Kevad, snowtubbing ja putukajaht

Kõigepealt tuleb alustada sellest, et registreerusime "Tere, Kevad!" projektile. Saime veel viimasel hetkel jaole (tänu Karina postitusele, et nemad on sinna registreerunud) ja pandi meid ilusti kirja. Nüüd siis tuleb hakata kevade märke otsima ja on põhjust kodukandi linnulaulu ja tärkavaid lillekesi tundma õppida.

Juba sai hakatud otsast ka märkamisega pihta, kui leidsime maja tagant väljapaistvad tulbininad. Nad on maja lõunaseina ääres ja seal on tõeliselt soe, nii et pole ime...
Aga ninad näevad välja nii....

Täna käisime kevade tulekt tähistamas hoopis Otepääl snowtubbingus. See aasta ei olnudki sinna jõudnud, nii et kasutasime veel  võimalust. Nagu ikka, meeldib mulle sellistes kohtades käia nädala sees keset päeva - siis on tavaliselt väga vähe inimesi ning ei pea aega ja energiat kulutama järjekordades seismisele ja massi sees trügimisele. Tänagi saime nautida pea individuaalteenust. Kõigepealt olime tunnikese - selle aja jooksul tuli üks pere veel ja rohkem kedagi polnudki. Seejärel sõime Oti pubis kõhud täis ning läksime uuele ringile. Teise ringi poole peal tuli üks suurem seltskond peale, aga ruumi oli muidugi veel palju-palju. Kokkuvõttes saime kaks tundi tubbitud ning isu enam-vähem täis. Tütrele sai piisavalt, tema lõpetas isegi paarkümend minutit enne lõppu ära. Poeg oleks tahtnud veel olla. :)

Näide sõidustiilist

Ja millega me saatsime mööda õhtu... see muidugi näitab selgelt ära, millised me tegelikult oleme. Nagu ütleb laiskloom Sid rõõmsalt Jääaaja esimese osa lõpus Diegole: "Meiega koos võid väärikuse rahulikult ära unustada" :)

Ehk siis... oleme võidelnud kuivaine putukatega. Nendega, kes näevad välja nagu koiliblikad. Suuremast osast oleme lahti saanud, mingi väike tilkumine aga jätkub. Tänagi oli üks köögis lae läheduses seina peal. Keegi ei viitsinud tema tapmiseks ronima hakata. Ja mida tegi seepeale meespere. Kõigepealt võtsid nad joonlaua ja tegid leivakuulikesi ning hakkasid nendega elukat pommitama. (Asja algataja ja põhisüüdlasena olgu ajaloo arhiividesse talletatud minu akadeemikust isa...) Seejärel hakkasid nad süsteemi edasi arendama... küll katsetasid veinipudeli korgiga ja joonlauaga, küll läksid üle pikale ja pandlikult singilõikamise noale joonlaua asemel. Ma kõiki vaheetappe ei jõudnudki tähele panna, sest käisin vahepeal köögist ära. Lõpuks osutus aga kõige paremaks vahendiks sidruniots, mida olime just kala söömiseks tühjaks pigistanud. Sellega nad siis usinasti loopisid elukat. Mina muidugi arvasin, et küllap see tegelane seal varsti naeru kätte ära kõngeb, aga ei suutnud ka ise näppe eemal hoida ja proovisin ka. Poeg tuli mingil hetkel kööki ja vaatas suurte silmadega pealt ning ei uskunud oma silmi, et täiskasvanud nii rumalasti käituda võivad. Siis pisteti talle ka sidrun pihku ja pärast pikka uskumatust täis pilguga mulle otsavaatamist lasi temagi käia (ja soovis veel). Niimoodi oligi jupp meie õhtust väga lõbusalt sisustatud... pihta loomulikult ei saanud tükk aega keegi. Lõpuks siiski päästis mees perekonna au ja sai elukale pihta. Küll mitte lõplikult, see lihtsalt kukutas ennast natuke allapoole seina peale, aga sealt ajasime ta juba lendu ja püüdsime niisama kinni. Aga vähemalt oli jaht edukalt lõppenud ja köök ei saanudki väga suuri kahjustusi selle pommitamise käigus... nojah, natuke siit ja sealt... aga sõjas on ikka purustusi....

Nuvot... sellised tõsised tegelased me siin oleme. Nii et kui keegi arvas, et me oleme asjalikud või midagi, siis kahju küll, aga see on väga ekslik mulje :)