Kas üks inimene saab midagi muuta?

Ratsionaalselt mõeldes on kõikide meie pingutused maailma muuta täiesti mõttetud. Maailm ja universum on nii mõõtmatult suur ja pikalt kestev, et meie oma elukestega pole isegi mitte nagu piisad ookeanis vaid midagi veel olematult väiksemad. Ja kui inimesed isegi suudaksid oma tegevusega enda elu emakesel Maal võimatuks muuta ning välja surevad, siis ega planeet Maa sellepärast oma eksistentsi ei lõpeta. Ta kohaneb ja taastub mõned sajad või tuhanded aastad ning kulgeb vaikselt ja järjekindlalt universumis edasi koos nendega, kes selle rumala inimliigi üle on elanud.

Isegi inimesed, kes on midagi ääretult vinget ja suurt või ääretult hullu ja halba korda saatnud, ei oma miljoni aasta pärast mingit tähendust. Mida loevad meile praegu Aleksander Suure saavutused - ja tema on Maa peal oleva elu ajaloo mõistes ikka väga lähiajaloost pärit tegelane. Mida loevad Hitleri teod saja tuhande aasta pärast? Mida loevad Ema Teresa teod saja tuhande aasta pärast? Mida me teame inimeste eludest tuhande - kahe tuhande - kümne tuhande aasta eest. Ja kuidas see meile oluline on.

Suured leiutajad, kes on praeguse elu jaoks murrangulisi avastusi teinud - kui seda poleks teinud nemad, siis ega need leiutised olemata ei oleks. Sageli toimus asja avastamine paralleelselt mitmel pool mitme inimese poolt ja küsimus oli lihtsalt selles, kes esimesena valmis sai või kes kõige kõvemat häält tegi.

Ühesõnaga - meie teod ja tegematajätmised ei ole universumi mõttes isegi mitte nagu konna köhatus kõrbes.

Kas siis on üldse mõtet pingutada ja midagi teha? Kas on mõtet proovida midagi paremaks muuta?

Aga vot on küll. Lausa kahest aspektist vaadatuna on.

Esiteks. See, kuidas me oma elu elame, mida teeme ja mida tegemata jätame, mõjutab midagi ääretult olulist. Nimelt meie enda elu :). Ja enda elu ongi ju meie jaoks see kõige olulisem. Kas elada oma elu nii, et oled enda ja maailmaga rahu sõlminud ja tunned südames rõõmu ja rahulolu oma tegemiste üle. Või elada oma elu nii, et iga päev on üks ving ja virin ja ette ka midagi ei võta. Elukvaliteet on selle asja nimi ja see ei sõltu rahast, rahvusest, soost ega viimasest moest. See sõltub enda suhtumisest ja enda tegudest.

Teiseks. See, mida me teeme ja tegemata jätame mõjutab väga tugevalt meiega kokkupuutuvaid inimesi. Eelkõige lähedasi ja sõpru ja töökaaslasi ja teisi tihedalt kokkupõrkuvaid tegelasi. Samas võivad aga meie teod üksikute ja juhuslike kokkusattumiste tõttu mõjutada väga tugevalt kellegi meie jaoks võõra elu - ja seda nii positiivselt kui negatiivselt. Ja see mõju, mida meie oma tegudega ja tegematajätmistega teistele edasi anname, võib nende elu jaoks ääretult oluline olla.

Lugedes hiljuti raamatust lastest, keda on väga negatiivselt kasvatatud (viisakalt öeldes), oli seal välja toodud asjaolu, et kui lapsel oli elus kasvõi üks inimene, kelle käest ta sai tunda soojust ja hoolivust, siis sai see laps negatiivsest elutsüklist välja tulla. Ja oli ka juhtumeid, kus lapsele piisas ühest juhtumist, kus keegi tema kaitseks välja astus või temasse lihtsalt soojalt suhtus - ja selle ühe juhtumi najal suutsid nad oma elud hiljem positiivsele  üles ehitada. Nii et keegi täielik võõras võis ühekordse sekkumisega sisuliselt päästa selle lapse edasise elukvaliteedi. Selle teoga ei päästnud ta küll maailma, aga sisuliselt päästis ta ühe inimese maailma.

Miks ma seda kirjutan? Jäin mõni päev tagasi mõtlema oma praeguse elu peale. Viimase aastaga on nii mõndagi väga olulist muutunud minu elus ja suur osa sellest on mitmel "juhuslikul kohtumisel" minu jaoks täiesti võõraste inimestega.

Eelmise aasta alguses ei teadnud ma absoluutselt mitte kui midagi koduõppest ega selle võimalikkusest. Siis sattusin juhuslikult suhtlema Ingridiga ning täna temale jõudis minuni teadmine, et selline asi on olemas ja võimalik.

Mingil hetkel sattusin internetist Katariina mähkmeblogi peale. Taaskord ei olnud mul enne olnud mingitki aimu sellest, et inimesed jätkuvalt riidest mähkmeid kasutavad, et selles valdkonnas pidevad edasiarendused on jne jne.

Riidest mähkmete hankimise ajal sattusin lugema lõiku, kuidas Agne esimesed kaks nädalat oma lapsel mähet üldse ei kasutanud. See ja hilisem otsevestlus Agnega tõi minuni teadmise, et ka mähkmevabalt on võimalik toimetada. Siit said alguse meie mähkmevabad ööd. Lisaks pistis ta mulle hiljuti pihku ühe raamatu, mis hetkel veel poole peal, aga karta on, et siit areneb ka midagi taas natuke edasi.

Mõned nädalad tagasi sattusin lugema Sille postitust unschoolingu kohta. See oli teema, mida olin koduõpet uurides põgusalt uurinud, aga kõrvale jätnud kui liiga utoopilise minu jaoks. Kes mäletab, siis ühes oma kommentaaris Katariina mainis unschoolingut ja seal ma samamoodi arvasin, et see minu jaoks ikka liig on. Nüüd aga sain indu juurde asja edasi uurida ja olen enda jaoks avastanud uue ja ääretult põneva maailma, mis tundub väga-väga loogiline, lihtne ja mõnus. Ja siit kindlasti algab meie pere jaoks järgmine etapp.

Need on inimesed, kes nendel "kohtumise" hetkedel olid minu jaoks täiesti võõrad. Need olid teemad, mida minu mõttemaailmas ei eksisteerinud. Ja need võõrad inimesed tõid need võõrad teemad minu ellu. Ja tänu neile on minu ja meie pere elu hetkel hoopis teine, kui ta muidu oleks. Ja selle eest olen ma neile südamest tänulik.

Nii et jah - üks inimene saab midagi muuta. Ta ei pruugi päästa kogu maailma korraga, aga juba ühe inimese elu mõjutamine positiivses suunas on suur asi - vähemalt sellele konkreetsele inimesele.

Nii et kõik teie, kes te oskate vahel naeratada, öelda mõne hea sõna või jagada oma teadmist ja energiat - te ei pruugi sellega päästa maailma, aga iga väiksemgi positiivne mõju on justnimelt positiivne mõju ja seetõttu väärtuslik. Väärtuslik sellele, kellega te seda jagate. Aitäh teile jagamise eest!