Nädalavahetus oli oma eksamite ja haigustega suht hullumeelne. Viimaseks eksamiks õppides oli pea juba nii paks, et ei suutnud uut infot vastu võtta. Ja sellest oli kahju, sest tegu oli väga laheda ainega. Üldse pean ma tunnistama, et sain selle eksamiperioodiga aru, kuiväga psühholoogia eriala ja õppimine üldse mulle ikka istuvad. Suurim äratundmine tabas mind paar päeva enne Rootsisõitu öösel kella nelja ajal. Järgmisel päeval oli eksam ja ma tean suurepäraselt, kui oluline on eksami edukaks sooritamiseks korralikult väljapuhanud aju. Aga mina istusin ikka ja lugesin sügaval öösel ühte ingliskeelset antud teema õpikut. Ja ma ei lugenud seda selleks, et eksamil edukam olla - ma olin muu materjali juba läbi töötanud ja teadsin suurepäraselt, et need mõned faktid, mis mulle sealt raamatust lisaks meelde jäävad, ei ole eksamil sugugi nii määravad kui magamatusest uimane aju. Ma ei suutnud lugemist lõpetada selletõttu, et see raamat oli nii paganama põnev. Kusjuures siinkohal pean ma tunnistama, et seda ainet õppima asudes ajas see mul aju nii krussi, et mulle tundus, et see teema mulle küll kuidagi kohe ei istu.... jumal tänatud, et naisterahvana on mul põhiseaduslik kohustus vähemalt viis korda minutis oma arvamust muuta :)
Öösel vastu tänast saatsin lõpuks teele ka oma viimase kodutöö, mis oli tegelikult tähtaja ületanud, aga õppejõud aktsepteeris minu selgitused ja pikendas tähtaega - on hea, kui vastas on inimlikud inimesed... kuigi sellest sain ma juba eelmine kord ülikoolis käies aru, et kui inimestega suhelda inimese moodi, siis nad ongi inimlikud... nii mõnigi kord sai "ära räägitud" õppejõud, kes teiste tudengitega vägagi suurt jäikust üles olid näidanud - no näiteks võib tuua ühe aine, kus mina läksin rääkima viimasel seminaril, et mul on kõik semestri tööd tegemata ja kas ma võin need enne eksamit ära esitada... mul lubati... sellest teada saades oli väga nördinud üks noormees, kelle üks töö oli tagasi lükatud, sest ta hilines selle esitamisega kaks tundi... nii et jah.... inimestega suhtlemine on ka kunst :)
Nii et sügissemester nüüd õnnelikult selja taga ning kevadsemestriks ained paigas. Siinkohal ma edasi mõelda ei taha, sest kevadesse sai kaks korda rohkem aineid kui sügisel oli - mul nimelt ju läbitud kaks sügissemestrit aga ei ühtegi kevadet, sest vahele tuli poolteist aastat akadeemilist. Ja kuna tahaks lõpetada järgmisel kevadel, siis tuleb nüüd kahe aasta ained sisuliselt korraga ära teha.
Seda arvestades kasutan praegust hetke täiega puhkamiseks. Täna on siis meil kõigil üks lebopäev. Lapsed tegid ka eile osaliselt kahe päeva asjad ette ära, nii et täna jäi neil teha ainult üks väike asi ja nüüd saavad ka nemad nautida lebopäeva, kus ei ole vaja kuhugi minna ega midagi erilist teha (näiteks kodu koristada - mis tegelt vajab hullult koristamist, sest ma pole sellega tegelemiseni jõudnud... aga naudin oma tänast puhkepäeva - küll mustemas kodus kui mulle meeldiks - ja hakkan järgmistel päevadel jälle asjalikuks).
Aga mida meie kontekstis tähendab, et lapsed "tegid ette ära". Sai nendega eile just arutatud, et kuna meil on välja kujunenud üsna toimiv süsteem (khani akadeemiast iga päev "review" varem tehtud matemaatika asjadele + üks uus matemaatika teema + üks uus programmeerimise vidoe koos koodi näppimisega, lisaks hispaaniakeelne multikas + endavalitud sõnade otsimine juurde + iseseisev uurimustöö kokkuvõtva teksti ja pildiga), siis selle alusel on tegelikult ka teada, mis on iga päeva ootused. Ja kui nad tahavad, siis võivad teha mitme päeva jagu "ootusi" mõnel päeval ära, siis saavad järgmistel (juba "tehtud") päevadel vabamalt võtta. Siin tegime kindla reegli, et asjad tuleb ette ära teha - seda varianti ei kasuta, et "ma täna ei viitsi teha, ma teen homme järele". Ja kokkulepe hakkas kohe tomima, eile tegid lapsed kahe päeva jagu asju ära ja on täna oma usinuse vilju rõõmuga nautinud.
Homma jälle asjalikumaks... aga täna puhkame...
2 kommentaari:
Ma lihtsalt vist ei saagi kunagi aru kuidas sina jõuad nii, et veel õpite ette ka . Meil tuleb iga päev koolist nii palju uusi teemasid peale, et kuidagi ei jõua ette teemadega. Juba tänane sirkliga keskristsirgete tegemine suurema plikaga võttis mitu tundi+ veel muud ained. Vähem aega kuluks kui ma midagi ära jätaks, aga seda ka ei saa kuidagi, sest sisi ei saada enam uuest teemast pärast aru. Õpitempo on väga kiire.
Kui ma koduõpet alustades üritasin tavakooli materjalide järgi tavakooli rütmis teha, siis ausõna - ei jõudnud ka kuidagi otsa peale ja jube palju oli seda kõike, mida teha tuli. Järgmise sammuna tegime veerandi raames perioodiõpet (ehk siis ühe aine kaupa veerandi materjal selgeks) ja vaba aega hakkas üle jääma. Seejärel hakkasie vaikselt ise sättima asju sõltumatuks tavakooli materjalidest - peamiseks lähtematerjaliks on riiklik õppekava, mis sätestab nõuded astemete kaupa, ehk siis kolme aasta kaupa, mitte igaks aastaks omaette. Vaikselt hoian sellel riiklikul õppekaval silma peal, aga see enda tempode ja soovide järgi tegutsemine on palju-palju efektiivsem kui töövihikutes järge ajades. Aga eks see sõltub ka sellest, kui palju vabadust kool annab - tavakoolid kirjutavad üsna palju nõudeid ette, mida teha tuleb ja nende nõuete täitmine on väga ajamahukas. Waldorfkoolid annavad üsna palju vabadust asjade tegemise viisi ja tempo koha pealt - hoiavad lihtsalt silma peal, et piisavalt arengut oleks.
Sai nüüd pikk jutt.. tegelikult olen siin mõelnud kirjutada ka sellest, kui erinev on koduõpe nö "tavakooli kontrolli all" ja vabama suhtumisega waldorfi alt.
Postita kommentaar