Poolteist aastat koduõpet

Viimane aasta on olnud võrratu. Ja kaks alustala selle jaoks on olnud minu pere (eriti mees) ning koduõpe.

Misiganes nurga alt ma eelmise aasta peale mõtlen, siis tuleb tunnistada - see oli üks parimaid aastaid kogu mu elus.

Ma magasin hommikuti nii kaua kui ma tahtsin (ok, kuskil poole kümne ajal põnn ikka ajas üles - aga see on täiesti talutav juba).

Lapsed olid hommikuti rõõmsad ja hakkajad. Erinevalt nendest mustade silmaalustega ringiõõtsuvatest tuimadest zombidest, kes nad kooliajal hommikuti olid.

Kogu pere on olnud suuresti hea tervise juures. Erinevalt taas varasematest aastatest, kus nii minul kui lastel on tavaliselt ikka üks viirushaigus teist taga ajanud kogu pimeda perioodi.

Stress on muutunud pidevast pereliikmest harvaks külaliseks. Kuna nii mina kui lapsed oleme väljapuhanud, ei pea kiirustama kuhugi kellaaja peale ning ei oma üldjuhul mingeid tähtajalisi kohustusi, siis ei olegi nagu millegi peale enam stressata.

Meil on aega... aega tegeleda lahedate asjadega ja sel hetkel kui see meile meeldib. Ja lisaks sellele on meil aega omavahel suhtlemiseks... ja ka aega eraldiolemiseks. Minu ajast suur amps läheb küll muidugi põnniga tegelemisele... aga see-eest on suurematel lastel aega. Arvutage ise... kui nad magavad umbes 10 tundi päevas ja õppimisele kulub tund-poolteist, siis ikkagi on neil iga päev üle 12 tunni vaba aega endale meelepäraste tegevuste tegemiseks... pole paha, eksole...

Ja üks suur ja tore märksõna 2012 aasta kohta... reisimine, reisimine ja veelkord reisimine. Kus siis käidud sai:
* Kogu perega Rootsis suusareisil.
* Mehe, põnni ja vanaisaga Austrias suusareisil. Põnn oli kaasas, sest oli ilma meieta kojujäämiseks veel liiga pisike. Suuremad lapsed olid komandeeringus oma lemmiktädi juures.
* Mees aitas koos sõbraga ühte purjekat Saksamaale viia. Lõppsiht oli sellel purjekal muidugi veel kaugemal - teisel pool suurt lompi ja eks pakuti neilegi võimalust edasigi kaasa sõita, aga õnneks ta ikka ilma minuta seda ette võtma ei hakanud. Mina see-eest sõitsin autoga neile Saksamaale järele ja noppisin sealt peale.
* Mehe ja lastega purjereis Tallinnast Kihnule ja Kihnuga tutvumine. Eriti uhke oli muidugi kuuvalgusel rikkis mootoriga vastutuult sadamasse sisenemine...
* Mees osales Muhu Väina purjeregatil. Käisime teda Pärnus teele saatmas ning Haapsalus kogu perega tere ütlemas. Vanaisa viis sealt lapsed Tallinnasse (taas lemmiktädi juurde) ja mina sain kah paar regati etappi kaasa teha. (Siinkohal tulebki mul meelde, et kevadel sai ju kaptenieksam ära tehtud, aga paberid on siiani välja võtmata... no eks tuleb uurida, kas saab veel või tuleb uuesti eksami jaoks mälu värskendama hakata).
* Mehe ja lastega purjereis Gotlandile, Visby keskaja festivalile. Sellest reisist tahaks küll esimese poole ära unustada, aga eks niimoodi targemaks saadaksegi. Kuidas ma muidu teaks, et kui ikka miski sees ei seisa, siis on kõige parem süüa mahlaseid puuvilju... niimoodi on vähemalt oksendamise ajal hea maitse suus :)
* Mina lastega Türgis päikesereisil.
* Mehe ja lastega ja mehe emaga uue bussiga Hispaaniasse vanaisale külla. (Nojah, enne seda käis mees supsti Saksamaal seda bussi toomas ka muidugi...)

Ma ei anna pead, et midagi ära unustasin... aga jah.. mingi hetk oli õhus ka lapsed Saksamaale kaasa võtta kui mehele sinna järele läksin ja lapsed avaldasid arvamust, et ega nad väga tegelt ei taha kaks ööpäeva (edasi-tagasi arvestuses) sõita, selleks, et paar tundi kusagil meelt lahutada. Ja kui ma alguses olin üllatunud, et lapsed välismaale ei taha, siis jah, nende graafikuid vaadates on arusaadav, et kodus olemisel on ka täitsa omaette väärtus juba... Siia otsa siis mitmed teatriskäigud, kinoskäigud, pojal Ahhaa öölaagrid, sugulastel külaskäimised, omad trennid-ringid, Ahhaad-Aurad-batuudikeskused jms, sõpradega koos mängimine jne jne.

Ja uus aasta tundub üsna samasugune olevat... kindel on juba suusareis Rootsi, kuhu mõne päeva pärast teele asume... õhus on teema mehega suusareisist Austriasse (hetkel veel päris kindel pole), siis on juba plaanis üks Iisraeli reis, plaan taas Soome kulda kaevama minna, loomulikult suvel võimalusel ikka varvas purjeka peale tõsta jne jne jne....

Eks me reisiks kindlasti siis ka kui lapsed koolis käiks. Õigem oleks öelda, et reisisimegi. Aga praegu on koduõpe andnud selles osas ikkagi palju suurema vabaduse.

Ja tegelikult ongi koduõppe juures üks väga-väga-väga suur märksõna vabadus. Vabadus kellaaegadest. Vabadus tähtaegadest. Vabadus füüsilisest asukohast. Vabadus elu sättimisest koolivaheaegade järgi. Vabadus kogu kooliga kaasnevast stressist. Loomulikult käib vabadusega kaasas vastutus, aga seda vastutust on võimalik sättida oma perele sobivasse vormi. Nii et see sobib kokku pere igapäevarütmidega ning erinevate ajaperioodidega.

Nii et jah... me magame... ja reisime... ja suhtleme... ja mängime... ja sinna vahele ka õpime ja areneme (ja siin ma võin vabalt kasutada "me" vormi, sest ka mina õpin ja arenen... esiteks koos lastega ja teiseks ka ülikoolis oma aineid õppides).

Mida on meile õpetanud poolteist aastat koduõpet? Peamiselt justnimelt oskust seda vabadust nautida. Koduõppe alguses oli hirm vastutuse ees nii suur, et ei osanud veel vabadust täiel rinnal nautida. Samm-sammult oleme lastega selgeks saanud, et nad tõesti arenevad... ka siis, kui me ei tee kodus õpikute ja töövihikutega "koolitunde" vaid läheneme õppimisele teistmoodi. Ma olen vahepeal muretsedes neid riiklike tasemetööde abil testinud ning koolide ja riiklike õppekavade alusel nende taset võrrelnud ja saanud kinnitust, et asjad on hästi... tegelt lausa suurepärased.... nii et mure ja hirm on asendunud julguse ja usaldusega.

Meie elu on kaardinaalselt teine kui varasemal ajal... ja see "teine" on midagi suurepärast. Tegelikult ma  natuke lausa kadestan oma lapsi, et neil nii mõnus elu on (hea ema.. eksole... :) ... aga samas on ka enda elu nii mõnus, et väga palju aega kadestamiseks ei jää :)

Tänu koduõppele oleme me välja astunud tavalisest kella poolt dikteeritud igapäevaelust. Me voogame muu eluga nagu mingis paralleeluniversumis. Ja ma pean ütlema, et olles korra juba siinset elu nautinud, siis kuidagi ei taha tagasi kiirustamist, kohustusi ja pinget täis "tavaellu" tagasi pöörduda. Nii et kui ma nüüd suudan veel välja mõelda, kuidas oma töist tegemist selle paraalleeluniversumi mõõtmetesse mahutada, siis oleks elu täielik maasikas.... ja tegelikult tundub, et olen ka selle väljamõtlemisele väga lähedal... aga eks seda näitab aeg, kas need praegused mõtted ka õnnestuvad ja vilja kannavad.