Viimane nädal möödus meil "deschoolimist" tehes. Ehk siis oli üleminekuperiood eelmisest süsteemist uue väljamõtlemiseks. Midagi sellel nädala eriti ei "teinud". See tähendab, et otsest õppimist ei olnud. Küll on aga juhtunud igasuguseid huvitavaid pisiasju, mida ma nüüd, lugedes võimalikult palju unschoolingu kohta, oskan tähele panna. Sellest ilmselt teen eraldi kirjatüki...
Veerandi jagu materjali on meil juba eelmiste nädalatega tehtud. Mis siia veerandisse mahtus...
Eesti keeles sai komasid läbi võetud (komad loetelus ning üte ja komad) ning erinevaid aspekte (suured tähed, pikad ja lühikesed häälikud, sulghäälikud, lauselõpumärgid jne) lõbusate lausete kirjutamisega harjutatud.
Matemaatikas võtsime koos läbi murrud ja ühenimeliste murdude liitmise-lahutamise; pojaga võtsime läbi ka murdude korrutamise ja taandamise, erinimeliste murdude liitmise-lahutamise ning liigmurrud; tütrega jätkasime korrutustabeli õppimist-harjutamist.
Loodusõpetuse sildi all õppisime kõigepealt inimese välisehitust - erinevate kehaosade kirjapanemise ja läbiarutamise teel. Siis jätkasime erinevate loomade läbivõtmisega - looma joonistamise, erinevate kehaosade joonisele märkimise ning looma eluviisi läbiarutamisega. Läbi sai võetud päris palju loomi/linde/kalu võimalikult erinevatest liikidest, lisaks veel loeme siiamaani unejutuks Turovski raamatuid loomadest (tal on neid palju ja me rõõmuga tunneme aeg-ajalt ära midagi, mida mõne looma kohta teisest raamatust juba teada oleme saanud - nii et uue teadasaamine ja kinnistamine käsikäes).
Inglise keel on meil kodus igapäevases kasutuses - lapsed vaatavad yotubest ingliskeelseid videosid, mängivad ingliskeelseid arvutimänge ning ajavad omavahel ja meiega inglise keeles juttu (seda kõike nende endi algatusel). Ühel päeval tegi poeg mulle märkuse, et minu hääldus on kuidagi imelik. Ja tuleb tunnistada, et tal on õigus. Laste hääldus on tõeliselt sujuv ja ima aksendita. Minu hääldus on nendega võrreldes väga puine ja tugeva aksendiga. Ja ma olen kolm aastat töötanud firmas, kus töökeeleks oli inglise keel... ma rääkisin iga päeva inglise keeles, ma kirjutasin sadu lehekülgi dokumente inglise keeles... heh, ma isegi mõtlesin sellel ajal inglise keeles (rääkimata sellest, kui ma kord erameili kirjutamise ajal ajasin vahepeal paar sõna juttu ülemusega - inglise keeles - ja seejärel jätkasin selle erameili kirjutamist poole lause pealt eesti keele asemel inglise keeles jätkates.. ja ei saanud sellest enne aru kui terve kirja valmissaamisel seda enne ärasaatmist üle lugema hakates... ). Ja nüüd tuleb üks poisipõnn ja ütleb, et mul on imelik inglise keel... ja õigusega ütleb. Väga lahe :) Kohe näha, et nemad pole õppinud keelt sõnade kirjapilti tunnikontrollideks pähe tuupides vaid sujuvalt keelekeskkonnas kuulmise kaudu. Ja kõige hämmastavam on selle juures see, et neil on ilma igasuguse formaalse õppimiseta ka lauseehitus ja grammatika korrektne ning nad oskavad ka kirjutada õigesti. Nii et mingil tasemel olen ma unschoolingu võimalikkust oma pere pealt juba näinud.
Kehalise kasvatusega on meil ka palju parem seis kui varasematel veeranditel. Veerand algas ju sel ajal, kui me olime Rootsis suusareisil (mäesuuskadel). Koju jõudes oli krõbedad miinused ja külmapühad, mida lapsed tähistasid sõpradega tundide kaupa õues kelgutamisega. Järgmisel nädalal võtsime välja jõuludeks saadud uisud ja lapsed käisid mõnuga nädal otsa iga päev uisutamas. Siis otsisime välja murdmaasuusad ja käisime mõned korrad nendega sõitmas (distants kasvas iga korraga ulatudes alguse 2km-st lõpuks pea 4 km-ni). Suusatamine kulmineerus Tartu suusamaratoni minimaratonil osalemisega. Hetkel on tänu sulalumele lumememmede ehitamise periood ja jätkuvalt loomulikult ka kelgutamise aeg.
Inimeseõpetus-ühiskonnaõpetus on meil jooksvalt igapäevateema kui arutame erinevaid peres tekkinud situatsioone ning ka lehtedest loetut-telekast nähtut. Poeg on usin leheuurija, kes enamik päevi lehe läbi lappab ja huvitavamaid kohti ka loeb ning meiega arutab. Lisaks ajalehele käib meil ka Imeline Teadus ja Imeline Ajalugu ja National Geographic ja Time ja Economist (ja mõned veel, aga neid nimetatuid ta alati huviga vaatab) ja sealt aeg-ajalt tekitab tal küsimusi, mida siis koos perega seletame-arutame. Lisaks käis meespere Vabariigi aastapäeva paraadil Tartus (tütar ei tahtnud minna, temaga vaatasime seda siis telekast ja arutasime nähtut). Pärast paraadi sai poeg veel masinaid uurida ning neisse lausa sisse ronida. Nii et ühiskonnaõpetuse tund missugune. Ahjaa... ajakirjanikud käisid meil ka kodus külas lugu tegemas, nii et ühiskonnaõpetuse üks teema, ajakirjandusega suhtlemine, sai ka kogemusepagasisse lisatud.
Poeg käib jätkuvalt muusikakoolis ja tütar kunstiringis, kuigi ma pean tunnistama, et pikemat aega juba on näha kuidas nende vaimustus selles osas lahtub. Huvi muusika ja kunsti vastu on neil jätkuv, aga küsimus on jälle tempos ja keerukuses ja enda jaoks sobivate variantide valikus. Eks me siin vaata, mis saab. Pojal tekkisid lausa peavalud enne tundi minekut, nii et võtsime aja maha, laseme tal kosuda ja mõtleme, mis edasi saab. Järgmine nädal läheme niikuinii reisile, tagasi jõuame juba vaheajal. Eks siis saab edasi mõelda, mida ja kuidas. Kindel on aga see, et klaveriga tegeleda ta jätkuvalt soovib. Tütrega umbes sama lugu ja ka temal on kindel, et kunstiga jätkata soovib, aga samuti tahaks pisut paindlikumat süsteemi.
Niimoodi veerandit kokku võttes tundub, et kuidagi palju on tehtud. Igapäevaselt kodus aga ei saa nagu arugi, et eriti midagi teeks. Päevas tunnike või paar laua taga (juba üsna lahedalt) tegelemist ja ongi kõik.
Ahjaa... raamatuid on nad ka usinalt lugenud. Eriti tütar. Hiljuti käisime uuesti raamatukogus uusi raamatuid toomas ja juba on nad sealt kah päris pikki raamatuid läbi lugenud. Seekord leidis poeg ka endale midagi põnevat, mis on päris juturaamat (mitte koomiks ega naljakogumik) ja luges esimesel õhtul kohe ühe pika raamatu läbi. Praeguseks on tal neid juba mitu läbi. Ühesõnaga tuleb enne reisi ilmselt uuesti raamatukogust läbi käia, et neil sellel ajal kah midagi lugeda oleks.
Seekord on reisiga küll nii, et täiskasvanud (ehk mina, mees ja vanaisa lapsehoidjana) koos põnniga reisime Austriasse suusatama ning koduõppurid reisivad Tallinna külje alla tädile külla. Järgmine aasta vast võtame nemad ka juba Austriasse kaasa, aga see aasta oli nende jaoks Rootsi reis proovireisiks, et kuidas nad suuremates mägedes hakkama saavad. Meile mehega on Austria suusareis igaaastane sümboolne traditsioon, sest sellisel reisil me üldse kokku saimegi.
Päris vahva veerand on olnud (kui ametlikult see muidugi kestab veel ja vaheajani on veel kaks nädalat aega). Eks me vaata, millega järelejäänud nädalaid sisustame :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar