Olen viimase nädala tõsiselt uurinud ja lugenud unscoolingu kohta ja see on pannud nii mõnegi asja üle tõsiselt järele mõtlema. Eriti just selle koha pealt, kuidas me lapsi kohtleme. Ei, ma ei mõtle siin mingeid äärmuslikke juhumeid, kus lapsi väärkoheldakse. Ma mõtlen tavalist normaalset igapäevaelu, kus vanemad laste elu korraldavad.
Kas lapsed on meist alamad olendid, kelle elu meie määrame ja kelle eest otsuseid teeme? Või on nad ikkagi austust väärivad olendid, kellega tuleks suhelda austusega ja nende endi soove ja otsuseid arvestades?
Jah, lapsed on meist nooremad, neil ei ole samasugust oskuste ja kogemuste pagasit nagu täiskasvanutel. Nad on füüsiliselt nõrgemad ja kohmakamad (mingi eani), nad teavad maailmast vähem kui täiskasvanud, nad ei oska oma emotsioone juhtida ja kontrollida.
Aga kas see teeb neid meist alamateks? Või on nad inimesena ikkagi sama austust väärivad nagu täiskasvanud?
Kas täiskasvanutel on õigus, kui nad lastele hulga reegleid jõupositsioonilt ette kirjutavad, neid lastega läbi arutamata? Või on lapsed suutelised põhjendatud olukordadest aru saama ning täiskasvanuga koos asja arutades kooskõlastatud kokkulepetele jõudma?
Kas laps peab tänaval käima ema käest kinni hoides sellepärast, et ema käsib nii? Või on ehk parem see, kui lapsega on kodus arutatud tänaval valitsevatest ohtudest (autod, massi sees ärakadumised) ning koos üritatud välja mõelda, mis oleks kõige parem viis nende vältimiseks - ja siis juba kasutada tänaval ühiselt kokku lepitud lahendust?
Kas last peab keelama ilma emata ujuma minna? Või on ehk parem see, kui lapsega on kodus räägitud ujumisel tekkivatest ohtudest ning püütud koos välja mõelda, mida nende vältimiseks teha?
Kas laps peab kell 9 voodisse minema selle pärast, et vanemad ütlevad nii? Või on parem koos lapsega arutada, kui mitu tundi on vaja kehal väljapuhkamise ja taastumise jaoks magada ning arvestada hommikuse vajaliku ärkamisaja järgi ka magamaminekuaega. Ja kui siis ei ole vaja hommikul kindlal kellaajal ärgata, sellega ka arvestada ehk siis lubada sel päeval lapsel loomuliku väsimuseni üleval olla, lihtsustades tal seda väsimust ära tunda sellega, et õhtul tegevusi rahulikumaks ja vaiksemaks tõmmata.
Ja see kõige-kõige tabum.... kas lapsele on vaja keelata arvutit ja telekat kasutada sellepärast, et lapsevanemad teavad, et "arvuti ja telekas on teie lapsele halvad asjad"? Miks nad on halvad? Mida võib tunda laps, kellele meeldib miski, mis vanemate hinnangul on "halb". Sellel lapsel on kaks varianti suuremaks saades. Kas ta hakkab arvama, et kuna talle meeldivad halvad asjad, siis on ta ka ise vähemalt osaliselt halb. Või hakkab ta arvama, et kuna vanemad ei saa aru, et see asi ei ole halb, siis on vanemad valelikud või rumalad või pahatahtlikud. Ehk oleks parem koos lapsega arutada, mis on arvuti/teleka juures valitsevad (reaalsed) ohud ja kuidas neid vältida. Liiga pikalt arvuti taga olemisest tekkivad füüsilised probleemid sundasendist ja silmade koormusest on reaalsed ohud. Küberkiusamine ja viirused on reaalsed ohud. Ja mingi ajani arvasin ma ka seda, et "vägivaldsed mängud tekitavad vägivaldseid lapsi" on reaalne oht, aga kui selle üle tõsisemalt järele mõelda siis..... kui lapsel on muidu ikkagi toetav ja paigasolevate väärtushinnangutega kodu/keskkond, siis saab ta väga hästi aru, mis on reaalne ja mis mängult. Probleeme võib tekitada see, kui hingeliste probleemidega "katkine" inimene sukeldub virtuaalse vägivalla maailma seal ennast kas pingetest maha maandama (mis võib isegi hea olla) või hoopis ennast üles kruttima (mis on halb). Sellisel juhul jah, on tulemus halb, aga põhipõhjus saab alguse pigem probleemsetest hingelistest sidemetest ja toetava keskkonna puudumisest. Mängud on sellisel juhul lihtsalt üks osa tervikust, mitte kurja juur.
Igatahes... kas pole mitte mõistlikum lapsega koos võimalikud probleemid läbi lahata ja koos neile lahendusi otsida?
Kui laps on väsinud, näljane või ärritunud ning ei oska oma emotsioone juhtida ja elab enda halvasti-tundmist välja agressiivsel viisil või virisedes... kas on õige teda halvustada ja teda karistada selle eest. Või oleks õigem sellel hetkel pakkuda talle tuge oma emotsioonide maharahustamiseks ning hiljem rahulikul ajal temaga läbi arutada, millised viisid võiksid tema puhul kõige paremini sellises olukorras maharahunemiseks toimida (mõni laps soovib rahu ja üksiolemist, teine soovib kaisus olemist, kolmas soovib füüsiliselt ennast mingil viisil välja elada - selleks siis sobivad turvalisi viise otsida jne jne).
Mida teie ise tunneksite, kui tele abikaasa või sõbrad otsustaksid teie eest, mis teile hea on ja mis teile halb on ning teile selles osas sõnaõigust ei annaks? Kas see tekitaks tunde, et teid austatakse, usaldatakse ja väärtustatakse? Või tekitaks see tunde, et teid peetakse rumalaks, saamatuks ja alaväärseks?
Kui teile meeldib lugeda ja abikaasale see ei meeldi... kas oleks tore, kui ka lubaks teil lugeda ainult ühe tunni päevas ja käsiks siis raamatu kohe kinni panna, sõltumata sellest, kui huvitav koht seal parasjagu käsil oli? Milliseid emotsioone see tekitaks ja millist käitumist see soodustaks? Kas tekiks tahtmine abikaasa eest salaja edasi lugeda kui võimalus tekib - eks siis soov valetada ja varjata oma käitumist?
Kui teie abikaasa arvaks, et te peaksite õppima flööti mängima, aga teile see huvi ei paku... kas oleks tore kui ta sunniks teid iga nädal flööditundides käima?
Kui te tunnete ennast halvast ja olete abikaasaga ülekohtuselt tõre sellepärast, kas te siis sooviksite, et ta teiega pahandaks või sooviksite tema tuge, et oma tõredusest üle saada?
Miks me arvame, et lastele on hea, kui me nende eest otsuseid teeme? Miks me arvame, et lastele on hea, kui me neile nende jaoks meeldivaid asju ilma nendega arutamata ära keelame? Miks me arvame, et lastele on hea, kui me sunnime neid tegema asju, mis on meie arvates head, aga neile ei meeldi?
Kui me tahame, et lapsed kohtleksid meid ja teisi inimesi austuse ja hoolivusega, miks me neid siis nii ei kohtle? Ja miks me arvame, et lapsed õpivad teisi inimesi kohtlema austuse ja hoolivusega sellepärast, et me neid nii käsime, samas kui nad meie tegudest õpivad hoopis teistsugust käitumismustrit?
12 kommentaari:
Absoluutselt nõustun Sinu mõttekäiguga. Olen oma laste puhul sama tähele pannud, et mida enam ma nendega(nende arvamusega) arvestan, seda enam nad austavad ka minu arvamust. Oma vanema poja puhul märkasin juba päris pisikesest peale, et keelamine ei toimi tema puhul. Sellest ajast saati olen üritanud mõista tema vaatenurka asjadest ja seletanud ka enda vaatenurki. Ning tänu sellele, et oleme arutanud kõik koos läbi, mõistab poja, miks üks või teine asi ei ole niivõrd hea. Võtan seda, kui arvamusavaldust. Seniks kuni poja ei mõista minu vaatenurka, oleme lihtsalt eriarvamusel asjast. Ja täpselt sama ongi täiskasvanutega. Kui enda arust sõbranna või mees teeb midagi, mis pole talle kasulik, siis me ei lähe teda ju keelama, vaid räägime oma vaatenurgast.
Ning Sinu postituse viimane lause ongi kõige tähtsam - olles ise suurimaks eeskujuks oma lastele, ei saa me ise anda halba eeskujuks - olgu selleks siis kasvatusmeetodid, igapäeva koristamine, kõnepruuk vms.
Igatahes väga vahva on Sinu blogi lugeda. :)
Väga hästi öeldud. Ma jäin mõtlema, mis vanusest alates see seletamine ja läbi rääkimine juba viljakam on... No kolmene on juba arusaaja küll, aga siiski alles üsna väike laps... Ma võin ju talle igasuguseid asju seletada - iseasi, mis järelduse tema sellest teeb.
Kuus-seitse ja sealt edasi, ma mõtlen, nendega saab juba ARUTADA. Aga võib-olla ma alahindan väikeseid? Ma usun küll, et nad on juba väga nutikad, aga siiski...
Ma ise usun, et see oleneb eelkõige seletajast. Laps muidugi võib teha omi järeldusi asjast, aga eelkõige määrab see, kuidas-mil' viisil lapsele seletada. Mul on kodus kolme aastane kutt ja tema puhul olenebki, kes ja kuidas talle seletab.
Olen nõus ... kui jutt käib kooliealisest, loomu poolest heatahtlikust lapsest. Põhjus-tagajärg seos tekib erinevatel lastel erinevas vanuses, samuti arusaam enda vastutusest. Kui mina jätaksin just kolmeseks saanud Lillebrorile võimaluse süüa seda, mida ta tahab, magada siis, kui ta tahab, ja üleüldse otsustada, mida teha, siis elaks ta ainult kommidest (vahepeal oksendaks ja nutaks kõhuvalu käes, siis puugiks komme edasi), ei laseks ühelgi pereliikmel öösel magada ja vahiks päevad läbi multikaid. Iseloomake on lihtsalt selline, mina olin umbes samasugune. Samas on Jõugu Juht (7) väga mõistlik noormees ja teeb meie poolt seatud piirides - pere rahakott ju mõjutab, mis võimalused on vaba aja tegevusteks ja toiduvalikul, eks ole - üldjuhul vägagi häid ja enda arenguks kasulikke valikuid. Aeg-ajalt tuleb küll meelde tuletada, et ühe või teise tegevuse jaoks ei ole lõputult aega, näiteks eile vestlesime sellest, et õues mängimas on parem käia äeval ja valges, õhtul pimedas ei ole õueminek nii hea mõte. Eks see ongi seletamine. Olen kindlalt veendunud, et väikesele lapsele tuleb õpetada, kuidas asjad käivad (nt. puder käib lusika pealt suhu, mitte püksitaskusse). Väikesele lapsele tuleb ka öelda, mida peab teatud olukordades tundma, näiteks kahjurõõm ei ole meie kodus lubatud, sest see solvab teisi ("See ei ole sinust ilus, kui sa naerad, et Markus kukkus. Ta solvub ja ei taha pärast enam sinuga sõber olla. Mine parem ja lohuta teda."). Muidugi on seegi lapsele seletamine ja ma usun, et enamik keelavaid-õpetavaid vanemaid nii teebki. Keelamise keelustamine ja taunimine on toonud endaga kaasa põlvkonna, kes midagi ei tea/oska/taha, sest hästi paljud vanemad ei keela, aga ei seleta ka.
Palju teravam lapse austamise probleem on minu meelest hoopis laste tittedena hoidmine, aga see on tegelikult täiesti teine teema.
Minu lapsed on 1a7k ja 3a4k. Ja tõesti noh, kolmest palja seletamisega küll õigesti käituma ei pane. Ma mõtlen just neid kõige elementaarsemaid asju nagu magama minemine, hammaste pesemine, normaalse toidu söömine... Ütleme nii, et kui mul vähegi kannatust on, siis ma alati seletan, aga ma arvan, et vahel ma ei saa arugi, kas on mõtet seletada või mitte. No näiteks õhtuti ma küll enam ei seleta, miks nüüd magama minna tuleb, see on ammu selge, et siis tuleb :D
No ja väiksemate laste puhul on ühest küljest väide, et nad ei saa pikast jutust aru, tuleb öelda kindel EI. Samas öeldakse ka, et seleta, väikesed lapsed saavad palju rohkem aru, kui sa arvata oskad. Ilmselt on siin kuldne kesktee seletada hästi lihtsalt ja lühidalt...
Mh, lastekasvatus on teadus. Mul on nii palju tarka teooriat, aga selle praktikasse rakendamisel tekib ikka tuhandeid küsimusi. Ja millegipärast on mul naiivne arvamus, et kui lapsed ükskord suuremad on, siis läheb kergemaks. No kooliealistega saab juba tõesti kõike läbi arutada ja ühiselt reeglites kokku leppida, kolmese ja ühese eest pean siiski mina need reeglid välja mõtlema.
Ma ei ütleks, et alles kooliealine laps on see, kes mõistab tegu-tagajärge. Ka beebieas lapsed ju mõistavad, et näe kui seda palli nüüd lükkan, siis see veereb. Mida vanemaks lapsed kasvavad, seda enam nad näevad, mida nad teevad ja mida nende tegevused põhjustavad. Olgu siis tegu lihtsalt mängimise, rumala käitumise verbaalse kiusamisega. Minu arust 3-aastased saavad juba väga hästi asjadest aru. Isegi sellest, kui miski nende öelnu, on kedagi solvanud. Ja kuna need seosed hakkavadki väga noores eas tekkima, ongi hea, kui on kõrval vanem, kes üritab oma "arvamust avaldada," et laps mõistaks ka teiste vaatenurkasid tema käitumisest.
Mis puutub söökidesse, siis on kõik kinni selles, mida vanemad ise pakuvad. Minu lapsed söövad alati seda, mida pakutakse ja kunagi ei ütle, et näe seda putru ma ei taha vms. Ja kuna meie enda menüü on üsna tervislik, olen lasknud lapsel ise valida/välja pakkuda, mida söögikordadel süüa soovib. Hommikuks valib vanem poiss alati pudru ja õhtusöögi puhul pole ma kunagi kuulnud, et ta tahaks komme või pitsat süüa.
Magusa suhtes on kindlad reeglid paigas - kindlad "magusa" päevad. Siiski on vanem poiss küsinud magusat ka teistel päevadel. Siis oleme rääkinud, miks koguaeg ei saa süüa magusat. Selleks olen appi võtnud mõne muinasjutu, mis räägib hambaaukude tekkest.
Mis puutub magamaminekusse, siis minu kolme aastane saab ilusti aru, et üks päev on lõppenud ja on aeg puhata. Ikkagi tuleb ette neid õhtuid, kui ta ei taha magama minna, siis üritame lihtsalt teistmoodi lahendada. Lugedes muinasjuttu lapsest, kes ei tahtnud magada või arutledes, miks üldse magatakse. Ja mis meil kõige paremini toimib, on kokkulepete tegemine. Kui lepime eelnevalt kokku, et kutt saab vaadata enda valitud filmi õhtul, siis võib veidi kauem üleval olla. Valin tavaliselt 45min kestva lühifilmi ja kuna laps ise lubas, on ta alati lubadustest kinni pidanud. Teine asi, mis magaminekut kõige enam mõjutab on reziim. Ja reziim on meil kindlalt paigas olnud juba aastaid, 7st äratus, 11 lõunauinak ja 21-22 öörahu.
Mis puutub reeglitesse, siis mõned reeglid on nagu raudreeglid kodus, need on sellised täiesti kindlad asjad, mis alati olnud on. Näiteks, et ise ei tohi võtta-tuleb küsida. Aga ka kõigi nende reeglite puhul olen lapsele seletanud, et miks need reeglid sellised on, miks ei tohi ise võtta, vaid tuleb küsida. Samas, mida rohkem saab laps oma arvamust avaldada, seda enam ta tunneb, et on täisväärtuslik ja sõnaõigusega pereliige. Mida rohkem mina kuulan oma lapsi, seda rohkem kuulavad nemad ka mind.
Ning mis puutub laste tittedena hoidmisse, siis sellel pole ju austusega mingit pistmist. Iga oma last austav vanem annab lapsele võimaluse areneda, ise õppida ja kogeda, olla iseseisev. Mina teen laste eest ära minimaalselt. Enamasti teevad lapsed kõiki asju ise ära või teine varjant, et me teeme koos. Aga koos tegemine ja ise ära tegemine on täiesti erinevad asjad.
Kõige muuga olen üsna nõus, aga mis puutub söömisesse, siis Sõltub ikkagi väga palju lapsest. Meil noorem sööb kõike, aga vanem on pirts. Teeme igasuguseid sööke, põhirõhk ikka tervislikkusel jne, aga tema lihtsalt teatab, et ei maitse. Paljude asjade puhul ei taha üldse proovidagi - ütleb, et ei maitse. Seletame küll, et sa ei saa seda öelda, kui proovinud pole, aga tavaliselt teda ümber ei veena.
No ja mis ma siis tegema peaks? Ilmselgelt selle asemel magusat ei anna. Ma ise ka mõnda asja ei söö, seega saan suurepäraselt aru, et mõni toit tõesti EI MAITSE. Aga plika puhul pole see ilmselgelt nii, lihtsalt pirtsutab. No mina pole hakanud talle sellepärast eraldi sööki tegema, siis sööbki vähe(m). Aga last päris näljutada ju ka ei saa.
Ühesõnaga rõõmustagu kõik need, kelle lapsed söövad hästi. Mõned lihtsalt ei söö nii hästi, hoolimata sellest, kui hoolikalt vanemad menüüd planeerivad.
Mul vanem poiss küll ei pirtsuta söögi ajal toidu suhtes ja on alati kõike söönud, aga on ette tulnud küll seda, et mõne toidu nime kuuldes, näiteks peet, teatab, et tema seda ei söö. Kuigi pole proovinud ja võib-olla, et ei teagi, kuidas see välja näeb, ta lihtsalt arvab, et seda ta ei taha süüa. Siis me vahest oleme mänginud "proovimis-mängu." Kutt paneb silmad kinni ja ma annan talle pisikesi tükke erinevatest toitudest maitsta. Siis on ta nõus kõike proovima. Alustame tuttavatest maitsetest ja vahele mõni uus maitse. Saime niimoodi nii ananassi, kui ka peeti sööma. Proovis ära ja ütles, et näe, polegi nii hull. Aga no, olen tähelepannud tõesti, et mu lapsed on äärmiselt leplikud toidu suhtes. Ju siis tõesti on põhjust rõõmustamiseks. :)
Stravinsky, kiikasin Sinu blogisse - väga vahva blogi, muide - ja sealnähtu kinnitab minu veendumust, et lapsed on väga erinevad. Sinu kolmene on piltidel umbes sellise näoilme ja silmavaatega nagu keskmine viiene. Minu kolmene on pigem titanäoga - eks siis on ka arusaamisvõime vastav. Paari-kolmeaastane laps võib küll mõista, mida temalt oodatakse, kuid väga sageli läheb see lihtsalt meelest. Muidugi on tore, kui laps juba väga väikesena soovib vanemaga koostööd teha ja oskab oma arvamust avaldada. Paraku ei ole kõik lapsed sellised ja sellepärast ei saa kahjuks ennustada, mis vanuses laps arukalt suhtlema hakkab. Mina pooldan avarduvaid piire ka last puudutavates otsustes - päris pisikese eest otsustan mina, kuna tal ei ole veel piisavalt informatsiooni ja ettemõtlemise oskust, et alati oma valikutega rahul olla. Nelja-viiesega saab juba asju arutada ja meie seitsmene on täiesti otsustusvõimeline inimene, ei mingit probleemi. Oma igapäevatöös näen paraku ka, et ka kooliikka jõudmine ei ole mingi garantii, et laps seletamisest ja tegude tagajärgedest aru saama hakkab. Ikka siis, kui arusaamine sellele lapsele sobib - ja mõnel kurval juhul üldse mitte, sageli on sellise olukorra põhjused neuroloogilised ja midagi muuta on võimatu.
Väga lahe arutelu teil siin tekkinud.
Mida suuremaks laps saab, seda kergem ja parem on tõesti seda arutamist läbi viia ja seda mõjusam see on.
Väikestega on jah, suurem rõhk vanema poolt lapse tundmisel/tunnetamisel ja sellest lähtuvalt sobiva keskkonna loomisel. Näieks põnniga ma hetkel ei saa magamamineku osas küll läbirääkimisi pidada, aga teda tundes ja teades, milline päev meil on olnud, on õhtul võimalik otsida märke tema uniseks jäämisest. Kui õigel ajal jaole saan, siis on magamajäämine lihtne: vann - rind - voodisse - keerab küljele ja jääb magama... ma võin kohe ära minna toast. Kui jään liiga hiljaks, siis on üleväsimus ja jorramine. Kui panen liiga vara, siis ei ole veel und ja on siputamine.
Nii et lapse "soove" saab lugeda/arvestada juba varakult. Kuigi siis on tõlgendus puhtalt enda looming.
Selles on küll Stravinskyga täitsa ühte meelt, et arutama võiks hakata võimalikult vara. Loomulikult lihtsate sõnadega ja lihtsa loogikaga. Alguses muidugi ei saa sellele lootma jääda kõiges ja vastutus on ikka vanemal, aga mida enam niimoodi arutada, seda enam laps ka harjub loogikaga ja niimoodi toimub areng sujuvalt. Muidu võib ju selle hetke maha magada, kui laps juba tegelikult võimeline oleks ka oma arvamust omama ja seda välja ütlema :)
Päris ehedad unschoolijad ei pidavat oma juttude järgi keelama ei komme ega midagi. Ning lapsed pidid sellest hoolimata valima tervislikku toitu. Ehk on mingi võlu selles keelatud viljas.
Siin oma kogemust ei oma, sest vanemad lapsed kasvatasin ikka rohkem keeldudega üles (küll ka üsna palju ikka selgitades, aga see oli pigem monoloog, mitte niivõrd dialoog).
Põnniga on õnneks aega, kuni ta komme küsida mõistab. Eks ma selleks ajaks pean välja nuputama, mismoodi seekord.
Väga tore on lapsevanemate selliseid arusaamismomente näha. Ma olen ise alles nii noor, et mäletan väga hästi seda, mis tunne oli laps olla, kuidas meie peres asjad käisid ja mida mina sellest või teisest arvasin ja samas olen juba piisavalt vana, et seda ka täiskasvanu seisukohast analüüsida. Ja see on viinud tähelepanekuni, et enamik lapsevanemaid on täiesti ära unustanud selle, kuidas oli laps olla. See ei ole kriitika - lapsevanemad lihtsalt kipuvad oma rolli nii sügavalt sisse elama, et koos igapäevaste murede ja tegemistega ei osata leida seda aega, et korraks mõelda, mida nad ise lapsena ühest-teiest arvasid ja milline oli nende enda vanematepoolne käitmumine ja kas see oli õige. Kui seda tehtaks, siis arutataks kindlasti ka lastega rohkem läbi, miks mõnda asja ei ole soovitatav teha või kuidas mingile probleemile lahendus leida ja elu oleks mõlema osapoole jaoks meeldivam.
Kusjuures oma lastega olen vältinud seda käitumist-suhtumist, mille osaliseks ise sain. Oma lapsepõlve mäletan üsna selgelt, kuna sellest ei ole ka just eriti kaua möödas. Ja mida enam keelati, seda enam ma seda tahtsin, ning mida enam sunniti, seda vastumeelsem see mulle oli. Näiteks koolis olin klassi parim õpilane, kuid ma ei tundnud mingit rõõmu õppimisest ja teadmiste omandamisest. Püüdsin ainult häid tulemusi, kuna tehti selgeks, et kool on minu kohustus. Ja minu arvamust ei küsitud kunagi. Oma lapse puhul on parimaks näiteks koristamine. Ta on alles 3-aastane ja kui me arutasime, miks talle ei meeldi koristada, siis jõudsin järeldusele, et talle ei meeldi, kui teda sunnitakse(ja lisaks on koristamine igav). Siis leiutasime koristamismängu ja eraldi koristamislaulu ka. Kaks korda tegime neid koos läbi ja nüüd ta koristab heameelega nii mängutuba, kui ka oma magamistuba. Ma ei sunni teda selleks, ma lihtsalt ootan, et on tema jaoks õige aeg seda teha ja jätan otsustamise, millal ja kuidas ta seda teeb, tema enda jaoks. Ja tuba pole kunagi koristamata jäänud.
Ning sellest ajast saati, mil' ma andsin pojale vabaduse ise otsustada, selle asemel, et määran-kamandan, on ta palju iseseisvam, julgem ja enesekindlam ning ei ütleks, et ta on liiga noor, et üht-teist ise otsustada. Aga kogemuse kaudu lapsed ju õpivadki. Ma ei taha, et nad elaksid minu poolt "määratud" elu vaid, et nad ise määraksid oma elu. Ja see kõik algab pisiasjadest, näiteks mida laps täna õhtusöögiks soovib või mida selga tahab panna. Nüüd oskab kutt vastavalt ilmale ilusti riideid valida, kuna olen seletanud, et miks ei saa t-särgi väel pakasega välja minna. Ning kusjuures ta valib enamasti need riided, mis ma ise oleksid valinud ja vahest küsib isegi minu soovitusi, kuid tähtsaim on see, et ta tunneb, et ma arvestan temaga ja ka temal on n.ö "hääleõigus" meie majas. Sest ma mõtlen asja just nii, et kui laps sõltub kuni koolini minust ja alles 7-aastaselt "hakkab pead hoidma" ehk siis alles hakkab oma arvamust avaldama ja proovima otsustada, siis on äkki just veidi hilja, õppida iseseisev olema. Mu oma ema tegi minust täieliku memmeka ja samas polnud minul ka sõnaõigust, kooli minnes ei osanudki ma ise otsustada, vaid toetusingi teiste ettemääramisele ehk olin siis n.ö "kaasamineja."
Aga tõesti nõustun, et iga laps on individuaalne ning iga vanem tunneb oma last kõige paremini ja oskab otsustada, mis ja kuidas oleks tema lapsele parim.
Väga tore on arutleda sellistel teemadel ja näha ka teiste vaatenurki.
Loovat meelt ja vahvat kevadet teile! :)
Postita kommentaar