Tuleb tunnistada, et härra Murphy pole meid juba pikka aega külastanud... või ei ole ma osanud teda märgata. Kuidagi mõnusalt on asjad kulgenud ühesõnaga. Aga noh... ju ta siis hakkas häbenema, et nii kaua nägu näidanud ei ole...
Või mida muud saab öelda, kui just sel nädalal, kui mul on neli eksamit tulemas ja õppimiseks korralik plaan tehtud, otsustab põnn haigeks jääda. Ja mitte niisama, vaid ikka palaviku ja nohuga - nii et uned on häiritud ja päevad on virilad. Selge see, et sellist põnni ei saada vanaema juurde hoidmisse ega lastega mängima, vaid et ta klammerdub minu külge. Ja kuna tema just psühholoogilise teadusliku materjali vastu veel eriti huvi ei tunne, siis ei ole ka väga võimalik temaga koos õppetööd teha.
Nii ma siis olengi nüüd päevad otsa ühte väikest jorri lohutanud ning öösiti üritanud jupikaupa õppida. Kui põnn taaskord ärkab, siis toob mees ta minu juurde - natuke istume ja joristame ning siis läheme magama tagasi. Magama jääb ta õnneks küll suht hästi. Nojah väljaarvatud täna, kui ta ei tahtnud üldse magama jääda ei lõunal ega nüüd õhtul - lõunal ta see-eest magas üle pika aja ühe põhjalikuma une, loodetavasti siis tuleb ka ööuni parem kui eelmistel öödel). Tundub, et hakkab otsast terveks saama. Täna ei olnud ka palavikku eriti tunda.
Tuleb tunnistada, et vanadus annab ikka tunda. Nooruses võisin vabalt mitu ööpäeva järjest tööd teha ja polnud hullu midagi. Praegu ma tegelt lähen kuskil pärast kahte juba magama ära - nii et öö läbi õppimisest pole juttugi... Ok, siis tuleb veel ülejäänud öö põnniga tegelemise hakitud uni, aga siiski... See totaalne kurnatus, mis mind täna valdas, oli ikka sutsu üllatuseks. Samas vist katsub see viirus ka mind oma haarade vahele saada. Poja ka juba sai... vähemalt osaliselt...
Eks vaatab, kas suudame härra Murphy nüüd teele saata ja kas õnnestub lapsed terveks saada ning ehk ikkagi ka eksamiteks piisaval määral valmistuda.
Pöidlad pihku igatahes...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar