Kohtumine poja õpetajaga

Saime mõned päevad tagasi kokku poja õpetajaga. Koduõppe seadus näeb ju ette, et laps peab kusagil koolis nimekirjas olemas ning vähemalt kord poolaastas peab õpetaja lapse "üle vaatama". Õnneks suhtuvad minu laste mõlemad õpetajad meisse väga normaalselt ja rahulikult ning ei tunne mingit pingelist vajadust meid eksamineerida ja üle kontrollida. Ja samas on väga hea nendega vahetevahel kohtuda ning neilt ideid saada, mida ja kuidas lastele õpetada.

See oli siis esimene pikem kohtumine poja õpetajaga. Poega kusjuures kohtumisele kaasa ei võtnud :). No tegelikult astus ta lõpus läbi, kui mees mulle järgi tuli (õpetajaga kohtumise aega kasutasime hoopis selleks, et lapsed said kinos käia Saabastega Kassi vaatamas - nad olid väga rahul sellega :).

See, et kohtumine ilma pojata teha, oli tegelikult õpetaja enda mõte. Põhiline rõhk oli siis kohtumisel sellel, et saaksime rahulikult rääkida, mida ja kuidas nemad koolis õpivad, et ma teaksin, millega koduõpet tehes arvestada ja vaadata, kui palju nende süsteemist kasutada. Ja taas pean ma tunnistama, et Waldorfkooli põhimõtted ja lapse arengust lähtuv loogika mulle väga sümpatiseerib. Ja nendel kohtumistel ning õpilaste vihikuid vaadates saab ka väikseid ja lihtsaid nippe, kuidas teemasid lastele lihtsalt, loogiliselt ja huvitavalt selgitada.

Mis siis tähtsamad punktid olid. Sain osaliselt ülevaate etappidest, mida ja mis järjekorras nad lastele õpetavad.

Juttude vestmise koha pealt on neil süsteem järgmine: esimene klass - muinasjutud (okasroosike jt); teine klass - loomalood ja valmid (kuidas loomad sabad said jms); kolmas klass - vana testament ja loomislugu; neljas klass - kohalik rahvapärimus, ehk siis meie puhul Kalevipoeg (poja klassijuhataja aga vaatas asja laiemalt ja alustas põhjamaade eeposega Vanem Edda); edasi peaksid tulema rooma/kreeka jumalate lood jne. Päris mõnus viis lastele erinevate pärimuste tutvustamiseks. Mulle oli varem mulje jäänud, et waldorf on väga piiblikeskne, aga selgus, et vähemalt poja klassijuhataja nägemuses ei ole see mitte nii ja see mulle väga meeldib.

Loodusõpetusele lähenevad nad ka loogiliselt. Kõigepealt peatumine inimesel endal (pea, keha, jalad, käed - see osa, mida laps näeb ja mõistab). Sealt edasi liigutakse loomadele (erinevate loomade tutvustamised), kui inimestele (ja lastele) kõige sarnasemad organismid. See toimub neljandas klassis. Edasi, viiendas klassis, liigutakse taimedele ja sealt edasi kuuendas klassis maavaradele ja kivimitele. Nii et meie oma kullakaevamisega Lapimaal ja vulkaanikatsumisega Tenerifel oleme juba ladunud põhja kuuenda klassi materjalile :).

Ka geograafiat/kodulugu/ajalugu alustavad nad lapsest lähtuvalt. Ehk siis esimeseks sammuks oli kolmandas klassis (vist) vanade ametite tutvustamine (kalur, põllumees, sepp jne) ning nüüd neljandas klassis tutvusid lapsed põhjalikumalt oma kodupaiga ajalooga. Ehk siis küsimus, "kust ma pärit olen", ja seda füüsilise asukoha mõistes. Nende klassi puhul siis tutvustas õpetaja neile Tartu ajalugu, nii kaugest ajast, kui vähegi ette kujutada annab - kui siin kõndisid ringi piisonid ja kivikirvestega inimesed. Edasi juba linna ajaloo juurde ja selle kaudu ka eesti rahvuse kujunemise ning tolleaegsete kalendrite, pühade, kommete jms. Ehk siis ajalugu mitte sõdade läbi nähtuna vaid igapäevaelu kujundliku esitlemisena.
See kõlas väga lahedalt... ma pean nüüd tõsiselt uurimistööd tegema, et suudaksin oma lastele ka midagi sarnast edasi anda.

Kui kodukant läbi uuritud, siis järgmine samm on Eesti erinevate nurkade uurimine. On ju meilgi väga palju eripalgelisi kogukondi - vanausulised Peipsi ääres ja rannarootslased mere ääres jne. Sealt edasi järgmine samm on naaberriikide tutvustamine ja sealt siis järjest laiema haardega edasi.

Eelnevaga seondub kaardiõpe, mida alustatakse taas lapse lähedalt, ehk teda ümbritsevast ruumist ja selle kujutamisest. Sellega saab reaalselt selgeks, miks on vaja kaarte ja mida tähendab mõõtkava. Saab ise teha mõõtmiste alusel toa plaani ning sealt siis edasi juba päris kaartide uurimise juurde. Ja mõõtkavadega koos saab lapsele vaikselt hakata õpetama komakohtadega numbreid, sest seal nad omavad taas mõtet :)

Ja sujuvalt olemegi matemaatika juures, kus nemad juba tegelevad murdude liitmise ja lahutamisega (seda küll sarnase nimetajaga murdude puhul) ning varsti hakkavad tegelema taandamiste ja ühisele nimetajale viimistega.

Pikalt sai räägitud vormijoonistamisest, sest kuigi see meile kõigile väga meeldib, on see minu jaoks ikka veel üsna võõras teema. Nüüd sai taas pilt selgemaks, kuidas areng selles osas liigub. Esimeses klassis on joon - sirge ja kõver. Teises klassis on peegeldamine - horisontaalne, vertikaalne, nurkpeegeldus. Kolmandas klassis on kolmese süsteemi jätkamine - et kui ruum on jagatud kolmeks osaks ja kaks osa on välja joonistatud, siis jätkata mustrit ning teha puuduv kolmas osa (kui ma õigesti aru sain). Neljandas klassis on ristumised - joonte lõikumiskohad ning sealt juba ruumilisuse tunnetamine (kas joon läheb teisest üle alt või pealt). Siin andis õpetaja ka väga vahva nipi, kuidas neid ristumismustreid teha (lisaks alguses tehtavale lõpmatusmärgile ja selle edasiarendusele mitmete paunadega). Kõigepealt teed keskmise paksusega nööriga sõlme ja siis joonistad sama sõlme paberile. Nii saab kaks kärbest ühe hoobiga - harjutada sõlmede sidumist ning samas õppida ruumilist kujutamist paberi peal. Väga lahe igatahes.

Asju oli kindlasti veel. Õnneks kirjutas õpetaja ka põhiasjad paberile, nii et saame sealt vihjeid vaadata.

Põhiasi oli nõuandes, mida ma ise olin juba ka tunnetama hakanud, aga mida oli ikkagi hea õpetaja suust kuulda. Mingi teema selgitamiseks tuleb see endale kõigepealt selgeks teha, siis korralikult läbi seedida ja siis välja mõelda, kuidas seda lastele edasi anda. Eks näis, kas mul õnnestub see veerand sinna suunas liikuda.

Aga progress minu kui õpetajana on selgelt tuntav.
Esimene veerand olin lihtsalt "abistav ema", kes aitas lastel nö "kodutöid" teha õpiku ja töövihiku juhtimisel.
Teine veerand olin juba "juhendav ema", kes ise otsustas, kuidas ja kui palju õpiku ja töövihiku materjale lastele esitada ja mida sealt lasta neil teha. Aga juhtniidiks olid ikkagi veel õpik ja töövihik.
Ja nüüd vaatame, kas ma kolmandal veerandil suudan hakata tõesti õpetama, ehk siis vajalikud teemad välja valinuna need ise endale selgeks teha ja siis ise välja mõelda, mis vahendite abil need lastele selgeks teha. Eks näis :)