Üks asi, mis koduõppe puhul küsimusi tekitab on kehaline kasvatus. Ka mina olen siin aeg-ajalt sellega hädas olemist tunnistanud. Teine kord muidugi jälle kompensatsiooniks hõisanud, kui hästi meil sellega on.
Panen siis siia kirja hetkemõtted meie aastase kehalise kasvatuse tsükli kohta.
Suvi - on esiteks "vaheaeg", nii et pole otsest (koolist tulenevat) kohustust midagi teha. Ja loomulikult on sel ajal lapsed ise füüsiliselt kõige aktiivsemad. Sõpradega päev otsa õues mängimist - kullid, trifaad jms. Ujumine-ujumine-ujumine ja sellega kaasnevad mängud. Ratastega ringisõitmine ja trikkide harjutamine (mulle tundub, et kusagil on mingi kummikoll, kes rattakumme sööb, sest pojal on need pidevalt katki.. praegugi näiteks). Puude otsas ronimine, barkuur, igal võimalusel batuudil karglemine... jne jne jne.
Ühesõnaga suvel ei ole füüsilise tegevusega probeeme.
Talv - õnneks meeldib nii meile endale kui ka lastele väga suusatada. Murdmaad oleme nendega sõitnud juba päris mitmeid aastaid (küll väikeseid vahemaid, paari kilomeetri piires), nüüd siis paar viimast aastat oleme käinud nendega ka mäesuusatamist tegemas. Sellekski talveks juba Rootsis maja kinni koos eelmisel aastal tuttavaks saanud seltskonnaga minekuks. Uisutamine meeldib neile ka, aga siin oleme nendega üsna algtasemel. Varem oleme mõned korrad Lõunakeskuse uisuväljal käinud, eelmine talv said lapsed siis omad uisud. Maja taga oleval tiigil on küll jää üsna krobeline ja eriti hea seal küll sõita ei olnud. Eks see aasta vaatame, kas saame kuidagi seal paremat väljakut teha või läheme mõni kord koos näiteks Tartu lauluväljakule sõitma. Huvi on neil igatahes suur ja seda tuleb ära kasutada kuni kestab. Kelgutamine ja lumesõjad ning lumememmede ja onnide jms ehitamine kuulub ka loomulikult iga talve juurde.
Murelasteks on loomulikult kevad ja sügis. Kui väljas on porine, märg ja külm. Siis ei kiputa sõpradega koos õue minema ning pole mingit sellist loomulikku füüsilist tegevust, mida teha. Eelmine sügis jäi see kuidagi kahe silma vahele - oli ju meie esimene koduõppeaasta ja kõike muud oli nii palju, et kehaline pool jäi enamasti kahe silma vahele.
Selleks aastaks on nüüd meil aga kaks lahendust olemas.
Esimene on muidugi see, et poeg käib kesrgejõustikutrennis. Seega saab tema korraliku füüsilise koormuse nädala jooksul kätte. Tütart see küll ei puuduta.
Teine lahendus saabus eile kohale. Oleme mehega mõnda aega arutanud, et hea oleks, kui kodus oleks mõni trenazöör... kas jooksurada või ratas. Tema muidugi tahaks kohe hankida midagi head ja asjalikku. Mina, tundes ennast ja teades tarbetu kola hulka, mis ma olen kunagi suure hurraaga hankinud, selleks, et see pärast esimesi kasutusi lihtsalt nurgas ruumi võtaks ja tolmu koguks.... mina olin pisut ettevaatlikum ja arvasin, et esialgu ehk võtaks mingi odavama ja lihtsama variandi, et kui jääb nurka seisma, siis pole kahju välja visata.
Eile hommikul siis mees teavitas, et lõuna paiku tullakse asju tooma. Loomulikult oli see sobiv päev, sest meil oli sel ajal plaaniline elektrikatkestus. See küll õnneks sai enne läbi, kui saadetis kohale jõudis. Mingil hetkel oli suur veoauto ukse taga. Ja see, mis seal sees oli, ei olnud mitte pisike ega tagasihoidlik :) Nojah, tundes oma meest, olin ma natuke üllatunud, aga asja üle pisut järele mõeldes enam mitte. Igatahes võttis transpordimeestel ja minul tükk aega kuklasügamist, et välja nuputada, kuidas need asjad meile allakorrusele kohale toimetada ja ära mahutada. Hakkama saime. Nüüd annab meil alumine korrus väikese spordiklubi mõõdu välja - suur jooksurada (kus saab panna eri programme ning tõusukallet ja-mida-iganes-veel) ning kaks (!) rattatrenazööri. Midagi muud sinna korrusele enam ei mahu, nii et nüüd tulebki kodus tubasid ümber korraldama hakata, et sealt mehe kontor mujale kolida. Ja kuigi ma alguses hakkasin kõva häälega naerma, seda spordiklubi vaadates, siis tegelikult on väga lahe. Eile veetsid lapsed oma sõpradega seal tunde. Pole midagi motiveerivamat jooksulindil püsimiseks kui näljaste silmadega sõbrad oma järjekorda ootamas. Kokku oli seal koos laste ja nende sõpradega kuus soovijat, nii et kui igaüks oma kümme minutit täis jooksis (mida teised väga täpselt jälgisid, et kellelgi aeg üle ei läheks), siis saabki tund aega täis ja juba tahaks ju veel ja veel. Nii et mina sain löögile alles siis kui põnn oli magama pandud ja külalised koju läinud.
Ja tänagi on lapsed loomulikult (ja koos sõpradega loomulikult) oma jooksu ja sõidutiirud ära teinud. Koostegemise võimalus annab asjale ikkagi suure lisavõlu.
Nii et nüüd oleme me porihooajaks valmis ning loodetavasti saan ka ise vaikselt oma sportlikku vormi taga ajama hakata. Ja kui keegi tahab ka sporti teha, siis tulge aga külla (võite küll natuke oodata, et me jõuaks tubade ümbertõstmisega enne valmis... aga kui satute enne küll tulema, siis ärge pange pahaks, kui me teid kolimisabina kasutame :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar