Autoreis Saksamaale

Eetris on vaikus... kosun Saksamaa reisist. Tõin mehe sealt koju tagasi... mis ta ikka väljamaal möllab :)

Tegelikult ta käis ühte purjekat Saksamaale viimas - õigemini purjeka lõppsihtkoht on Kanada, ta käis lihtsalt algusotsas abiks. Eks neil juhtus seal reisi pealt ühte koma teist... komöödia kuubis, võib vahepealsete osade kohta öelda... ja kestis see loomulikult planeeritust pikemalt, sest siin-seal tuli sadamates ilma oodata ja vahepeal muud ka. Nii siis rabasingi ta lõpuks poole Kiili kanali pealt ära - muidu oli neil plaan ikka kanal lõpuni sõita ja pisut edasigi, aga aeg surus peale ja tööasjad ootasid.

Algselt oli plaan, et lähen koos lastega. Läheksime mõni päev varem ja teeksime Berliinis loomaaiapäeva. Aga lapsed on juba liiga head arvutajad ning enne sõitu arvasid, et kui võimalik, siis nad loobuks 50h autosõidust mõne tunni loomaaia nimel. Ja et "eks ole seal Saksamaal käidud ka juba". Tuli tunnistada, et nende jutus on iva sees. Siis tuli mõelda, mis saab põnnist. Ühest küljest pole ma teda veel kordagi ööseks kellegi teisega jätnud. Teisest küljest aga teha nii pikka reisi üksi põnniga - muidu oleks ok, aga just need hetked, kui oled kiirteel ja tal siis midagi vaja on... ei ole just hea väljavaade. Õppuritega koos minnes oleksid saanud nemad abistada sellistel hetkedel. Vanaisa oli ka kindlalt seda meelt, et küll nad põnniga hakkama saavad. Selles osas on mitme põlvkonna kooselamisel ikka väga suur pluss, et ei pea eraldi lapsehoidjaga last harjutama, vaid ta tänu igapäevasele kooselule ongi harjunud.

Nii siis läkski, et asusin üksi teele. Süda küll valutas ja eks ma ikka telefonis uurisin, et kuidas neil läheb. Läks hästi loomulikult :)

Teekonna algus oli paljutõotav. Või õigemini algas see kõik juba enne starti. Kõigepealt hakkasid nihkuma planeeritud stardi ajad... ja seda nii, et iga päev plaanid muudkui muutusid.. no või kaks korda päevas.

Siis sai enne starti mehe uuele navile tehtud kaartide update. See kustutas navist kõik kaardid ära ja uusi enam panna ei lasknud. Tuli navi viia esindusse ja seal laeti kaardid uuesti peale. Vahepeal terendas variant, et kordan ajalugu, kus käisin mehel Poola-Saksa piiri peal järel, juhindudes tema poolt SMSiga saadetud linnade nimedest ja maanteenumbritest. Ka nii saab...

Startides sai poest näksipeatuse ajal avastatud, et ma tegelen Hansukese ja Gretekese moodi kodutee märgistamisega. Aga kuna mul ei kive ega leivatükikesi ei olnud, siis ma märgistasin teed millegi käepärasemaga  - diisliga... Pärast tundidepikkust jändamist mitmete abiliste poolt selgus, et see auto jääb sinna, kus ta on ning ei sõida meetritki enam. Tuli siis võtta teine auto ja restart teha kogu plaanile.

Vahepeale mahtus veel igasugust nalja, Poolas planeerimatut ööbimist, Saksamaal teeremonte ning idülliliste külakeste kaudu sõitmist, arhailises bensujaamas tankimist jne jne. Aga lõpuks sain mehed ikkagi kätte. Ahjaa... Kiili kanali alt õnnestus ka läbi sõita... see on selline kanal, mille peal sõidavad suured tankerid ja kaubalaevad.... ja mina siis vurasin nende all... lahe... kas see teeb mind allveeautoks?

Mehed muidugi mõnulesid purjekal ja lobasid niisama. Jahisadamad on ikka ääretult mõnusa õhkkonnaga kohad - rahu, tshill, nauding... purjekad vaikselt õõtsuvad, inimesed on õnnelike ja rahulolevate nägudega... tõeline rahuoaas. Mehed näitasid mulle ette, mis purustusi minu mees purjekale teinud oli :), käisime söömas ja asusime tagasiteele.

Tagasitee kulges ka rahulikult. Võitlesime naviga, mis ei saanud kuidagi aru, et meie ei taha teha mitmesajakilomeetriseid ringe kiirteele saamiseks vaid teame otsemat ja kiiremat teed ja tahaks seda pidi minna... no ta ikka võitles meiegi nii umbes 600 km enne kui alla andis... ja seda tegi ta vist ka ainult sellepärast, et ma talle vahepeale mingid lisapunktid sisse panin. Ühesõnaga - marsruudi valikul on Garmin ikka täiesti lolli algoritmiga... korjasime küll kõik "väldi..." teemad maha, aga tema ikka pakkus meile maeiteamis teekondi. No hea, et mees Saksa ja Poola teid sisuliselt peast teab, saime ikka seni rahulikult sõidetud kuni mina naviga kaklesin.

Shoppamine oli ka rahulik, sest kuna minu auto (millega ma siis tulin) on umbes viis korda väiksema mahutavusega kui mehe katuseboksiga mahtuniversaal (millega ma pidin tulema), siis jäi suurem osa asju ostmata. Tagaistmel olnud mehe sõber pidi küll võitlema asjahunnikuga, mis ühele istmepoolele kuhjatud sai. Üldse on väga lahe mehega shoppamas käia. Kui meie siin teame seda, et mis on Selveris soodsam ja mis Maksimast parem osta, siis tema teab seda, mis poest Lübeckis osta veini ja mis poest kommi ning mis poest Rostockis osta kohvi... eksole :)

Kodutee oli meil täpselt ajastatud, sest mehe sõber pidi kindlal kellaajal minema tähtsale üritusele (mis ilma temata hästi toimuda ei oleks saanud) ning meie pidime vanaisa lapsevalvest vabastama, et ta saaks lastega teatrisse minna. Kui lõpuks navi käima saime, siis ta umbes-täpselt vajalikku saabumisaega näitaski.

Ja siis loomulikult otsustas minu auto naiselikust kadedusest, et ei saa kogu tähelepanu mehe autole jätta ja otsustas kolisema ja hüppama hakata. Üks tagumistest amortidest ütles töölepingu üles. Nii siis tuli hoog maha võtta ja pöidlad pihku surutuna vaikselt kulgeda... kellaaeg midugi selle peale midagi rõõmustavat ei näidanud.

Aga nagu heas muinasjutus ikka, siis jõudsime elusalt ja tervelt kohale... imelisel kombel (loe: tänu mehe heale sõidule... ja ma lõpus ikka baltikumis suutsin hoida tema tehtud head aega) kenasti ajagraafikus, nii et sai veel kodus ampsu süüagi, enne kui kohtumistele ja teatritesse ja autoremontidesse sõita tuli.

Nüüd siin vaikselt kosume ja üks auto on isegi juba ära parandatud... teine veel ootab varuosi. Ise ka vaikselt kohaneme... mees harjub kindla maa peal käima ja mina puhkan niisama...

Ahjaa.. Poolas sõitmisest.. juhul kui kellelgi plaan on minna. Poolat tasub kindlalt sõita hilisõhtul/öösel. Siis on:
a) vähem veokaid, mis sulle ette jäävad ja tempo maha võtavad (Poola "vähem" tähendab seda, et on umbes neli korda nii palju veokaid kui Tallinn-Tartu maanteel, tavapärase neljakümne asemel)
b) vähem vastutulevaid veokaid ja nende taga kinniolevaid autosid, mis tähendab, et vajadusel saad ikkagi möödasõitu teha (päeval on see sisuliselt võimatu ja ka mõttetu, sest kohe ootavad ees järge järgmised 200 veokat)
c) öösiti on Poolas teedel ametlikult lubatud +10 sõit. Ja see ei ole mitte see "politsei ei huvitu" +10, ei selle võib veel otsa lisada.

Üldiselt läbib sama marsruuti Poolas öösel mitmeid tunde kiiremini kui päeval. Ainus koht, kus vahet ei ole, on uus äsjavalminud mitmerealine kiirtee, kus on lubatud 140-ga sõita. See algab Varssavist 100km kaugusel (Saksamaa poole) ja lõpeb Saksamaal.

Ja Saksamaa "sõida nagu torust tuleb" kiirteedel on ülilahe sõita. Kahju ainult, et autol amort tuksis oli, seega hakkas kuskil 160 juures auto raputama ja rohkem ei olnud mõtet ponnistada. Tagasiteel ei tahtnud enam sedagi kiirust kasutada. Ja väga naljakas tunne on, kui äkitselt piirang peale pannakse ja peab hakkama mööda maanteed teona venima... sest lubatud on ainult 120.... No tunne ju umbes sama kui 90-ne pealt 50-ne peale kiirus tõmmatakse... on ju venimine...

Ehh... ja igast muid asju on tegelt ka jõudnud juhtuda pärast tagasisõitu... aga las siis need hetkel jäävad...