Koduõpe, kool ja õpikud

Ma tegelikult ei oskagi hästi algust teha antud teemaga, sest asju, mida öelda tahan, on palju... või noh, õigem on vist öelda, et asi taandub lõpuks ühele enam-vähem kindlale asjale, aga minu peas valitseb hetkel üks suur ja segane kört-pärtli särk ja ei leia seda õiget niidiotsa harutamiseks.

Aga mis siin ikka vabandada... hakkan kusagilt pihta ja loodetavasti jõuan lõpuks ikka kuhugi välja ka...

Mul on jupimat aega peas mõlkunud soov kirjutada teemal koduõpe tavakooli alt vs waldorfkooli alt. Tegelikult ei ole vahe muidugi koolitüübis vaid hoopiski kooli suhtumises koduõppesse ja selle läbiviimise korraldusse. Lihtsalt hetkel on meie riigis välja kujunenud nii, et waldorfkoolides on enam lootust soosivamale ja vanemat usaldavamale suhtumisele ning tavakoolides kipub asi olema pigem ettekirjutustel ja kontrollidel põhinev suhe. Aga on siingi erandeid loomulikult...

Kui nüüd mitte keskenduda eralditele, vaid pigem traditsioonilisemale lahendusele siis... olen vaikselt hoidnud silma peal Jane Prantsusmaale kolimise kogemuse blogil... te olete minuarust ääretult toredad ja vaprad ja üldse vahvad. Ja kui ma loen sealt, mis imetrikke nad koduõppe sildi alt kooli jaoks tegema peavad, siis tõusevad mu ihukarvad püsti. Ja sama juttu olen kuulnud ka paarilt teiselt koduõppeemalt, kelle laps on olnud tavakooli alt koduõppel.

No andke andeks... aga see, mis toimub, on tegelikult täielik mõttetus. No kuidas annab lapse füüsilisele arengule midagi juurde see, kui ta kirjutab kehalise kasvatuse jaoks referaadi??? See ei anna lapsele mitte kui midagi (välja arvatud vihkamine kirjatööde suhtes). Ainuke, kellele see midagi annab, on õpetaja - ja see, mida see õpetajale annab, on võimalus panna kirja rasvane hinne kuhugi ajaloo annuaalidesse. Ja siin lööbki välja tavakoolide mõtteviis - nad ei ole keskendunud ei lapse arengule ega vanema-kooli koostööle. Tavakoolide fookus on (üldjuhul) üks ja ainus, püha ja puutumatu ja maailma-kese - HINNE. Suurim asi, mille pärast õpetajad muretsevad, on see, kas õpilasel on piisavalt jooksvaid hindeid et välja panna veerandi hinne. Ja veerandi hinnet on vaja selleks, et välja panna aastahinne.

Koolis ei lähe põhirõhk ajast mitte laste arendamisele, vaid laste kontrollimisele ja hindamisele. Hinne on nii püha ja oluline, et kõik puuduvad tööd tuleb hiljem omast ajast järele teha. Ma tean õpetajat, kes juba algklassides pani tegemata tööde eest lapsele hindeks 1, ja see siis mõjutas lapse keskmist hinnet. Samal ajal oli selle õpetaja põhimõtteks, et tema asi ei ole jälgida, kas lapsel on kõik tööd tehtud või mitte - see oli lapse (algklassilapse) enda probleem - laps oli see, kes pidi omaalgatuslikult õpetaja juurde tulema ja järeletegemiseks aja kokku leppima (õpetaja põhjendus oli, et lastele on öeldud, mis päevadel ta pärast tunde olemas on kui keegi tahab midagi järele teha). Ka lapsevanemal oli keeruline selles olukorras last aidata, sest e-koolist ega päevikust ei saanud kuidagi aimu, et mingi töö on tegemata. Teada sai sellest alles veerandi lõpus, kui äkitselt koos veerandi hinde väljapanemisega ilmusid e-kooli siis need "1" hinded. Nii oligi kogu vastutus pandud algklassi lapse enda peale. Ja kuigi ma väga pooldan lastele vastutuse (ja sellega koos ka valikuvabaduse) andmist, arvan ma siiski, et neile tuleks anda võimetekohast vastutust, ning vajadusel suunata neid oma kohustuste täitmise suunas, mitte jätta neid lihtsalt vette hulpima.

Aga see selleks. See näide võis olla küll pisut ekstreemne ja üldiselt õpetajad siiski ei jäta õpilasi niimoodi õhku. Enamasti ikka tuletatakse lastele meelde, mis neil tegemata ja lepitakse õpetajapoolsel initsiatiivil järeletegemisi kokku - enamasti mitte et ei lepita kokku vaid määratakse õpetaja poolt konkreetne aeg.

Aga põhiline, mille osas kogu süsteem on viltu, on vildakus hinnete suunas. Hinne on olulisem kui õpilase tegelik areng. Hinne on see, mille eest koolis tunnustatakse (kiituskirjad ja medalid), hinne on see meedium, mille kaudu koduga suheldakse (tunnistus, kui see "a ja o"), hinne on teema, mida koolilaste käest ka kooliväliselt esimesena küsitakse... Või kas ei tule tuttav: "Noo, kuidas sul koolis läheb... kas kolmesid oled ka juba saanud?"

Aga mida hinne tegelikult näitab? Kui kellelgi on matemaatika 3... mida me selle kohta teame...? Kas me saame aru, et laps ei oska arvutada... või äkki on ta natuke aeglasem kui teised ja vajaks kontrolltööde tegemiseks pisut enam aega (ja siis saaks kõik arvutused õiged)... või ei oska ta ülesannete püstitusest aru saada (no krt... lapsevanemad, kes on oma laste õppematerjalidesse pidanud süvenema, saavad aru, et isegi täiskasvanud on sageli raske aru saada, mida mingis ülesandes tegema peab)... või on tal vastamisega seotud hirmud ja ta seetõttu eksib, kuigi turvalises keskkonnas arvutab korralikult  ja kiirelt... või on ta helge peaga ja tal on lihtsalt tunnis igav, mistõttu ta ei kuula ja seega ka mingitest osadest suvaliselt üle on hüpanud... või on ta lihtsalt aktiivsem tegelane ja ei meeldi õpetajale, kes siis teda alati võimalusel "peedistab". Ühesõnaga variante on kümneid ja kümneid - aga üks number ei räägi meile sellest kõigest mitte kui midagi. Ja samas on meie tavakool keskendunud hindele ning kõik see ümbritsev, ehk siis lapse olemus (ja seega ka võimalused teda toetada), on nende jaoks ebaoluline.

Miks koduõppega seoses nii pikk jutt koolist. Aga sellepärast, et see hindele keskendumine ongi üks suur asi, mis ka koduõpet väga mõjutab. Kui teha koduõpet sellise kooli alt, kes peab kõige olulisemaks hinnet, siis leiabki koduõppeõpilane ja -vanem ennast referaatide, esseede, etteütluste, kontrolltööde ja-mille-iganes-veel laviini alt. Kõik selleks, et õpetaja saaks välja panna hinde.

Ja tegelikult oleks ma ilmselt ise ka seda kõike normaalseks pidanud. Olen ma ju ise käinud tavakoolis ning minu lapsed käisid tavakoolis. Minu jaoks oli see pidev kontrollimine ja hindamine sama normaalne nagu ta tavakooli keskkonnas ongi.

Kui me soovisime jääda koduõppele ning minu laste algne kool (kus nad olid käinud) meile üsna nõmedad tingimused ette kirjutas - nii et me selle peale waldorfkooli poole pöördusime - siis ma natuke mõtisklesin, et huvitav, mis head siit välja võib tulla. Ja selgus, et tuligi midagi ääretult olulist ja tõsist.

Selles on meeletu kvaliteedivahe, kui sa saad teha koduõpet tõesti oma rütmi ja oma stiili järgi - ehk siis laste rütmi ja laste stiili arvestades. See on meeletu kvaliteedivahe, kui sa saad enda ja laste energiat suunata arenemisele, mitte ei pea seda kulutama tõestamisele-tõestamisele-tõestamisele. Ma ei oska seda kõike sõnadesse panna, aga see, et me ei pea muretsema etteantud tööde "ärategemise" pärast, et me ei pea kirjutama mõttetuid referaate, et me ei pea tegema etteantud kuupäevadeks etteantud kohustuslikke töid. See, et õpetajad arvestavad meie endi valitud ja laste poolt kodus tehtud asju (ning ei oleta kurjalt, et ma olen neile seal näiteks matemaatikas tulemusi ette öelnud). See, et õpetajad vestlevad lapsega kui inimesega, mitte ei vaata ainult paberile kirjapandut. See, et õpetajad võtavad mind kui kaasõpetajat (jah, pisut vähemkvalifitseeritud õpetajat, kes ma ka olen, ja kes on tänulik, kui nad minuga oma kogemustepagasit jagavad).

See on nagu päev ja öö...

Koduõpe hinnetele keskendunud tavakooli alt on sisuliselt suuremahuline kodutööde tegemine kodus. Ka seal on suur erinevus koolis käimisega võrreldes - on suurem vabadus on päevakava korraldamises - ärkamisaeg jms. Kuid väga suur osa tegevusest on siiski üsna jäigalt kooli poolt ette kirjutatud ning suure osa ajast võtab enda alla koolile laste tegevuse tõestamine.

Koduõpe sellise kooli alt, kes tõesti võtab koduõppevanemat kui partnerit ja arvestab temaga ning lubab tõesti individuaalõpet selle kõige paremas ja sügavamas tähenduses. See on võimalus meeletuks muutuseks kogu pere elukvaliteedis. Me saame tõesti keskenduda laste huvidele ja neid pidi edasi liikuda. Jah, meil on ees riikliku õppekava raamid ja on selge see, et me neid ka jälgime. Kuid nendes raamides on võimalik liikuda väga erinevaid teid mööda ning on selge see, et laps õpib palju kiiremini ja palju põhjalikumalt ära sellised asjad, mille vastu ta ise huvi tunneb. Ja nii on õpe palju kiirem ja efektiivsem. Rääkimata sellest, kuivõrd stressivabam see kõik on. On ääretult suur vahe selles, kas laps kirjutab etteantud kuupäevaks talle pealesunnitud (ja tema jaoks täiesti ebahuvitaval) teemal referaati, mille kohta ta teab, et seda hakatakse kriitiliselt hindama.... või siis selles, kui lapsel on päeva jooksul eraldatud aeg, kus ta tegeleb enda valitud tema jaoks huvitava teema uurimisega ning selle kohta kokkuvõtte kirjutamisega. Tulemus on mõlemal puhul sama - laps kirjutab midagi... aga on väga suur vahe, kui suure innuga laps seda teeb, mis talle sellest kõigest meelde jääb ning milline on tema suhtumine edaspidigi millegi kohta infot koguda ja midagi kirja panna.

Ajaline vabadus, elamine oma rütmi järgi, tegelemine lastele huvipakkuvate valdkondadega ning stressi puudumine. Need on märksõnad, mis saadavad sellist koduõpet.


Üsna äsja selgus, et riigil on uus plaan võtta koolidelt ära veel jupike koduõpperaha. Kui varem olid õpikud ka koduõppelastele kooli poolt, siis uuest õppeaastast enam vanema soovil koduõppel olevad lapsed koolidelt õpikuid ei saa vaid peavad need ise hankima.

Alguses sellest teada saades olin ma nördinud... isegi nii nördinud, et plaanisin ühe tuttava akadeemiku saata Aaviksoolt aru pärima. Seda võin ma tegelikult ikkagi teha...

Aga... asja üle natuke järele mõeldes jõudsin ma samale järeldusele, mida väljendasid veel paar koduõppega seotud isikut koduõppelistis. Nimelt - varem oli koduõppele jäädes üheks üsna oluliseks argumendiks kooli valikul just see asjaol, et tavakoolist sai õpikuid aga waldorfkoolist ei saanud (sest waldorfkool ei kasuta õpikuid - neil on elav õpetus, ehk siis õpetaja seletab teemat ja lapsed koostavad ise oma konspektid - mis on minu arvates ja nüüd ka juba minu kogemusel väga asjalik lähenemine lastest teema kinnistumise jaoks).

Seega tähendas waldorfkooli valimine varem lapsevanemale suuremat finantsilist kulu (õpikute hankimine) ning suuremat ebakindlust (lapsevanemal, eriti tavakoolist pärit taustaga lapsevanemal) on ilmselt üsna keeruline alustada, kui tal ei ole mingit kindlat tugimaterjali. Ning kuna koduõpe on igal juhul suur ja hirmutav hüpe tundmatusse (sest meil ei ole veel ühtegi nö "teise põlvkonna" koduõppelapsi - praegused lapsevanemad on ju kõik ise koolisüsteemist pärit), siis on iga lisapiisk ebakindluse suunas väga hirmutav faktor.

Seega on arusaadav, miks tavakool tundub uuele koduõppevanemale alguses ehk parem valik kui waldorfkool.

Aga nüüd, kui õpikute vahe on kadunud... on üks suur argument tavakoolide eelistamiseks kadunud, ning võib loota, et suurem hulk koduõppeperesid leiab tee sellise kooli poole, kus ei olda keskendunud tõestamisele ja hinnetele ning nad saavad kogeda neid täiendavaid eeliseid, mida koduõpe omas täies ulatuses pakkuda suudab.

Nii et aitäh Eesti riik... mõnikord võib juhtuda nii, et mõni ääretult tagurlik samm võib olla hoopiski tõuge õiges suunas :)