Blogimise (mitte)vajalikkusest

Pikk paus blogimisest ei ole põhjustatud mingitest välistest tegemistest vaid puhtakujuliselt sisemisest blogimise vajaduse puudusest. Ja see on minu jaoks olnud üsna kummastav kogemus kogu minu (vähese) blogimise ajaloo käigus.

Seega sai natuke aju kurnatud blogimise teemalise mõtisklusega. Et miks ma üleüldse blogima hakkasin ja miks see mulle varem on nii vajalik tegevus olnud ja kuidas siis nii, et nüüd hoog üle on läinud.

See, et hoog on üle läinud, ei ole minu kui naisterahva (ja eriti minu) puhul midagi üleliia üllatavat loomulikult. Naisterahvastel ongi ju põhiseaduslik õigus ja kohustus iga viie sekundi järel oma soove ja arvamusi muuta (kuidas muidu see maailm huvitav ja põnev püsiks.. ah?). Aga siiski-siiski suutsin ma oma peanupukeses mingeid võimalikke korrelatsioone erinevate nähtustega tuvastada.

Kui ma blogima hakkasin, siis oli mängus kaks suuremat tegurit. Esiteks oli koduõppe teema sel hetkel minu jaoks midagi väga müstilist, põnevat ja aktuaalset. Ma olin ise enne lõpliku otsuse tegemist (ja ka pärast selle otsuse tegemist) paaniliselt netist informatsiooni otsinud, et aru saada, kuidas see värk ikka käib ja kas minu lapsed jäävad ikka normaalseteks ja kas meie pereelu jääb ikka normaalseks ja kas lapsed ikka arenevad ka ja mis-värk-sellega-üldse-on. Välismaa keeles sai igasugu asju lugeda, aga väga tundsin puudust kohaliku kontekstiga informatsioonist. Suureks abiks olid Merje ja Anneli blogid ja artiklid, kust julgust sai, kuid nemad olid oma jutte kirjutanud juba kogenud tegijatena, ehk siis sellist alguse-hirmu ja sisseelamise poolt nende juttudest kätte ei saanud. No ja kuna ma olen tegelikult edev inimene ja tükk aega mõtlenud, et kui oleks midagi asjalikku öelda, siis prooviks ka blogi teha... siis oligi selge, et nüüd tuleb asi ära teha. Ja kuna teema oli enda jaoks uudne ning igasuguseid "avastusi" tuli väga palju ja väga tihedalt, siis oli ka millest kirjutada.

Teine aspekt blogipidamisel oli selline, mida vist ei oleks ilus kõva häälega välja öelda... aga no ma siis ütlen. Nimelt oli see tegevus, mille taha ma sain peituda igapäevaeluliste kohustuste eest (lugege: põnni eest hoolitsemise eest). Ehk siis kui päevad koosnesid imikuga tegelemisest ja "oma vaba aega" praktiliselt polnud, siis oli nii hea vabandus ennast ekraani taha kleepida ja öelda, et "ma tegelen blogiga, ma hetkel ei saa".

Nojah - enamasti tegelikult küll toimus sel perioodil postitamine hilistel tundidel, kui põnn juba magas. Aga siiski oli tegu põnniga seotud maailma "vahetamisest". Põnniga tegeleda on väga lahe ja tore ning emotsionaalselt pakub beebi tohutult. Aga vot mis jääb ilma stimulatsioonist on see aju mõtlev ja analüüsiv osa. Ja mina tundsin sellest puudust. Nii siis oligi võimalus mingilgi määral intellektuaalseid omadusi rakendada midagi väga vajalikku minu jaoks sel hetkel (siin muidugi jääb lahtiseks teema, kui intellektuaalne on blogipostituste kirjutamine, aga igal juhul on ta skaalal mähkmete vahetamisest ja imetamisest intellektuaalselt nõudlikumate teemade poole).

Nii et jah... teema uudsus enda jaoks ning vajadus "koduperenaise" maailmale lisada midagi intellektuaalset stimuleerivamat olid minu jaoks selgelt vedavad stiimulid. Lisaks oli siin ka missioonitunne koduõpet kui (minu arvates) normaalsete inimeste (minu arvates) normaalset valikut pisut laiemalt tutvustada.

Nüüd aga...

kõigepealt oli see nädal, kus mees oli põnniga koos ära Austrias. Mul oleks olnud tohutult võimalusi istuda ja kirjutada (pärast neid esimesi päevi mil ma lihtsalt magasin ja magasin ja magasin). Aga nüüd oli olukord nii, et ma sain üle pika-pika aja lihtsalt logeleda... ja kui muidu oli blogipidamine mingil määral puhkus päevastest kohustustest, siis nüüd oleks blogimine olnud mitte puhkus vaid puhkuse katkestamine... ja nii see asi minust puutumata jäi.

Nüüd on mees ja põnn tagasi ja elu käib edasi. Aga otsest vajadust ikka kirjutamiseks pole olnud. Ja see on väga hästi seostatav minu algsete kirjutamisvajaduste põhjustega.

Koduõppe uudsus ja müstilisus on minu jaoks suuresti kadunud. Ma ei väida, et ma oleksin mingisugune guru... ohei... meil on avastamist veel palju ja palju. Ja ma pole ka mingil juhul kuidagi pettunud koduõppes... ohei, ma olen järjest enam veendunud, et see on suurepärane asi kogu meie perele ning lastele. Asi on lihtsalt selles, et meil on tekkinud oma rütm ja oma süsteem ning hetkel oleme me selle juurde enam-vähem pidama jäänud. Jah, vaiksed mugandused toimuvad, sest tegu on siiski individuaalse asjaga, kuid süsteem kui selline hetkel funktsioneerib ja seega pole ka midagi uut ja põnevat kirjutada.

Ära on kadunud ka vajadus intellektuaalse lisastimulatsiooni järele. Seda siis seoses ülikooliõpingute jätkamisega. Sügissemestril sai aineid võetud üsna tagasihoidlikult ja eksamid kenasti ära tehtud. Kevadeks plaani tehes võtsin endale topeltkoormuse, sest mul on ju tehtud kahe sügissemestri ained ja mitte ühtegi kevadsemestri ainet. Nii et nüüd siis on plaanis sisuliselt kahe aasta kevade ained korraga ning lisaks ei suutnud näppe eemal hoida ühest esmakordselt loetavast IT magistrite loengust, mis mulle suurepäraselt istub. Nii et jah... kui sügisel oli kokku 7 ainet, siis nüüd olen plaanis teha 15. Ja see pakub piisavalt intellektuaalset stimulatsiooni - isegi et enam kui piisavat, nii et aju vahepeal lausa huugab.

Pikk jutt, millega tegelikult ei olegi muud asjalikku öelda kui lihtsalt välja vabandada, et nüüd ilmselt hakkab igasuguseid tekste tulema harvemalt. Aga see-eest ma katsun ikka vahepeal midagi asjalikku ka öelda. Tegelikult isegi paar mõtet on, millest tahaks kirjutada... aga see peab ootama kuni aju huugamisest puhkust saab...