Eetris olnud vaikus tähendas seda, et meie tegelesime perekondlikult värskes õhus sportimisega. Käisime nimelt kogu perega Rootsis suusareisil. See aasta siis Are suusakeskuses (tegelt siis peaks selle "A" kohal olema rootslaste väike ringike, aga ma seda tähte ei hakka arvutisügavustest otsima), mis on ka Rootsi kõige suurem suusakeskus. Väga lahe oli. Nõlvasid oli palju ja loodus oli ime-ime-imeline. Ma pean tunnistama, et sealsed vaated olid tõesti hämmastavad, nii et üsna sageli kuulsid lapsed minult korraldust, et "nüüd teeme ilusa vaate nautimise peatuse" :) Ja ilma saime seal ka igasugust - sinna saabumisel sadas jäist vihma ja olid kerged plusskraadid, viimasel päeval mäel olles lubati tundide kaupa imetleda päikesesammast ringhaloga ning ärasõidupäeval oli -24 kraadi.
Eelmine aasta oli tütar see põhiline mägedest allakihutaja ja poeg võttis natuke ettevaatlikumalt. See aasta aga oli juba poeg see, kes väga võimsalt sõitis ning tütar võttis see aasta rahulikumalt. Seda enam, et korra offroadi sõitma hakates (jaaa... ta juba eelmine aasta armastas raja kõrvalt väikseid lisatiire metsa sisse teha - küll ikka sealt, kust oli kellegi jägi juba näha) sattus ta alasse, kus all oli pehme lumi ja peal kõva koorik... ja kui siis suusk sinna kooriku alla lipsas tuli väga äkiline peatus. Ma läksin talle pahaaimamatult appi ja minu suusk tegi sama triki. Nii me siis koos seal käntsas olime. Mul oli küll juba hoog maha võetud, nii et polnud eriti hullu. Tütar oli aga selle lennu teinud täishoo pealt, nii et sai üsna korraliku lopsu. Kiivrid olid meil muidugi peas, nii et midagi liiga hullu ei juhtunud ja pärast üsna pikka kosumisepausi sõitis ta ikka omal jalal alla ära. Sealt siis viisime ta koju ära ja järgmised päevad ta otsustas pigem vaikselt toas taastuda.
Poeg aga pani see aasta selliseid kiiruseid peale, et mul oli ühel korral tegemist talle järele jõudmisega. Siinkohal vist tuleb ära mainida, et kui me mehega Austrias sõidame, siis üldjuhul oleme meie need, kes teistest inimestest mööda kihutavad (ettevaatlikult, et mitte ohuolukordi tekitada). Nii et see, et poeg juba meie tempot arendab, oli suht ehmatus. Ok, see hetk oli mul tegelt jalg juba päev otsa sõitmisest suht löts ja põlved kergelt valutasid - aga no tema oli minuga sama kaua ju sõitnud. Kas siis tõesti vanadus hakkab juba niimoodi tunda andma :) Eks ma natuke palusin tal järgmine päev rahulikumalt võtta, sest ega tehnika tal veel hästi selliseid kiiruseid pikalt välja ei kannata. Aga tore ikkagi, et tal naudingut pakub see asi. Korra käis tema ka korraliku käntsu ära. Üks jupp nõlva oli jäine ja seal kõrval kohe pehme lumi. Suusk jäi pehmesse kinni ja nii ta seal tegi kolmekordse kukerpalli jäisel nõlval. Ma ehmatasin üsna ära, aga tema ütles rahulikult et pole hullu ja tuli ilusti üles. No kiivrid on ikka ühed väga tänuväärsed asjad mäe peal.
Nii et jah... spordinädal on nüüd tehtud... hakkame siis vaikselt uuesti kodusesse ellu sisse elama.
Kahjuks jäi selle reisi tõttu osalemata koduõppe talvepäevadel, kus nimekirjade järgi oli väga palju osalejaid. Sellest mitteosalemisest on tõsiselt kahju, sest juba eelinfost tundus, et tegemist tuleb väga ägeda üritusega. Kahjuks sai reisiaeg paika ja majad bronnitud juba suvel, siis veel koduõppe talvepäeva aega paigas ei olnud. Eks tuleb välja nuputada, et kuidas järgmistel aastatel teha, et ikka koduõppe talvepäevadele ka jõuda. Seda enam, kui nad jätkuvalt nii lahedad tulevad (nagu nad loodetavasti tulevad).
Aga et kui keegi seal talvepäevadel käis, siis igasugused kommenteerid oleks äärmiselt teretulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar