Koduõpet planeerides oli üheks minu vaikseks mureks see, mis hakkab saama arvuti ja teleka kasutamisest. Nagu ilmselt paljud tänapäeva lapsed, nii ka meie pere omad armastavad neid helendavaid ekraane väga. Mina armastan neid ka ilmselt enam kui hea oleks, aga mulle ei meeldi see, kui mu lapsed neid liigselt armastavad :)
Minu lapsed on üles kasvanud kahe üsna äärmuse vahel. Mina ise olen püüdnud üsna palju nende telekavaatamist ja arvutikasutamist piirata. Samas need aastad, kui mina üksikemast töönarkomaanina kahe linna vahel sõites tööd rabasin teha, olid lapsed suure osa ajast minu isa hoole all. Temal olid järgmised põhimõtted: a) kasvatamine on lapsevanema ülesanne, vanavanemad tegelevad hellitamisega (ei saa eriti ju vastu ka vaielda... :) ja b) kui mina väike olin, siis ei pandud mulle mingeid piiranguid telekavaatamisele ja arvuti kasutamisele. Hahahaa... see väike pisiasi, et siis olid ainult tööpäevaõhtune "Kõige suurem sõber" jms lastesaade ning pühapäevahommikune lastefilm ja muud ei midagi lastele sealt vahtida, see ei muuda asja... eksole :)
Nüüd olen paar aastat paiksem olnud ja vaikselt on olnud aega seda ekraanikasutust paika loksutada.
Miks ma soovin seda aega limiteerida - eks siin ole hulk standardseid põhjuseid, mis ka aeg-ajalt meediast läbi käivad. Liigse ekraani taga passimisega jääb lapse füüsis kängu (ei joosta õues ringi), kaovad sotsiaalsed oskused (ei suhelda sõpradega), laps hakkab ootama väliseid stiimuleid ja kaotab sisemise fantaasia (st ootab, et "keegi teine" tema meelt lahutaks ja ise ei oska enam mänge välja mõelda), telekas "tarretab" aju mingisse pooluimasesse seisu, mis kurnab ja väsitab jne jne. Rääkimata siis sellest sisust, mis sealt ekraani kaudu kohale jõuab - vägivald, ülestimuleerimine, tarbimise rõhutamine. Ja siis muidugi mingi sisemine ebamäärane teadmine, et liigne ekraani taga olemine "ei ole lapsele hea". See on nüüd ilmselt see koht, kus ma olen läinud mingi mõttevooluga kaasa, seda endale selgeks tegemata - sest keelamine algas tunde põhjal, edasised argumendid pidin ma juba hiljem välja mõtlema, kui ma üritasin vanaisale selgeks teha, miks ikkagi seda aega piirama peab.
Samas aga, kui tahta aus olla, siis tuleb neid helendavaid kaste ikka mõne asja eest kiita ka. Siia läbisega mõned asjad, mis hetkel pähe tulevad.
* Mu lapsed hakkasid juba mitu aastat enne kooliminekut rääkima inglise keelt. Vanem ees, noorem järgi. Kodus keegi neid sihiteadlikult õpetanud ei ole. Kõik tänu helendavatele ekraanidele. Enne koolis ja praegu koduõppes on inglise keel neile see aine, mida nad teevad siis, kui nad kiirelt tahavad midagi kerget ja lihtsat tehtud saada. Ja omavaheliseks mänguliseks suhtluseks kasutavad nad sageli just inglise keelt.
* Käteosavus. Ma ei oska sellele head nime panna. Kas te olete kunagi proovinud Playstationi või mõne muu mängukonsooli puldiga mängida. Kui selle peale mõelda, siis see on tegelikult silma-aju-käte koordinatsiooni mõistes väga keeruline ülesanne. Puldil on kummagi käe jaoks eraldi kang, millest ühega tavaliselt liigutad oma mängu tegelast ja teisega samal ajal vaatenurka mänguväljale (ja seda tuleb sageli korraga teha). Lisaks on veel kummagi käe juures vähemalt neli nuppu, mida tuleb eri funktsionaalsuste käivitamiseks kasutada (sageli samaaegselt liikumisega, ehk kangi kasutamisega). Lisaks on veel puldi tagaküljel kummalegi käele veel kaks lisanuppu, mida tuleb üsna tihti lisafunktsionaalsuseks kasutada. Kõiki neid asju pead liigutama-vajutama kiirelt vastavalt ekraanil toimuvale. Ja seda kahe käega eraldi liigutusi tehes. See on ääretult keeruline ülesanne ja selle edukas äraõppimine mõjub kindlasti positiivselt lapse silma-aju-käe koordinatsioonile tervikuna, mitte ainult arvuti taga olles.
* Õudusunenägudega toimetulek. Mõne kuu taguses "Imeline teadus" ajakirjas oli nupuke selle kohta, et arvutimänge mängivad inimesed tulevad paremini toime oma õudusunenägudega. Kuna õudusunenägu meenutab arvutimängu, siis on neil lihtsam ka oma unenäos võtta "juhtimine" enda kätte ja "vastasele" unes ära teha. Siin ma muidugi avaldan oma kahtlusi selles osas, et kui palju telekas ja arvuti tekitavad lastes õudusunenägusid - oma panuse annavad nad kindlasti. Nii et siin on nii põhjus kui vasturohi ühes pajas.
* Oma maailmade loomine. Mul on lapsed jõudnud sellisesse faasi, kus neil on tekkinud huvi ise juba mänge luua. On olemas ka vastavad mängud, kus mängijatele on antud võimalus oma maailmasid ja tingimusi luua. Seega nad otsast on juba ise mänge teinud. Ja see on juba teise astme tegevus kui lihtsalt tuimalt etteantud tingimustel mängimine.
* Silmaringi laiendavad ja harivad saated/mängud. On olemas häid saateid ja on olemas harivaid mänge. Sellel punktil ilmselt pikemalt peatuma ei pea.
Eks asju ja asjakesi on veelgi. Ma ei taha kindlasti öelda, et arvuti ja telekas on mingid imevahendid ja lapsed võibki tundideks nende taha "unustada", kuid ei ole nad tegelikult ka 100% halvad asjad. Ja siin tuleb mängu lapsevanema roll, kes saab suunata kõige enam just seda poolt, et mis sealt helendavast ekraanist vastu vaatab... ja muidugi ka seda, kui kaua ekraani taga aega veedetakse. Häid ja asjalikke lahendusi on olemas, tuleb neid lihtsalt koos lastega otsida... meie igatahes jätkame kuldse kesktee otsimist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar