Tänane päev on olnud tõeline muutuste tormimöll. Hommik algas sellise teadmisega, et mees sõidab oma sõbra ja töökaaslastega Austriasse suusatama ning võtab põnni ja oma ema lapsehoidjana kaasa.
Algne plaan oli küll olnud selline, et põnni ja ämma asemel oleksin pidanud mina seal olema. Ja vahepealne plaan oli selline, et reisile lähen mina ka (koos siis põnni ja ämmaga). Need olid siis mõne päeva tagused plaanid. Põnn tuli mängu seetõttu, et minu isa, kes muidu oleks põnni hoidma jäänud koju, jäi ka kenasti haigeks. Nagu me tegelikult siin vahepeal kõik olime - korralik 39+ palavik ning kole kurguvalu ja köha.
Minu mittemineku plaan tulenes asjaolust, et mul veel ikka haiguse järelnähud ning tegelikult viimasel paaril päeval vaikselt hullemaks taas hakkas minema. Eks siin haigete laste kõrvalt ise ju ei saanud eriti tervenemisega tegeleda. Ja nii ma pean tunnistama, et kui mul oli kaalukausil nädal Austrias suusatamist (koos unetute öödega tänu põnnile) või võimalus vedeleda nädal aega lihtsalt kodus, magades, lugedes ja koristades... siis ma täielikult kaldusin jah ütlema koristamisele... no tegelikult küll peamiselt magamisele... ja lugemisele... aga samas tuleb tunnistada, et väljavaade võimaluseks teha kodus üks korralik suurkoristus, nii et saab vahepeal asju tõsta hunnikutesse ja sorteerimisele, nii et ei tule ühed pisikesed abikäed omapoolset sorteerimist tegema... see mõte tundus väga ahvatlev.
Nii et jah... selliseks piduriks olin järsku muutunud, et eelistasin kodus vedelemist Austrias suusatamisele... mis tuli mulle endalegi üllatusena....
Aga niipalju siis plaanidest. Lõppseis on hetkel selline, et plaanikohaselt läheb Austriasse mees, põnn ja ämm ning mehe üks sõber. Minemata jäävad mehe kaks töökaaslast, kes jäid haigeks. Ning kuna nii kiirelt asendusliikmeid lihtne just leida ei ole, siis lähen ikkagi ka mina ning lisaks haarame poja ka kaasa. Tütar oleks ka mahtunud, aga ta on ikka veel haigusest nõrk ning ei soovi tulla. Ning teadmata on see, kas suudab ree peale hüpata veel üks meie sõber, kes praegu otsib omale Tallinnasse koertele hoidjat ning tegelikult peaks otsapidi Tallinn-Tartu bussis olema. Ma ei hakka kõikide nende päeva jooksul läbi käinud variantidele mõtlemagi. Üks lemmikvariant oli plaan haarata kaasa üks poja sõber, aga tema oli ka just äsja haigeks jäänud ja 38+ palavikus.
Ühesõnaga tegelikult on terve see nädal olnud logistika ja planeerimise ja plaanide muutumise karusell, mis sai alguse sellest, kui vanaisa haigeks jäi... sellest päevast peale pole vist ühtegi päeva olnud, kus plaanid muutunud pole või muutused õhus pole olnud. Ja tegelikult mulle meeldib, kui asjad on rahulikud ja selged :)
Tegelikult ma pean tunnistama, et kui ma üksi reisin, siis pole mul ootamatuste vastu mitte kui midagi. Aga vot lastega reisides tahan ma rohkem planeerimise ja läbimõtlemise aega. Samas tuleb endale õlale patsutada, et ootamatult lihtsalt läks täna see ümberplaneerimisega seonduvate logilistiliste ja pakendamisalaste manöövrite tegemine. Eks ole neid laste asju juba piisavalt pakitud / aidatud pakkida, et mingi rutiin on selles osas tekkinud. See on muidugi positiivne.
Ahjaa... pojal pole veel suuski (tuleb rentida) ning kui mehe sõber jõuab ree peale, siis tuleb tallegi varustus hankida... ja tegelikult oli plaanis juba tunni aja eest teele asuda... noh, hea kui kuue paiku minema saame tegelikkuses.
Ehh... loodetavasti saan kunagi ka oma magamise-lugemise-koristamise nädala... aga tegelikult tuleb tunnistada, et suusatada on muidugi lahedam kui koristada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar