Koduõpe on enamasti emade teema.. sest noh.. lasped on enamasti emade teema.... on sellega võrdõiguslikkuse ja feminismi seisukohast nii nagu on, aga eks see tegelt ole ka loogiline, sest saab see rida alguse raseduse ja sünnitusega, mis paratamatult on ema teema, sealt jätkub asi imetamisega, mis on ka ema teema ja niimoodi see tugevam emotsionaalsem side lapsega muudkui arenebki. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult täna rääkida (ja ka sellist olematu grammatikaga lauset ei tahtnud ma kirjutada, aga jumala eest... see on õnneks blogi, mitte lõpukirjand, nii et siin võib vabalt jaurata, nii ebagrammatiliselt nagu süda lustib)..
Tahtsin kirjutada hoopis koduõppest ja isadest.
Juba toimivates koduõppeperedes on kindlasti mitmesuguseid isasid - on selliseid, kes tõsiselt tegelevad oma laste õpetamisega, on selliseid, kes küll väga otseselt ei õpeta, aga on koduõppe tulihingelised pooldajad, ja on selliseid, kes küll koduõpet otseselt ära ei keela, aga väga hästi sellesse ei suhtu ka.
Koduõppe teema on tavaliselt naiste poolt algatatud. Ja isade esmane reaktsioon on sageli pigem negatiivne ja murelik.
Ja rohkem ma ise ei kirjutagi, sest leidsin ühe ääretult laheda kirjatüki - meesterahva poolt kirjutatud - kus on väga ilusti lahti seletatud, miks mehed suhtuvad alguses koduõppe ideesse negatiivselt ja mida üks ema teha saab, et oma meest toetada koduõppe positiivsuse nägemise teel.
Jutt ise on ingliskeelne, pärineb blogist The Parenting Pit ning asub siin: Unauthorised Dad Handbook.
Teen siia alla rohmaka eestikeelse tõlke, kuid kes vähegi inglise keelt mõistavad, need võiksid originaali lugeda, sest kirjutatud on see väga mõnusas ja mahlakas keeles.
********
Autoriseerimata teejuht Unschoolingu emadele (siiani arenevate) unschoolingu isade käsitlemiseks
Hoiatus: Ma kavatsen siin teha massilisi üldistusi... kui meie, Isad, teeme neid alati!
Nii et sa oled innustunud koduõppest/unschoolingust aga sinu partner/abikaasa (mees) ei ole? Loodetavasti see ehk on abiks...
See räägib hunnikust Isadest. Head soovivatest, armastavatest, hoolivatest... ja tõesti.... eelarvamuslikest, kangekaelsetest, kontrollivatest, vaidlevatest, isegi autoratiivsetest Isadest. Nii et sa soovid mõista seda kutti, kellest on saanud isa sinu lastele? Siin on mõned näpunäited, ma julgen öelda "Algaja juhend mõistmaks tavalist Isa"... uskuge mind, ma tean... ma olen sageli erakordselt tavaline.
Probleem: Isad soovivad asju lihtsana hoida
Niipea, kui sa räägid koduõppe, või veel hullem, unschoolingu ideest oma mehele, "isale", nende esmane reaktsioon on "miks"... see on naljakas "miks", see polegi tegelikult küsimus, rohkem nagu valukarje. Tegelikult, kui sa oled enne üles tõstnud kodussünnituse, lapsega koos magamise ja/või läheduskasvatuse teemasid enne kui sa jõudsid unschoolinguni... siis on esimene reaktsioon "oh kurat... mitte jälle". Ja siis "miks".
Miks "miks"? Sa tead, kuidas sina oskad multitaskinguga tegeleda? Rääkida telefonis sõbraga, vahetada mähet ja samal ajal hoida silm peal valmival õhtusöögil? Meie, Isad, ei suuda seda! Kui me seda prooviks, siis kusagilt asi käriseks... ma olen kuulnud hoolimatutest isadest, kes on proovinud samaaegselt mähkmevahetusega vestelda sõbraga ning nende hingamine seiskus, sest nende ajud said ülekoormuse... ei ole ilus!
Meie, Isad, armastame fookust. Ja kahjuks, selles ühiskonnas, kuhu me praeguseks jõudnud oleme, on enamik Isasid fokusseerunud "edukaks leiva laualetoojaks". Nii et enamik Isasid on fokusseerunud oma tööle, karjäärile ning papi kojutoomisele. Sellega kaasnevad igasugu lisahüved, ego saab välist tunnustust ja me saame ausa näoga öelda, et meie fookus on "sinu ja laste jaoks". Kui ägedalt omakasupüüdmatu, eksole?
Kõik taandub järgmisele: normaalne olemine nõuab vähe tähelepanu. Peavooluga on asi nii, et sind kantakse tuhandete teistega koos samas laines.
Nii et miks peaks mõni Isa tahtma äkitselt ennast lahti murda, ümber pöörata ning hakata vastuvoolu ujuma? Kõik see pingutus ja mille nimel? Jah, seal on kõik need oletatavad kasud, kuid meie näeme pigem võimalikke tagasilööke. Ja samal ajal röövib see meie tähelepanu eemale oluliselt. Töö, taastumine ja hobid. Jah, lapsed on ka olulised... aga nende kasvatamine peaks olema nii lihtne kui vähegi võimalik.
Sellepärast on sul suer töö ees. Enamik Isasid ei nõustu koduõppe ideega, rääkimata veel unschoolingust... ja katse panna neid lugema midagi antud teema kohta ainult tugevdab nende (tavaliselt välja hääldamata) põhjuseid sellega mittenõustumiseks.
On palju parem olla normaalne. See on lihtne.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* näita, kuidas unschooling sobib teie eluga, nii et see ei keera kõike pea peale. Selgita kuidas koduõpe, eriti unschooling, on tegeliklt just lihtsam, paindlikum ning mugavam variant võrreldes kooliga.
* räägi sellest kui millestki normaalsest, loomulikust.Väldi siinkohal kaitsesse laskumast - saata viieaastased lapsed mingisse asutusse on imelik tegevus, samas kui unschooling on lihtsalt oma lastega kooselamise ja koosolemise laiendus... see et miski on populaarne ei muuda seda vähem imelikuks.
* loobu ideest, et nad peaksid läbi lugema terveid artikleid, rääkimata raamatutest. Ära prindi välja hiigelsuurt hunnikut "tõendusmaterjali" oma argumentidele... prindi välja strateegiliselt olulised mõtted kui sa oled identifitseerinud tegelikud blokikohad (sellest edaspidi). Niipalju kui võimalik vii neid kokku teiste ideed toetavate meestega. Kõrvalehüppena - mul on plaan teha kõrvaäri "Rendi unschoolingu Isa" just selliseks juhtumiks... mul oleks vaja ainult 100 kutti, kes saaksid tegeleda meestetegevustega (kalastamine, jalgpall jne) ja samal ajal rääkida sellest, kuidas unschooling on nende elu paremaks muutnud. Aga parem ära oota kuni mu äri alguse saab... see võib aega võtta!
Isad tunnevad ennast vastutavana
Jah, sageli me ei võta vastutust erinevate asjade eest (õhtusöök, koristamine, mõtlemine, shoppamine jne), kuid me tunneme vastutust meie jaoks "suurte" asjade eest.
Veel üks asi, mida meie ühiskond teeb, on rõhutamine, et mees on see, kes vastutab. Alustades reklaamidest, muinasjuttudest, meie vanematest kuni peaaegu kõigeni peavoolu kultuuris. Selge see, et on paha, kui õhiskond ütleb, et naised on väärtusetud ja abitud, kuni nad leiavad endale mehe jne.. aga hei, see siin on praegu Isadest. Sa võid tegeleda oma vajadusega uuenenud feminismi järele omaenese ajast!
Osa "leiva laualetooja" survest on see, et Isa tunneb ennast vastutavana ja sellega kaasneb teatav konservatiivsus. On sageli nii, et parem "on vaenlane, keda sa tunned" ja isegi kui Isad tunnistavad, et koolisüsteemis on probleeme, siis peaaegi kõik tegelevad nende probleemidega, see on teadaolev hirm.
Nii et me kardame - mis siis, kui unschooling "ei tööta"? Mis siis kui me muutume naerualusteks? Mis siis, kui meie lastest saavad sotsiaalselt saamatud ebardid? Sageli on need hirmud alusetud, kuid üks meie, Isade, omadusi on see, et me ei räägi neist asjust inimestele. Nii et meie hirmudel on omaseks olla alateadlikud, väljahääldamata ning koguvad tasakesi jõudu, kuni plahvatavad...
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* kuula ja aktsepteeri neid hirme, ära hüppa kohe argumenteerima nende vastu. Lase neil välja tulla ning tõesti aita neid lahti harutada ja neid mõista.
* aktsepteeri survet, mida ta võib tunda vajadusest "asjad toimima saada" ning isegi vajadust tasakaalustada sinu "järelemõtlematut käitumist". Proovi vältida tema nurkasurumist, kus ta peab reageerima sinu vastu, et "kaitsta sind ja sinu lapsi". Tunnista mõningeid oma hirme, nii et te saaksite olla "samal poolel".
Isad armastavad tulemusi
Tulemused, väljundid, defineeritud tulemid... me armastame neid. Sa paned midagi ühest otsast sisse ning saad tagasisidet, pabereid, vahearuandeid enne, kui lõpptulem teisest otsast välja tuleb. See on kool! Muidugi teab enamik meist, et tunnistused ja testid on nõmedad, aga see on midagi sellist, mida saab alles hoida ning millele saab viidata, nii et me me teame, kuidas meie lastega asjade seis on.
Kuna enamik isasid on kogu päeva tööl, siis nad peavad teadma, et nende äraolek juhtub asju... produktiivseid, kasulikke asju. Asju, mida saab mõõta ja kirjeldada.
Unschooling ei paku selliseid defineeritavaid väljundeid. Sa paned midagi ühest otsast sisse ja kui sind pole kohal nägemas asju loomulikult arenemas, siis nõuab see üüratut usaldust enne, kui sa näed neid tööd leidmas või ülikooli astumas (suured tulemid)... liiga üüratut usaldust enamiku Isade jaoks.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* minge koos puhkusele, lase tal nähe ja kogeda neid "mõõdetamatuid kuid maagilisi momente" oma lastega, mida sina kui peamine laste eest hoolitseja koged ja armastad... kuid mis lähevad tõlkes kaduma.
* proovi kuidagi jätta jälge teie kogemustest, kas piltide, video või isegi blogi näol, nii et ta saaks näha, mis toimub ja mõista, et need momendid tekitavad midagi väga erilist. Hoia alles kõik asjad, mida lapsed ja sina "valmistate" või "teete", sest kuigi loomulikult ei soovi sa et "tooted" oleksid teie tegevuse fookuses, siis võib see aidata Isasid nende toodetelt protsessi usaldamisele üleminekul.
* ühistel hetkedel julgusta teda unustama lühiajalised eesmärgid (korrutamine, ainete perioodilisustabel) ning pidage ajurünnakut sellel teemal, millisteks inimesteks ta soovib oma lapsi kasvatada (mitte selles mõttes, et mida nad omavad või mis tööd nad teevad... vaid seda, kes nad "oleksid"). Siis arutage, millised on võimalikult efektiivsed viisid, et sellist isiku arengut soodustada.
Isadele meeldivad piirid
Piirid, järjepidevus ning reeglid on meie jaoks olulised. Nad tekitavad meis kontrollitunde, tunde, et me elame tuntud maailmas. Enamik Isasid käib tööl ja teab, mida tähendab, kui pead tegema seda, mis sulle tegelikult ei meeldi. Idee, et lapsed võivad teha seda, mis neile meeldib ning elada elu oma huvide järgi on vastuolus selle tööeetikaga, mida meile lapsest peale pähe taotud on.
See on ka hirm lubamisest, hirm, et ilma reegliteta lapsed ei õpi, kuidas vaenulikus maailmas toime tulla.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* puhkuse punkt eelnevast rakendub ka siin, puhkusekeskkonnas lapsega koos veedetud aeg võib aidata luua unschoolingu mõtteviisi jaoks vajalikku usaldust.
* arutlege selle üle, kuidas väline kontroll on ebaefektiivne, sest seda ei saa pidevalt kogu aeg rakendada, ja mida rohkem piiranguid sa sead, seda enam on asju, mille vastu lapsel on põhjust võidelda.
* küsi temalt, milliseid põhimõtteid ja väärtusi ta sooviks oma lastele edasi anda. mis on tõeliselt oluline. tunnustage neid ning arutage, kuidas neid väärtusi saaks edasi anda pigem eeskuju ning leebe suunamisega, mitte piiridega.
Isadele ei meeldi emotsioonid
Enamik Isasid elab pigem arusaamas, et kõik on hästi, kui et hakkab sügavamale pinna alla kaevama. Perekond naeratavate lastega, kes pealiskaudsel vaatamisel näitab üles austust oma isa vastu on üldiselt ühe Isa ülim unistus. Ja fakt on, et seda on sageli võimalik saavutada autoritaarsuse, kinkide ja reeglite seguna.
Proovi Mitte hukka mõista... enamjaolt ei suuda Isad omade tunnete ja emotsioonidega kontakti saada, mis siis veel loota sinu tunnete mõistmisest... rääkimata laste omadest.
SOOVITATAVAD STRATEEGIAD:
* ole kannatlik ja proovi lugeda tema vastuväidete ridade vahelt, proovi ette kujutada, mis tema jaoks emotsionaalsel tasandil toimub... aga mida iganes sa teed, ära tekita temas arvamust, et sa proovid talle "pähe trügida"! See tekitaks ainult "Isade väljalülitumise" ja me ei "taaskäivitu" eriti kergesti.
* luba tal vihastada, endast välja minna ning olla emotsionaalne, ilma et sa kohe talle näkku kargaks. kui ta on emotsionaalne anna talle selleks ruumi ja aega, selle asemel, et ise vihastuda või asja "korda tegema" hakata.
* hetkedel, kui teil pole konflikti ja teil on hea suhtlus, uuri temalt tema lapsepõlve kohta, tema koolikogemuse kohta ja vanematega suhtlemise kohta... proovi mõista, millest tema reaktsioonid tulevad ning võibolla abista ka teda ennast selle mõistmisel.
Lõplikud sõnad
Asi on nii... kui sa kaalud unschoolingut, eriti kui sa kaalud radikaalset unschoolingut, siis oled sa ilmselt mõelnud palju alternatiivsele lastekasvatusele. Sa oled võibolla mõelnud paljudele erinevatele lastekasvatusteemadele, nagu näiteks:
* positiivse käitumise modelleerimine
* pigem proovida mõista oma lapse käitumist, mitte sellele vastu reageerida
* loobuda kontrollist, "peab" ja "tuleks"-itest
* lapsele turvalise keskkonna loomine tema tunnete väljendamiseks
* maailma vaatamine lapse silmade läbi
* oma vajaduste mõistmine ning nende konstruktiivselt, armastavalt ja austavalt oma lapsele väljendamine sobivatel viisidel ja hetkedel
* olla "lapsega samal poolel", mitte tema vastu
* eeldada, et lapse käitumise aluseks on parimad võimalikud motiivid ning oma suhtlemises sellest eeldusest lähtumine
* töötada koos lapsega, et leida win-win lahendusi kõikide osapoolte jaoks
Võibolla on siit ainult mõned punktid sinu jaoks vaatluse all. Kuid kui sa tõesti tahad, et Isad sinuga sellel teekonnal liituks.... siis ülimaks nipiks on nende põhimõtete rakendamine ka tema peal, samamoodi nagu lapse peal.
Kujuta ette, et see on laps, kes ei nõustu sinu poolt valitud lähenemisega.
Sa ei vaidleks, karjuks ega kakleks (loodetavasti). Vähemalt sinu eesmärk oleks mõista, lubada neil väljendada oma ideid ilma hukkamõistuta. Edasi sisalduks ilmselt proov kuulata ära nende mured ning proovida leida win-win lahendusi. Lõpetada ära vastandamine ning tulla tagasi ühele poolele on kriitiliselt vajalik, et tüüpiline Isa oleks nõus midagi sellist üldse kaaluma.
Sellise lähenemisega tekib enam hetki, kus teievaheline kontakt on hea ja neil hetkedel saad sa hakata lahti seletama oma mõtteid ja tundeid. Ära karda väljendada oma hirme koos oma veendumustega.
See võtab aega ja kannatlikkust... ja isegi väga palju "keelde hammustamist", sest asi pole ainult selles, mida sa ütled, vaid paljuski just selles, mida sa teadlikult otsustad mitte öelda. Ma ei ütle, et see saab lihtne olema.. aga see on võimalik. Isad on kangekaelsed, tüütud ning elarvamuslikud, kuid ka nemad võivad oma arvamusi väga kardinaalselt muuta... küsige kasvõi minu naise käest!
**********
Tõlke lõpp... eks ta hüplik sai, aga lihvima ka ei viitsi hakata. Põhipoint on ilmselt arusaadav ja minuarust ka väga mõistlikult meeste vaadet lahtiseletav. Nii et rohkem mõistmist meeste vastu ja siis on lootust, et nemad ka meid mõistavad.
Ahjaa... meie peres pole suurt probleemi antud teema tekitanud. Kuna ma kaasasin nad üsna algusest peale arutelusse ja mõtisklustesse... kui mul endal veel need kõige tavalisemad hirmud ka püsti olid... nii et see oligi pigem ühine reis ja arutelu. Põhiline vist ongi see, et mees näeks ära, et needsamad hirmud on ka sinul olnud (ehk siis sa oled võimalikud riskid läbi mõelnud) ja sa oled neile hea lahenduse leidnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar