Enamasti oleme me harjunud igatsema enamat... suuremat... rohkemat... mina igatahes.
Aga nüüd olen jõudnud aega, kus ma hoopis igatsen vähemat. Eelkõige kahte asja.... väiksemat kodu ja vähem asju...
See on eriti kummaline asjaolu valguses, et olen eluaeg igatsenud oma maja. Progress lapsepõlve kahetoalisest pisikesest korterist praegusesse ridaelamusse on küll suur, aga siiski pole veel tegu selle "päris oma majaga". Eelkõige seondub mul oma maja unistus võimalusega varahommikul hommikumantlis ja paljajalu võtta kaasa tass sooja teega ning minna kastese muru peale jalutama ja oma teed nautima.... see oleks ülim nauding. (tee sellepärast, et kohvi ma ei joo, paljajalu sellepärast, et ema juba lapsest peale rääkis mulle, kui mõnus ja kasulik on paljajalu hommikukaste sees kõndida ning hommikumantel selle pärast, et tegelikku varianti ei ole viisakas blogisse kirja panna.... no ja tegelt ega väga soojad meil hommikud enamasti ei ole, nii et võib marjaks ära kuluda küll...)
Praegu aga... praegu kulub niiiii suur osa energiast selle 180 ruutmeetrise ridaelamu koristamisele, et see on tõsiselt tüütu. Elu koos lastekarja, loomaaia ning varustajast mehega (kellele meeldib osta harva, aga see-eest umbes poole aasta varud korraga... mis tuleb siis kuhugi ära paigutada).... Praegu on tänu põnnile veel eriti palju, mida koristada ja eriti oluline, et oleks koristatud. Ma pesen hetkel iga päev vähemalt kaks masinatäit pesu (üks on põnni öine varustus ja teine masinatäis on siis tegelikud pere riided), ma pühin põrandaid iga päev (uskuge mind, varem seda ei juhtunud mitte) ning pesen neid mitmeid kordi nädalas (osaliselt tegelikult mitmeid kordi päevas, aga need on lokaalsed pesemised). Koer annab oma panuse liiva ja prahi tuppatoomisega, linnud ja närilised ajavad igale poole saepuru ja toitu (ja muud). Lapsed vähemalt on õnneks suuremast liivakastiajast väljas (ja põnn veel pole sinna jõudnud)... siis olid ju jalanõud ja taskud suuri liivahunnikuid täis, mis valvsusest hoolimata ikkagi ennast tuppa suutsid sokutada...
Ja see asjade ärapanemise teema... oehh... sellel ei ole ei otsa ega äärt. No mina aru ei saa, kust need asjad meile ilmuvad. Neid lihtsalt on kõik kohad täis... saad kusagilt ühe otsa korda, siis on kõik muu juba suuri asjadekuhilaid täis. Puhaste riiete hunnikute (no kes neid viitsib sorteerida ja kappidesse lapata) ja ajalehtede/ajakirjade hunnikute üle ma ei üllatu... aga need on ainult pisikene osa sellest, mis kõik muudkui kerkib ja kerkib nagu seitsmepealine lohe.
Iseenesest kohti on majas palju, kuhu asju panna... aga... need on juba asju täis... ja kuhjaga. Jõudumööda ma muudkui käin ka kappe ja sahtleid tuulutamas ja ükshaaval teen seal hävitustööd, aga jällegi on tegu seitsmepealise lohega ja uued pead muudkui kasvavad.
Iseenesest võiks ju võtta kätte ja suhteliselt puhta vuugi teha... ära visata ja ära anda kõik, mida pole nii paar aastat kasutanud. Minu viimaste aastate ülekaalulisust arvestades saaks niimoodi lahti pea 90%st minu riidekapi sisust näiteks :)
Aga siis tuleb mängu see koi minu sees... ja ilmselt osaliselt ka nõukaaegne pärand... "aga äkki seda läheb ikka kunagi vaja" ning põhiline tegelikult "miks visata/anda ära korralikku asja ja siis selle asemel suure raha eest uusi ostma hakata"....
Ja kui ma sellest esimesest häälest olen hakanud lahti saama (no tõesti... tegelikult meil on poed asju täis ja kui siis tõesti peaks midagi vaja minema, mida pole küll viimased 10, 15, 20 jne aastat vaja läinud, siis suure tõenäosusega saab seda poest osta.. erinevalt nõukaajast)... siis see "koi" pool on väga tugevalt küljes... ja ega liiga teda ära saata ka ei taha, sest mõttetult laristama ka ju ei soovi hakata.
Vahepeal mängin romantilise mõttega minna ajutiselt elama linna üürikasse. Vaja oleks kahte väikest magamistuba ning ühte suurt köök-elutuba, kus siis tegelik elu käiks. Asju võtaks sinna täpselt ainult nii palju kui tõesti ka reaalselt kasutame. Ja mina, kes ma alati olen linnavastane olnud... nüüd on mulle mõte linnamelust meeldima hakanud. Seda eriti just koduõppe raames. Küll siis oleks lihtne igasuguseid kultuurilisi ja meelelahutuslikke tegevusi kogeda, igast üritustel käia ning ringides/trennides osaleda. Raamatukogust rääkimata. Praegu on igakordne linnaskäimine ikka tõsine ettevõtmine ja väga tihti seda teha ei viitsi....
Aga jah.. see oleks kindlasti ainult ajutine lahendus. Sest siis toimiks praegune kodu "laoruumina", kus kõiki varusid hoida. Muidu peaks vist oma linnakorteri kõrvale üürima teise korteri, kus seda kõike hoida. No näiteks viis paari mäesuusasaapaid ja kahed mäesuusad ja neli mäesuusakiivrit ja siis veel lugematu arv murdmaasuusasaapaid ja veel lugematum arv murdmaasuuski ja keppe (no õnneks ei ole seal kiivreid) ja siis jalgrattad ja kiivrid ja rulluisud ja kaitsed ja päris uisud ja kelgud ja minu mootorratas ja kogu sinna juurde kuuluv riietus/kiiver/jalatsid ja mehe purjetamise riietus ja jalatsid (no ja varsti minu omad ka, eksole) ja siis veel matkavarustus ja mehe golfivarustus ja vennast jäänud purjelau(a)d ja ... raamatutest ma parem ei räägigi... ja... oehh.. nojah.. ühesõnaga seda tavaari ikka jagub ja täitsa leiab (peaaegu) see kõik aasta jooksul kasutust ka... nii et minu unistus väiksest kodust ja vähestest asjadest jääbki imselt romantiliseks unistuseks, sest kõigist neist tegevustest ka loobuda ei taha ning igakordseks kasutamiseks kusagilt midagi laenutama ka ei taha hakata...
samas arenguruumi asjade vähendamisel on veel piisavalt... eriti just selle va riietuse ning igast kodutarvete osas...
ja unistada ju võib... eksole :)
6 kommentaari:
Kuna ma ise suusatamisega ei tegele, siis täiesti tõsisest teadmatusest küsin: kas tõesti KÕIGI nende tegevuste jaoks on eraldi kiivreid vaja (maisinid kahte erinevat suusavarianti ja ratast)?
Kahte kiivrit läheb vaja. Ühte külmadeks oludeks mäe peale (mäesuusk või lumelaud) ning teine soojadeks oludeks tee peale (jalgratas või rulluisk). Murdmaasuusa jaoks õnneks kiivrit vaja pole.
Olude sunnil on tütar mõned korrad praegu mäekiivriga rullitamas käinud ja oi kui palav tal on selle all olnud.
Oh sa, kuidas mu silmad lõid selle postituse peale särama. Ma olen nii nõus sellega, et hea on elada, kui asju on nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik. Ma olen suur koristamise ja organiseerimise fänn, ma täiega naudin seda kõike, oma kodus on ka suurim eesmärk jätta alles vaid vajalikud asjad... Eesmärgi saavutamine seisab ajapuuduse taga, aga ma vaikselt muudkui nokitsen.
Aga sinu murele kommentaariks - ma ei tea täpsemalt sinu iseloomu ega koristamisharjumusi ega vahendeid ega seda, mis kraami sul täpselt kodus on. Mulle endale tundub kõik hiiglama lihtne - ruumi ju on. Kõik asjad, mida kasutate harva, tuleb eraldi ruumi(desse) loogiliselt ära paigutada - muul ajal seal keegi ei käi (st sassi ei aja), kord aastas vajadusel siis võtate, kasutate, panete hiljem kenasti tagasi. Ülejäänud asjad tuleb rangelt ära sortida - eluks vajalikud alles jätta, ülejäänu ära anda/visata või maha müüa. Need, mis alles jäävad, loogiliselt ära paigutada, nii et igal asjal on olemas oma koht ja une pealt on teada, kuhu see käib. Siis peaks edaspidine koristamine kergem olema.
Mis puutub koristamise küürimise poolde, siis kui asjade hulk on viidud miinimumini ja harva kasutatavad vajalikud asjad on eest ära paigutatud nii, et need ruumid pidevat koristust ei vaja, siis ülejäänud eluruumid peaks olema juba meeldivalt tühjemad, mis teeb koristamise kergemaks. Tuleb leida õiged koristusvahendid, mis teevad koristamise nii mugavaks kui võimalik. Ma ise vaimustusin just oma Norwexi tolmulapist ja aknapuhastuslapist. Ma arvan, et miski hetk saabub meie majapidamisse ka nende mopikomplekt, mis tundub olevat just see lihtne viis teha põrandate puhastus kiireks ja meeldivaks. Aga seda teemat ma veel uurin, aurumopp on ka intrigeerinud, pigem küll arvan, et see jääb ära. Ja igaühe vajadused on ju erinevad. No igatahes - HEAD koristusvahendid teevad igapäevaelu PALJU kergemaks, selles olen ma täiesti veendunud.
Ma sattusin eile lugema Steve Jobsi kolme soovitust eluks, üks neist oli leida töö, mida armastad - ma olen sellega alati väga nõus olnud. No ja täna ma mõtlesin, et ma peaks hakkama Eesti Antheaks - ilma telesaateta :D Ma peaks hakkama käima kõigi nende inimeste juures, kes oma majapidamise korrastamisega ise hakkama ei saa. Mulle tundub, et mul on teooriat piisavalt ja tuleb järjest juurde, ma täiega naudin sellist organiseerimist :D Võiks aidata teistel ka oma kodu korda saada :D
Minu lemmikraamatud selles vallas on Anthea Turneri "Kuidas olla täiuslik koduperenaine" ja Stephanie Roberts "Segadusest vabaks". Ma olen küll tublisti üle keskmise koristaja ja organiseerija, aga nemad inspireerivad mind ja annavad veel häid nippe.
Ma tulen külla ja lööme korra majja, ah? :D
No sellest pakkumisest võtan ma küll kohe sabast kinni. Tule muidugi ja löö kord majja. Põhimõtteliselt meeldib ka mulle väga organiseerida ja süstematiseerida ja teoorias kujutan ka asju umbes selliselt ette nagu sa kirjeldasid.... aga siis tuleb mingi koll minu seest ja hakkab igast takistusi teele veeretama.
Esimene komistuskivi on see, et mis siis ikka on eluks vajalik. Häda selles, et suur osa asju pärineb veel mul vanemate käest ja nii kui ma neid näen, siis hakkab fantaasia lendama, et "ma küll pole elu sees purke kaanetanud, aga kui ma ükskord ise mahlu ja moose tegema hakkan, kus mul siis alles läheb hullult seda kaanetajat vaja"... ja kui siis kümne aasta pärast lõpuks korra kasutangi, siis ju see mõtteviis aina kinnistub... eksole :)
Teine häda on selles, mida peale hakata nende mittevajalike asjadega. Ära visata ei raatsi. Peas mõlguvad vaheldumisi mõtted kas kuhugi annetamiseks viia või osta.ee-s maha müüa. Reaalselt pole kummagagi tegelemiseks hetkel ei jaksu ega aega ja nii need asjad siis kuhjuvad oma saatust ootama.
Need siis kaks põhimuret.
Ja lisaks tuleb vist hoiatada, et lisaks meie ridaelamule on meil veel mõned kohad tavaariga... väike kuur (see on tõesti väike, nii 1,5x1,5m) täis igast träna ja lisaks veel kaks garaazi, kus ühes on küll ka auto sees, aga teisse enam auto kuidagi ei mahu. Mõlemas tuleb liigelda külg ees mao moodi vongeldes ning kohati mägironimist harrastades. Näiteks on seal pliit, mille ahjuosa ei tööta, pesumasin, mis töötab, aga lihtsalt mingites faasides kinni kiilub, vanad kapid, igast lauamaterjali, kottide kaupa laste mänguasju ja pagan seda teab mida kõike veel...
Ühesõnaga sa oled hoiatatud, eksole... aga ma siin jään sind pikisilmi ootama. Tegelt sain isegi innustust ja läksin korjasin natuke träna mehe kontorist kokku... see on meil saamas selleks kohaks, kuhu me paneme asju, millel kohta ei ole... oehh...
Ahjaa... ja elukutse koha pealt. Hakka jah Eesti Antheaks. Ja kui sa meie juhtumist ennast edukalt läbi närid, siis on sul selline referents selja taga, et anna ainult tuld edasiseks.
Mäletan, et kord tellisin omale firmast professionaalsed koristajad. No ok, nemad eriti asju ei sättinud vaid tegid pindu põhjalikult puhtaks. Üks tegi varahommikusrt hilisõhtuni, teine tuli poole päeva pealt appi. Asju nad tagasi panna ei jõudnudki ja akende pesuni ka ei jõudnud. Maksin neile vist 2000 eeku, kui ma õigesti mäletan.
See, kui keegi mulle tõesti töötava süsteemi paika paneb ja ebavajalikust vabastab, on minuarust aga palju väärtuslikum. Ja usutavasti on minusuguseid hädalisi palju... nii et löö aga äri püsti jah...
Tere :D huvitavad teemad sul, ja sarnased ideed. Lapse ökomäkud jne. aga koristamisest ja kolimiset nii palju, et elan soomes ja 2,5 aastaga 4 x kolinud. kolimine aitab vabaneda üleliigsest kraamist. Mis salata, viimane kord läksin prügikasti juurde tagasi ja kookisin 1 seeliku sealt ikka välja, taaskasutamiseks, aga äkki jõuan ennem 2 x kolida, kui kleidist mõni uus asi sünnib. aga kolimine aitab, on jube stressirohke aga aitab ! Saab maha kanda vana kraami ja vanad mõtted. Ja oma vana kõlbliku kola sätin prügikasti kõrvale kastile, küll keegi avastab sellest midagi uut ja head ! kolimine on niigi stressirohke, et kirbukale neid viia ei jaksa... kuigi unistan kirbukalauast, kus silmi pilgutamata oma vana koli poolmuidu maha ärin ;D Hea teraapia :D
Postita kommentaar