Tavaliselt toimub meil õppetöö päeva esimeses pooles. Ja nagu ma aru olen saanud, siis on see nii enamikes koduõppeperedes.
Õhtune õppimine seondub kooliajast väsimuse ja pingega ning pigem just negatiivses võtmes, seega oleme seda siiani vältinud.
Eile aga läks päev kuidagi nii asjalikuks kätte ära, et igasuguseid koristamise ja saagimise ja kuivanud okste põletamise tegevust jagus kauemaks. Nii kauaks, et õppimiseni päeva jooksul ei jõudnudki.
Seitsme-kaheksa ajal põnni magama pannes olin ka ise nii väsinud, et jäin temaga koos magama. Vaikselt kripeldas küll see õppimine, aga mõtlesin, et eks siis järgmine päev oleme asjalikumad selle võrra.
Tunnikene magamist ja enesetunne oli hea. Lapsed olid ka veel täitsa tegusad ja siis vaatasingi, et kui prooviks õige... Viskasime laste mängutuppa teki peale ennast siruli.... tütar võttis ette matemaatika ülesandeid (ta õpetaja andis mulle korra pundi vahvaid ülesandeid, mida nad koolis teevad), pojaga vaatasime üle eesti keele töövihiku.
Praegu just selline aeg, et midagi uut enam juurde ei võta vaid vaatame-kordame-kinnistame seda, mis juba läbi võetud. Pojaga hakkasimegi seepärast läbi vaatama tavakooli töövihiku harjutusi. Kuna me teeme neid koos, siis ei pea ta neid kirjalikult tegema, vaid teeb suuliselt läbi ja kui ma näen, et mingi teema tuleb tal täiesti sujuvalt välja, siis järgmised täpselt sama teema sama liiki harjutused jätame vahele ja liigume järgmise teema juurde. Niimoodi läheb asi mõnusas tempos.
Tütar maadleb kahe- ja kolmekohaliste arvude liitmise-lahutamisega ning kümne piires korrutamisega. Vaikselt ja vaikselt muudkui võtted kinnistuvad ja enesekindlus kasvab. Waldorfkooli klass on liikunud küll juba 15 piires korrutamiseni, aga ma annan endale aru, et nemad alustasid korrutamisega sisuliselt juba esimeses klassis, tütar alles teise klassi poole pealt, nii et eks me vaikselt liigume neile järele, aga paugupealt nii suurt hüpet ka teha ei saa.
Ja nii tuligi välja, et see õhtune õppimine oli täitsa mõnus. Ei olnud liigset pinget, ei olnud mingit kiirustamise survet. Kuna põnn magas, siis sain mina 100% neile pühenduda ja sellevõrra oli edasiliikumine mõnusam ja tihedam.
Ei arva, et me nüüd jäämegi õhtuse õppimise juurde, aga igatahes laienes tänu sellele avastusele võimalike valikuvariantide hulk ja saab veelgi paindlikumalt päevakava pere vajaduste ja konkreetse päeva olukorrale vastavals sättida. Lahe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar