Täna on lastekaitsepäev. Käisime Tartus seda tähistamas. Tore oli näha peresid oma lastega koos aega veetmas.
Tuleb tunnistada, et viimane aasta - täidetud koduõppega ning põnni eest hoolitsemisega - on pannud mind laste teemale uue nurga alt vaatama.
Ja selle nurga alt on väga kurb asju vaadata.
Me elame kiirustamise ajastul.... Ajastul, kus on vaja teha tööd või tegeleda hobidega... ning ajastul, kus meil ei ole oma laste jaoks aega.
Talude ajal tegid inimesed samuti väga palju rasket tööd. Kuid siis töötasid lapsed oma vanematega õlg-õla kõrval. Said nende käest teada vajalikud tarkused tööde tegemiseks ning sinna kõrvale ka muid eutarkusi. Ega lapsi sel ajal kindlasti ei hellitatud.. küllap oli ihunuhtus üsna sage nähtus (kindel ma selles olla ei saa, sest ise pealt näinud ei ole, aga elu oli kuidagi füüsilisem ju toona). Ühesõnaga elu oli karm ja inimesed olid karmid, aga lapsed olid koos oma vanematega ja suhtlesid nendega ja õppisid nende käest elu elamise tarkusi.
Nõukogude ajal käisid kõik küll tööl, aga eks enamasti oli see oma aja täisistumine. Ja kuna siis pärast eriti midagi muud teha ei saanud, siis veedeti pärast tööd aega koos lastega - niivõrd-kuivõrd.
Tänapäeval jätkavad kõik tööl käimist ning "käimisele" on lisandunud tõsine töörabamine, et oma elujärge parandada (või hinge sees hoida... või buumi ajal võetud lanusid kuidagigi kinni maksta). Ja pärast töölkäimist tahavad kõik (kellel selleks võimalus on) lõõgastuda ja "iseendaga tegeleda". Me oleme pärast kollektiiviühiskonnast tulemist tõmmanud nii kaugele individualismi, et sageli tunneme ennast ahistatuna ka oma perekonna poolt ning vajame "oma aega" eemal oma perekonnast. See kombineerituna ületöötamisegi tekitab olukorra, kus perekonda praktiliselt ei kohatagi.
Ja nii siis ongi. Vanemad on tööl. Lapsed on lasteaias või koolis. Õhtul saadakse korraks kokku, aga siis on kõik väsinud ja närvilised. Ema teeb süüa. Isa loeb ajalehte või vaatab telekat. Lapsed õpivad või üritavad väsinud vanemaid endaga tegelema meelitada (enamasti ebaõnnestunult).
Ja siis veel see omavaheline suhtlemise viis. Tundub, et me anname endast parima, et tõeks teha ütlust: esimese poole Su elust rikuvad Su vanemad, teise poole Su lapsed. Peamiselt me suhtleme lastega kahes olukorras - siis, kui me käsime neil midagi teha ning siis, kui me pahandame nendega. Sageli pahandame me nendega täiesti asjatult, jättes tähelepanu kõik positiivsed asjad, mis nad viimase aja jooksul teinud on ning otsime üles selle väikese negatiivse killukese, et sellele kohe kallale karata. Näiteks kui laps üritab aidata lauda katta, siis selle kohta, kui ta kenasti toimetab, ei ütle me midagi, aga niipea, kui ta ühe asja maha pillab, siis hakkame kohe õiendama... eksole....
Ühesõnaga nad saavad meiega suhelda ainult negatiivses kontekstis. Ja miks me siis imestame, kui nad meile suuremaks saades vastu hauguvad ning meid ei kuula.
Kui võtaks õige kätte ja vaataks oma lapsi kui suurepäraseid inimesi, kes nad ka on. Suurepärased, toredad, soojad ja hoolivad inimesed, kes arenevad läbi väikeste vigade, nagu kõik inimesed. Ja eelkõige - kui vaataks oma lapsi kui suurepäraseid inimesi, kelle kõige suurem südamesoov on veeta meiega koos võimalikult palju aega. Isegi need pahurad teismelised - kui suhted nendega pole just täielikult nugade peale aetud, siis sooviksid nad vahetevahel mõnusalt koos vanematega midagi toredat teha.
Kaitskem oma lapsi... ja eelkõige kaitskem oma lapsi meie endi eest... meie kiirustamise, närvilisuse ja negativismi eest. Kaitskem oma lapsi ning pakume neile parimat endast, mida me suudame. Ja selleks parimaks ei ole suur rahakott ja palju mänguasju. Selleks parimaks on meie aeg, tähelepanu, hoolivus ja austus. Ja seda jagub meil kõigil, kui me vähegi soovime seda jagada...
3 kommentaari:
Ma olen nii nõus su jutuga, kolme käega kirjutaks alla. Aga ometigi olen ka ise selline kannatamatu, kes tihti vigade peale nähvab, lollitamise peale halvemal juhul karjub. Ma küll enda meelest ka väga tihti kiidan lapsi asjade eest, mida nad hästi teevad ja lihtsalt ütlen neile, et armastan neid... Aga no ausalt küll, olles pea neli aastat lastega kodune, no tahaks ainult oma aega ja seda ma ka üritan alati võimalikult palju võtta.
Võib-olla oleks asi lihtsam, kui rahaprobleeme poleks... Aga no pole meil ju see asi nii hull midagi. Ikka lihtsalt ennast tuleb muuta.
Teooria on mul hea, aga praktikas kannatamatu iseloomuga on vahel väga raske :D
Täpselt minu mõtted. Ma käskisin mehel hommikul päev vabaks võtta, et ta meiega koos aega veedaks. Rääkisin talle just sellest, et ta on mitu nädalat ilma puhkepäevadeta tööl käinud ja tänase päeva võiks pühendada lastele. Niisiis ta võttiski päeva vabaks. Mees kipub ka vahest unustama, mille nimel üldse tööl käia ja kelle jaoks üldse pingutada. Ununeb võtta aega meie jaoks ja eelkõige ka ise puhata. Ise olen ka neli aastat kodune olnud ja ma naudin seda aega koos lastega. Mulle meeldib olla nendega koos ja ma oskan ka puhata koos lastega. Minu jaoks tekitavad stressi pigem kõik muud, perevälised asjad(kool, asjaajamised jne). Sellepärast üritangi hetkel vähemalt võimalikult vähe end nendega siduda.
Mis lastesse suhtumisse puutub, siis minul on põhimõte, et ma käitun lastega alati paremini, kui käituksin teiste inimestega. Olen märganud, et enamus inimstel on see vastupidi. Ei oma tähtsust, kas tegu on füüsilise või verbaalse vägivallaga, kuid väga palju vanemaid käituvad oma lastega halvemini, kui võhivõõrastega. Mõnel tuttaval külas käies olen märganud kuidas lapsi alandatakse, mõnitatakse, nende peale karjutakse... Samas, kui need samad inimesed on sarnases olukorras ja vastaseks on täiskasvanu(nt. kolleeg), siis surutakse oma viha alla ja vastatakse diskreetselt. Kui oma ülemus arvab Sinust erinevalt, ei minda tal nina veriseks lööma. Samas, kui aga lapsega on erimeelsuseid, siis minnakse vägagi kergekäeliselt last lööma. Minu jaoks jääbki see kõige arusaamatumaks. Vanasti ei varjatud seda. Tänapäeval räägitakse väärkohtlemisest nii palju, et avalikult inimesed seda teha ei julge. Kuid suletud uste taha jääb sageli väga palju vägivalda, õelaid sõnu, alandamist ja palju muud jubedat. Ja selle asemel, et suhtumist muuta, üritatakse lihtsalt varjata oma käitumist. Oma tutvusringkonnas tunnen ma sageli end nagu mingi tulnukas. Nimelt minu kindel põhimõte "mitte kuna ei tõsta kätt lapse vastu" tekitab inimestes pigem mõtteid, et ma olen oma laste vastu liialt leebe. Tegelikult on mul lihtsalt suu peas. Ka teistel emadel on, aga kõik alati ei mõista seda. Viimane lõik muide, oli väga ilus. Tore, et sel teemal kirjutasid. :)
Eks ma seda teemat tunnetan hästi justnimelt sellepärast, et olen ise olnud musternäide kiirustavast ja närvilisest emast. Õnneks olen suutnud kriitika vahele alati ka positiivset teksti poetada, nii et seegi hästi.
Kusagilt lugesin kellegi psühholoogi tarkust, et kui iga negatiivse asja kohta öelda kolm positiivset, siis on lapse areng ja enesehinnang ilusti paigas ja tasakaalus. Negatiivse all ei mõtle siis sõimamist ja mõnitamist vaid konstruktiivset tagasisidet.
Lapsi peetakse jah, kuidagi "mitte-päris-inimesteks", kellele võib öelda mida sülg suhu toob. Sageli tehakse seda ilmselt heade kavatsusutega - et lapsest kasvaks "korralik inimene".
See endale aja võtmine on kahe otsaga asi. Tekstis sai selle kohta natuke liiga negatiivselt öeldud. Selge see, et kui kodune olla, siis vahepeal tuleb natuke muud õhku ka nuusutada. Samas on jah, suur vahe, kas olla lastega kohustustundest ja igatsedes midagi muud või nautida nendega olemist. Ma siin ka kartsin koduõppe alguses seda, et kas liiga paljuks ei lähe. Aga kuidagi hoopis mõnusamaks on õhkkond ja suhtlus läinud, nii et naudime üksteise seltsi hoopis suurema mõnuga kui varem närvilisemal ajal.
Tänud kaasa mõtlemast :)
Postita kommentaar