.. because you may get it...
Taaskord tuleb tunnistada, et see kuldlause kehtib. Eilse postituse lõpetasin õhkamisega, et loodetavasti ma kunagi ikka saan omale selle magamise-lugemise-koristamise nädala. Noh.. jah...
Päev oli kõik kena ja tore, asjad pakitud ja ootasime, et sõber Tallinnast teele saaks asuda. Tegu oli ju reede õhtuga ning loomulikult olid kõik Tallinn-Tartu bussid pilgeni täis. Ma ei teagi, mitmenda peale ta lõpuks mahtus, aga ei olnud see ei esimene ega teine, kuhu ta ajaliselt jõudnud oleks.
Kõik oli kena selle ajani, kui tuli reaalselt meil hakata kodust välja minema... siis hakkas minul paha. Korraks isegi mõtlesime, et jään ikkagi koju... siis vaatasin poja kurba nägu seda uudist kuuldes ja otsustasin, et võtan ennast ikka kokku. Tõmbasin ennast rohtusid täis, pakkisime asjad autosse ning asusime Tartu poole teele. Seal korjasime bussijaamast sõbra peale, siis sõitsime teise sõbra poole ja korjasime tema peale, seejärel mehe ema juurde ja korjasime tema peale. Iga kord natukene pakkisime ka asju ja sättisime bussis elamist mugavamaks.
Sageli on mul nii, et kui paha on olla, siis toredate inimeste seltskonnas juttu ajades läheb paremaks. Ja need, keda me peale korjasime, olid väga toredad inimesed... sellised, kellega läheks iga kell luurele. Aga hoolimata mõnusast lobisemisest ei hakanud mul paremaks minema. Hoopis vastupidi... järjest hullemaks. Mehel olid mõned asjad maha jäänud ja sõitsime uuesti meie poolt läbi... ja siis uuesti kodu poole sõites sain ma aru, et pole mõtet kangelast mängida ja läbi halva olemise head nägu teha.
Mina pole küll alpinist, aga ma saan täiesti aru nende põhimõttest, et väga oluline on mõista, millal tuleb tagasi keerata. Olgu tipuni kas 100 või 10 meetrit - kui on vaja tagasi keerata, siis on vaja tagasi keerata, et mitte korraldada jama endale ning oma meeskonnale (kes muidu peab sind alla tirima).
Nii tuligi tunnistada, et mul on ikka nii halb olla, et pole mõtet reisi kaasa teha. Sõit oleks kestnud vähemalt 24 tundi... selle käigus oleks olemine saanud minna ainult hullemaks. Ja minna Austriasse haige olema... see pole ka just eriliselt lahe väljavaade. Seega siis astusingi kodus bussist välja. Poeg otsustas ka siis koju jääda. Tema asjad olid eraldi kotis, need võtsime ka välja. Minu asjad olid mehe ja põnni asjadega suures kohvris... need siis käivad minu eest Austrias ära, ei olnud mõtet selle paari riidejupi pärast kohvrit hakata laiali lammutama.
Väga imelik oli koju jääda ausaltöeldes. Esimene tund aega oli tunne, et midagi on väga valesti... lisaks siis halbolemise tundele. Nüüd on öö möödas ja tuleb tunnistada, et väga õige otsus oli. Mul on praegu veel halvem olla kui õhtul ja ma ei kujuta ette, milline see olek oleks olnud öö läbi bussis sõitnuna.
Nii et jah... sain mida soovisin... see, et ma vahepeal jõudsin ümber mõelda ja tegelikult oleks väga tahtnud minna... noh, selle kohta on see teine ütlus naervast jumalast ja inimeste plaanidest. Aga eks ma siis katsun praegusest seisust parimat võtta. Korralikult välja puhata ja ehk tervekski saada... lugeda... kahjuks küll jäid kõige huvitavamad plaanis olnud raamatud kohvrisse, aga see pole probleem... lugemist ootavaid raamatuid on kodus riiulid täis. Ja kui juba tervem, siis saab mõelda kodu peale ning ehk jõuame ka lastega midagi lahedat koos teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar