida kasvatajad andsid. Kooli läks ta ka suure rõõmuga ja tegi kodutöid innuga. Kuid umbes kuu ajaga see ind lakkas ja ma nägin kurbusega, kuidas tema varasem huvi asjade vastu tuhmus. Õpetajagi ütles konkreetselt, et tal on klassis igav. Meie ühe reisi teise nädala lõpus tegi ta matemaatikas kahe päeva õhtuga töövihikust ülesandeid 20 lehekülje võrra rohkem, kui klass oli samal ajal kahe nädalaga koolis teinud (ma lihtsalt ei saanud reisil kohe e-koolile ligi ja ütlesin lastele, et nad hakkaks otsast töövihikuid täitma, sest sealt kindlasti on vaja teha).
Pojale tulid ka enamik asju lihtsalt kätte. Samas olid eesti keeles jäänud mingid baasasjad talle ebaselgeks. Ühel hetkel hakkasid need ebaselged kohad talle kätte maksma ja kontrolltöödes halvad hinded tulema. Sai siis kord temaga maha istutud, välja selgitatud, milles mure on ja need alusbaasid rahulikult koos läbi räägitud. Pärast seda olid tal kontrolltööd jälle korras. Need olid väga lihtsad asjad, lihtsalt õpetaja oli neid seletanud natuke teistmoodi ja talle see viis ei olnud asja selgeks teinud. Õpetajal ei ole ka võimalust lastele nii individuaalselt läheneda, et mõista, kuhu tal teadmistesse "auk" jäänud oli.
Koduõpe annab võimaluse olla väga paindlik. Minna kiiresti edasi sealt, kus laps asjadest aru saab. Võtta tempo maha ja rahulikumalt asju üle korrata seal, kus on näha ebakindlust. Lisaks saab otsida neid seletamise viise, millest laps paremini aru saab. Ja see on väga hea tunne, kui oled leidnud mingi selgitusviisi, mille peale laps ütleb asja kohta, mis enne probleemi valmistas: "Ah et nii lihtne ongi või!".
Aga hetkeks taas aitab. Lapsed, kes enne oma toas joonistasid, tulid ja teatasid, et nemad nüüd tahavad õppima hakata :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar