Põnnist ja mähkmet(us)est

Hoiatus! Järgnev tekst on ääretult vulgaarne ja sisaldab korduvaid häirivaid viiteid inimekskrementidele. Nõrganärvilistel ja esteetiliselt arenenud isikutel pigem lugemist mitte jätkata. Hilisemaid kahjunõudeid arvesse ei võeta.

Polegi ammu mähkmete teemal heietanud. Seis on selline, et pärast mähkmevaba elu raamatu lugemist olen siis vaikselt katsetanud meie põnni kah mähkmevaba(ma) elu poole suunata.

Teoorias käib siis selliste pisikeste põnnide harjutamine nii, et iga kord, kui ta pissib, teed spetsiifilist häält. Kui saad vähegi aru, et ta võiks kohe-kohe pissima hakata (pärast ärkamist, pärast söömist), siis tõstad teda ka kindlasse asendisse/kindlasse kohta (poti peale, kraanikausi kohale vms).

Teooria siis selles, et beebi hakkab seda asendit/kohta ja häält seostama pissimisega ning hiljem, kui ta sellesse asendisse tõsta ja seda häält teha, siis automaatselt hakkabki beebi pissima.

Ehk siis beebit mitte ei õpetata pissit kinni hoidma kuni ta potile jõuab vaid just pissit vabastama enne kui ta ise seda teeks.

No ja päris targad emmed õpivad oma lapse kehakeelt ja signaale lugema ning saavad aru, millal laps pissida tahab.

Mina nii tark emme ei ole. Et siis mina põnni kehakeelest mitte kuidagi kohe ei saa aru, millal ta pissida tahab. No mõni üksik kord olen tegelikult tabanud ennast mõttelt, et "kas ta äkki vist ehk võiks tahta pissida... aga mul niikuinii ei ole õigus ja pole mõtet hakata poti poole tormama" ja siis aru saada, et mul oli õigus. Arusaamine tavaliselt käib läbi selle, et ta mulle lahkesti sülle pissib.

Sülle saab ta mulle sellepärast pissida, et ta on enamus aega palja pepuga. Kuidas sa muidu teistmoodi aru saad, millal ta pissib, et siis seda spetsiifilist häält teha? Kui keegi oskab paremat viisi juhatada, siis andke tuld.

Kui tal mähe peal oleks siis:
a) ei saaks kuidagi aru, millal ta täpselt pissib (mis teha, kui ma blond ja rumal olen)
b) ei viitsiks seda mähet koguaeg ära kiskuda, et teda potile panna (sest laisk olen ma ka loomulikult)

Nüüd oleme siis umbes kolm kuud selle asjandusega tegelenud. Ja oma täielikuks hämmelduseks tuleb tunnistada, et ta ongi hakanud selle signaali peale pissima. Ma austaltöeldes ei uskunud, et minu laisk lähenemine ikkagi vilja võiks kanda. Ühesõnaga magamisjärgsed pissid ja söömisjärgsed pissid saame enamasti potti. Ja kakad saame praktiliselt kõik potti - siinkohal suur hurra tahkele toidule, sest pärast selle söömahakkamist muutusid igatunnised vedelad rinnapiimakakad kord-paar päevas toimuvateks asjalikeks junnideks (ja ma eespool hoiatasin teid.. oli ju nii.. et nüüd ei ole enam ahhetada ja ohhetada midagi.. ise olete süüdi, et ikkagi lugema hakkasite).


Tegelikult tuleks kasutada sõna "saime". Üksvahe läks elu juba suht ilusaks, aga siis avastas põnn, et jube lahe on ennast igast asjade najal püsti ajada. Kohe nii lahe, et millekski muuks, nagu näiteks poti peal istumiseks, aega ei jagu. Ehk siis niipea kui ta potile panna, siis kargab ta sealt püsti ja kukub mingi asja najal ennast püsti ajama. Kuna mähkmevaba elu filosoofia ja ka minu filosoofia ei käi kuidagi kokku beebi jõuga millekski sundimisel, siis loomulikult ei hakka ma teda sinna potile tagasi suruma ega kuidagi kinni hoidma. Eks ma katsun tema tähelepanu mingite vidinatega kõrvale juhtida. Enne püstiajamise perioodi näiteks oli ta lahkelt nõus pikalt poti peal istuma ja vetsupaberi rulli sisuga mängima. See õnnis aeg kestis ikka nädalaid. Nüüd on ta juba suurem ja targem ning uurib asja paari päevaga läbi ja siis tuleb jälle midagi uut põnevat välja nuputada. Hambapastatuubid, hambaharjad, nöörijupid, taskurätikud, õhupumba voolikud... mõneks ajaks neist jagub, aga mitte pikalt.

Sel ajaperioodil saime me väga vähesed pissid potti. Siis hakkasin taas kasutama harjutamisaja süsteemi, kus panin endale rätiku alla ja lasin tal süles olles sinna pissida. Nii sai vähemalt asja edasi harjutatud ja mingidki pissid "kinni püütud".

Sama süsteemi (rätik all) kasutan ma ka öösiti. Päris mitmed korrad on õnnestunud juba tema pissi-eelse nihverdamise peale ärgata, ta sülle võtta ja siis seda häälitsust teha. Üldjuhul ta on selle peale kenasti ära pissinud, nii et saab põnni tagasi kuiva voodisse magama panna (ei.. ma ei pane teda ka muul juhul märga voodisse magama vaid vahetan sellisel juhul lihtsalt alusräti ja -lina ära... eksole...)

Nüüd hakkab püstiajamine oma uudsust kaotama. No ta on selles ka nii proff juba, et suudab paar sekundit ilma toeta lausa püsti seista - enne kui istukile potsatab ja selle peale suuuuurelt naeratab. Väga lahe reaktsioon minuarust :)

Aga et siis nüüd vaikselt on nõus juba rahulikumalt taas potil istuma. Vahepeal oli ta ka nohune ja siis ei lasknud tal palja pepuga ringi vuhveldada vaid hoidsin mähkmeid peal. Magamisjärgselt ja söömisjärgselt ikka käisime potil, aga muul ajal ma ei viitsinud hakata mähet alt ära ja peale tagasi kiskuma. Seda enam, et ma kasutan ju paelmähkmeid...

Nüüd sai nohu ka otsa, nii et natuke suhtun veel asjasse ettevaatusega ja poole päevast on mähe veel peal, aga mingi aja laseb ta taas palja pepuga ja katsume vaikselt seda pissimise rütmi taas kätte saada. Siin tuleb tunnistada, et mina ise olen mähkmeajaga laisaks muutunud ja tõden pärast järgmist loiku, et ohh, oli ju jah pikk aeg viimasest pissist möödas ja oleks võinud vaadata, kas ta potile midagi teha tahaks. Aga no eks ma vaikselt hakkan taas arenema.

Ühesõnaga. Asi toimib isegi minusuguse laisa ja mittejärjejekindla lähenemise juures. Kui seda teeks veel süsteemsemalt ja hoolsamalt, siis kindlasti oleks ka tulemused paremad. Aga jah, see on tõesti nii sürr tunne, kui tõstad selle pisikese olevuse potile, ütled talle "pssss" ja tema teeb selle peale pissi või kaka potti. Väga lahe, tuleb tunnistada. Hiljuti siin nohu-mähkmeajal tuli üks kaka mähkmesse... no seda pole juba mitu kuud juhtunud... väga häiriv oli selle nägemine... no et inimene peab istuma kaka sees, mis on mööda tema peput laiali määritud. Puhhhh.

Loodan, et te seda juttu söögiaja kõrvale lugema ei asunud. Tugevat närvi ja külma kõhtu selljuhul :)