Põnn on hetkel tõbine. Ei midagi väga hullu. Väike palavik ja vesine nina. Ei saa aru, kust ja mis ja miks. Aga piisav, et temaga käed-jalad tegevust täis oleks, sest olek on tal ikka kehvem ja seega hellust ja tähelepanu vajab rohkem. Ninapühkimise ja muust sellisest tegelusest rääkimata.
Kogu järelejääv väike vaba aeg läheb aga õppimisele. Homme on eksam. Kui selle ära teen, siis saab blondiin täiesti ajuvabalt õiguse juhtida kuni 24 meetri pikkust väikelaeva igal pool maailmanurgas. Nii et parem olge siis vee peal ettevaatlikud.
Muidu kulgeb tihedalt ja lõbusalt. Reede õhtul käis meil külas Tikker koos oma perega. Ääretult lahe olemine oli. Põnnid on tal igati vahvad tegelased ja nendega sai igast nalja. Ise saime ka ikka vahepeale juttu ajada maast ja ilmast. Mehed ajasid vahepeal meesteasju ning vahepeal lobasid ka meiega. Nüüd siis tuleb kunagi vastukülaskäigule minna :)
Laupäeva lõunast saatsime külalised teele. Neil oli väga tihe programm plaanis, eks siis ehk varsti kuulda/lugeda ole, kui palju sellest neil tehtud sai...
Ja tegelt asusime siis kohe ka ise mehega teele... Tallinnasse purjetama. Oi kui palju nalja seal veel sai... Kokku olime vee peal siis laupäeva õhtul kella kuuest kuni pühapäeva päeval kella kolme-neljani (selleks ajaks oli kellaaeg juba tähtsuse minetanud, nii et täpselt ei tea). Vahepeal käisime pooleks tunniks maa peal ka.. korraks saime kuivad riidedki selga ja siis tuli taas märgadesse pugeda, et täienenud seltskonnaga uuesti merele minna.
Aga lahe oli. Sai Matverele ja Tättele lehvitatud ja neil nina eest mööda purjetatud. Sai kuni 15 m/s tuult nauditud ja mõned korrad purjeka ikka korralikult kreeni, nii et oli tegu peal püsimisega.
Ma ausõna enam ei imesta, et meremeestel nii palju jutte rääkida on. Juba selle vähese ajaga, mis me purjetamas olime, sai nii palju erinevaid sündmusi ja elamusi üle elatud, et juttu jätkuks kauemaks. No näiteks kasvõi selline väike seik, kui purjeregati stardipaugu järel üks meeskonnaliige kaks otsa sassi ajas ja kogemata purje alla lasi... te ei taha teada, mis sõnad kaptenil (kes on ääretult lahe ja rahulik inimene) järgmised pool tundi tema suunas huultelt tulid :)
Ühesõnaga... nüüd ma siin õpin ja lapin lapsi kokku. Lisaks põnni löss olemisele sai tütar vahepeal ühe taksi käest hammustada ja siiani ravitseme haava - alguses lootsime ise hakkama saada, aga paari päevaga oli selge, et tuleb ikka arsti juurest natuke asisemaid rohtusid tuua... nüüd vähemalt paraneb asi silmnähtavalt.
Ja kui eksam tehtud ja lapsed kokku lapitud, siis tulevad juba uued plaanid peale :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar