Blogimise (mitte)vajalikkusest

Pikk paus blogimisest ei ole põhjustatud mingitest välistest tegemistest vaid puhtakujuliselt sisemisest blogimise vajaduse puudusest. Ja see on minu jaoks olnud üsna kummastav kogemus kogu minu (vähese) blogimise ajaloo käigus.

Seega sai natuke aju kurnatud blogimise teemalise mõtisklusega. Et miks ma üleüldse blogima hakkasin ja miks see mulle varem on nii vajalik tegevus olnud ja kuidas siis nii, et nüüd hoog üle on läinud.

See, et hoog on üle läinud, ei ole minu kui naisterahva (ja eriti minu) puhul midagi üleliia üllatavat loomulikult. Naisterahvastel ongi ju põhiseaduslik õigus ja kohustus iga viie sekundi järel oma soove ja arvamusi muuta (kuidas muidu see maailm huvitav ja põnev püsiks.. ah?). Aga siiski-siiski suutsin ma oma peanupukeses mingeid võimalikke korrelatsioone erinevate nähtustega tuvastada.

Kui ma blogima hakkasin, siis oli mängus kaks suuremat tegurit. Esiteks oli koduõppe teema sel hetkel minu jaoks midagi väga müstilist, põnevat ja aktuaalset. Ma olin ise enne lõpliku otsuse tegemist (ja ka pärast selle otsuse tegemist) paaniliselt netist informatsiooni otsinud, et aru saada, kuidas see värk ikka käib ja kas minu lapsed jäävad ikka normaalseteks ja kas meie pereelu jääb ikka normaalseks ja kas lapsed ikka arenevad ka ja mis-värk-sellega-üldse-on. Välismaa keeles sai igasugu asju lugeda, aga väga tundsin puudust kohaliku kontekstiga informatsioonist. Suureks abiks olid Merje ja Anneli blogid ja artiklid, kust julgust sai, kuid nemad olid oma jutte kirjutanud juba kogenud tegijatena, ehk siis sellist alguse-hirmu ja sisseelamise poolt nende juttudest kätte ei saanud. No ja kuna ma olen tegelikult edev inimene ja tükk aega mõtlenud, et kui oleks midagi asjalikku öelda, siis prooviks ka blogi teha... siis oligi selge, et nüüd tuleb asi ära teha. Ja kuna teema oli enda jaoks uudne ning igasuguseid "avastusi" tuli väga palju ja väga tihedalt, siis oli ka millest kirjutada.

Teine aspekt blogipidamisel oli selline, mida vist ei oleks ilus kõva häälega välja öelda... aga no ma siis ütlen. Nimelt oli see tegevus, mille taha ma sain peituda igapäevaeluliste kohustuste eest (lugege: põnni eest hoolitsemise eest). Ehk siis kui päevad koosnesid imikuga tegelemisest ja "oma vaba aega" praktiliselt polnud, siis oli nii hea vabandus ennast ekraani taha kleepida ja öelda, et "ma tegelen blogiga, ma hetkel ei saa".

Nojah - enamasti tegelikult küll toimus sel perioodil postitamine hilistel tundidel, kui põnn juba magas. Aga siiski oli tegu põnniga seotud maailma "vahetamisest". Põnniga tegeleda on väga lahe ja tore ning emotsionaalselt pakub beebi tohutult. Aga vot mis jääb ilma stimulatsioonist on see aju mõtlev ja analüüsiv osa. Ja mina tundsin sellest puudust. Nii siis oligi võimalus mingilgi määral intellektuaalseid omadusi rakendada midagi väga vajalikku minu jaoks sel hetkel (siin muidugi jääb lahtiseks teema, kui intellektuaalne on blogipostituste kirjutamine, aga igal juhul on ta skaalal mähkmete vahetamisest ja imetamisest intellektuaalselt nõudlikumate teemade poole).

Nii et jah... teema uudsus enda jaoks ning vajadus "koduperenaise" maailmale lisada midagi intellektuaalset stimuleerivamat olid minu jaoks selgelt vedavad stiimulid. Lisaks oli siin ka missioonitunne koduõpet kui (minu arvates) normaalsete inimeste (minu arvates) normaalset valikut pisut laiemalt tutvustada.

Nüüd aga...

kõigepealt oli see nädal, kus mees oli põnniga koos ära Austrias. Mul oleks olnud tohutult võimalusi istuda ja kirjutada (pärast neid esimesi päevi mil ma lihtsalt magasin ja magasin ja magasin). Aga nüüd oli olukord nii, et ma sain üle pika-pika aja lihtsalt logeleda... ja kui muidu oli blogipidamine mingil määral puhkus päevastest kohustustest, siis nüüd oleks blogimine olnud mitte puhkus vaid puhkuse katkestamine... ja nii see asi minust puutumata jäi.

Nüüd on mees ja põnn tagasi ja elu käib edasi. Aga otsest vajadust ikka kirjutamiseks pole olnud. Ja see on väga hästi seostatav minu algsete kirjutamisvajaduste põhjustega.

Koduõppe uudsus ja müstilisus on minu jaoks suuresti kadunud. Ma ei väida, et ma oleksin mingisugune guru... ohei... meil on avastamist veel palju ja palju. Ja ma pole ka mingil juhul kuidagi pettunud koduõppes... ohei, ma olen järjest enam veendunud, et see on suurepärane asi kogu meie perele ning lastele. Asi on lihtsalt selles, et meil on tekkinud oma rütm ja oma süsteem ning hetkel oleme me selle juurde enam-vähem pidama jäänud. Jah, vaiksed mugandused toimuvad, sest tegu on siiski individuaalse asjaga, kuid süsteem kui selline hetkel funktsioneerib ja seega pole ka midagi uut ja põnevat kirjutada.

Ära on kadunud ka vajadus intellektuaalse lisastimulatsiooni järele. Seda siis seoses ülikooliõpingute jätkamisega. Sügissemestril sai aineid võetud üsna tagasihoidlikult ja eksamid kenasti ära tehtud. Kevadeks plaani tehes võtsin endale topeltkoormuse, sest mul on ju tehtud kahe sügissemestri ained ja mitte ühtegi kevadsemestri ainet. Nii et nüüd siis on plaanis sisuliselt kahe aasta kevade ained korraga ning lisaks ei suutnud näppe eemal hoida ühest esmakordselt loetavast IT magistrite loengust, mis mulle suurepäraselt istub. Nii et jah... kui sügisel oli kokku 7 ainet, siis nüüd olen plaanis teha 15. Ja see pakub piisavalt intellektuaalset stimulatsiooni - isegi et enam kui piisavat, nii et aju vahepeal lausa huugab.

Pikk jutt, millega tegelikult ei olegi muud asjalikku öelda kui lihtsalt välja vabandada, et nüüd ilmselt hakkab igasuguseid tekste tulema harvemalt. Aga see-eest ma katsun ikka vahepeal midagi asjalikku ka öelda. Tegelikult isegi paar mõtet on, millest tahaks kirjutada... aga see peab ootama kuni aju huugamisest puhkust saab...

Be careful what you wish for...

.. because you may get it...

Taaskord tuleb tunnistada, et see kuldlause kehtib. Eilse postituse lõpetasin õhkamisega, et loodetavasti ma kunagi ikka saan omale selle magamise-lugemise-koristamise nädala. Noh.. jah...

Päev oli kõik kena ja tore, asjad pakitud ja ootasime, et sõber Tallinnast teele saaks asuda. Tegu oli ju reede õhtuga ning loomulikult olid kõik Tallinn-Tartu bussid pilgeni täis. Ma ei teagi, mitmenda peale ta lõpuks mahtus, aga ei olnud see ei esimene ega teine, kuhu ta ajaliselt jõudnud oleks.

Kõik oli kena selle ajani, kui tuli reaalselt meil hakata kodust välja minema... siis hakkas minul paha. Korraks isegi mõtlesime, et jään ikkagi koju... siis vaatasin poja kurba nägu seda uudist kuuldes ja otsustasin, et võtan ennast ikka kokku. Tõmbasin ennast rohtusid täis, pakkisime asjad autosse ning asusime Tartu poole teele. Seal korjasime bussijaamast sõbra peale, siis sõitsime teise sõbra poole ja korjasime tema peale, seejärel mehe ema juurde ja korjasime tema peale. Iga kord natukene pakkisime ka asju ja sättisime bussis elamist mugavamaks.

Sageli on mul nii, et kui paha on olla, siis toredate inimeste seltskonnas juttu ajades läheb paremaks. Ja need, keda me peale korjasime, olid väga toredad inimesed... sellised, kellega läheks iga kell luurele. Aga hoolimata mõnusast lobisemisest ei hakanud mul paremaks minema. Hoopis vastupidi... järjest hullemaks. Mehel olid mõned asjad maha jäänud ja sõitsime uuesti meie poolt läbi... ja siis uuesti kodu poole sõites sain ma aru, et pole mõtet kangelast mängida ja läbi halva olemise head nägu teha.

Mina pole küll alpinist, aga ma saan täiesti aru nende põhimõttest, et väga oluline on mõista, millal tuleb tagasi keerata. Olgu tipuni kas 100 või 10 meetrit - kui on vaja tagasi keerata, siis on vaja tagasi keerata, et mitte korraldada jama endale ning oma meeskonnale (kes muidu peab sind alla tirima).

Nii tuligi tunnistada, et mul on ikka nii halb olla, et pole mõtet reisi kaasa teha. Sõit oleks kestnud vähemalt 24 tundi... selle käigus oleks olemine saanud minna ainult hullemaks. Ja minna Austriasse haige olema... see pole ka just eriliselt lahe väljavaade. Seega siis astusingi kodus bussist välja. Poeg otsustas ka siis koju jääda. Tema asjad olid eraldi kotis, need võtsime ka välja. Minu asjad olid mehe ja põnni asjadega suures kohvris... need siis käivad minu eest Austrias ära, ei olnud mõtet selle paari riidejupi pärast kohvrit hakata laiali lammutama.

Väga imelik oli koju jääda ausaltöeldes. Esimene tund aega oli tunne, et midagi on väga valesti... lisaks siis halbolemise tundele. Nüüd on öö möödas ja tuleb tunnistada, et väga õige otsus oli. Mul on praegu veel halvem olla kui õhtul ja ma ei kujuta ette, milline see olek oleks olnud öö läbi bussis sõitnuna.

Nii et jah... sain mida soovisin... see, et ma vahepeal jõudsin ümber mõelda ja tegelikult oleks väga tahtnud minna... noh, selle kohta on see teine ütlus naervast jumalast ja inimeste plaanidest. Aga eks ma siis katsun praegusest seisust parimat võtta. Korralikult välja puhata ja ehk tervekski saada... lugeda... kahjuks küll jäid kõige huvitavamad plaanis olnud raamatud kohvrisse, aga see pole probleem... lugemist ootavaid raamatuid on kodus riiulid täis. Ja kui juba tervem, siis saab mõelda kodu peale ning ehk jõuame ka lastega midagi lahedat koos teha.

Tasa ja targu... oleks ainult...

Tänane päev on olnud tõeline muutuste tormimöll. Hommik algas sellise teadmisega, et mees sõidab oma sõbra ja töökaaslastega Austriasse suusatama ning võtab põnni ja oma ema lapsehoidjana kaasa.

Algne plaan oli küll olnud selline, et põnni ja ämma asemel oleksin pidanud mina seal olema. Ja vahepealne plaan oli selline, et reisile lähen mina ka (koos siis põnni ja ämmaga). Need olid siis mõne päeva tagused plaanid. Põnn tuli mängu seetõttu, et minu isa, kes muidu oleks põnni hoidma jäänud koju, jäi ka kenasti haigeks. Nagu me tegelikult siin vahepeal kõik olime - korralik 39+ palavik ning kole kurguvalu ja köha.

Minu mittemineku plaan tulenes asjaolust, et mul veel ikka haiguse järelnähud ning tegelikult viimasel paaril päeval vaikselt hullemaks taas hakkas minema. Eks siin haigete laste kõrvalt ise ju ei saanud eriti tervenemisega tegeleda. Ja nii ma pean tunnistama, et kui mul oli kaalukausil nädal Austrias suusatamist (koos unetute öödega tänu põnnile) või võimalus vedeleda nädal aega lihtsalt kodus, magades, lugedes ja koristades... siis ma täielikult kaldusin jah ütlema koristamisele... no tegelikult küll peamiselt magamisele... ja lugemisele... aga samas tuleb tunnistada, et väljavaade võimaluseks teha kodus üks korralik suurkoristus, nii et saab vahepeal asju tõsta hunnikutesse ja sorteerimisele, nii et ei tule ühed pisikesed abikäed omapoolset sorteerimist tegema... see mõte tundus väga ahvatlev.

Nii et jah... selliseks piduriks olin järsku muutunud, et eelistasin kodus vedelemist Austrias suusatamisele... mis tuli mulle endalegi üllatusena....

Aga niipalju siis plaanidest. Lõppseis on hetkel selline, et plaanikohaselt läheb Austriasse mees, põnn ja ämm ning mehe üks sõber. Minemata jäävad mehe kaks töökaaslast, kes jäid haigeks. Ning kuna nii kiirelt asendusliikmeid lihtne just leida ei ole, siis lähen ikkagi ka mina ning lisaks haarame poja ka kaasa. Tütar oleks ka mahtunud, aga ta on ikka veel haigusest nõrk ning ei soovi tulla. Ning teadmata on see, kas suudab ree peale hüpata veel üks meie sõber, kes praegu otsib omale Tallinnasse koertele hoidjat ning tegelikult peaks otsapidi Tallinn-Tartu bussis olema. Ma ei hakka kõikide nende päeva jooksul läbi käinud variantidele mõtlemagi. Üks lemmikvariant oli plaan haarata kaasa üks poja sõber, aga tema oli ka just äsja haigeks jäänud ja 38+ palavikus.

Ühesõnaga tegelikult on terve see nädal olnud logistika ja planeerimise ja plaanide muutumise karusell, mis sai alguse sellest, kui vanaisa haigeks jäi... sellest päevast peale pole vist ühtegi päeva olnud, kus plaanid muutunud pole või muutused õhus pole olnud. Ja tegelikult mulle meeldib, kui asjad on rahulikud ja selged :)

Tegelikult ma pean tunnistama, et kui ma üksi reisin, siis pole mul ootamatuste vastu mitte kui midagi. Aga vot lastega reisides tahan ma rohkem planeerimise ja läbimõtlemise aega. Samas tuleb endale õlale patsutada, et ootamatult lihtsalt läks täna see ümberplaneerimisega seonduvate logilistiliste ja pakendamisalaste manöövrite tegemine. Eks ole neid laste asju juba piisavalt pakitud / aidatud pakkida, et mingi rutiin on selles osas tekkinud. See on muidugi positiivne.

Ahjaa... pojal pole veel suuski (tuleb rentida) ning kui mehe sõber jõuab ree peale, siis tuleb tallegi varustus hankida... ja tegelikult oli plaanis juba tunni aja eest teele asuda... noh, hea kui kuue paiku minema saame tegelikkuses.

Ehh... loodetavasti saan kunagi ka oma magamise-lugemise-koristamise nädala... aga tegelikult tuleb tunnistada, et suusatada on muidugi lahedam kui koristada...