Mida meie koduõppurid õppisid Tenerife reisi ajal...
Esiteks ei saa ma muidu, kui pean ikka ütlema, kui hea see on, et ilma igasuguse probleemita saab suvalisel ajal reisile minna, muretsemata õpetajatega kokkuleppimise, koolitööde ette- ja järeletegemise ja muu sellise pärast.
Meie õppetunnid algasid juba autos teel lennujaama. Siis oli meil matemaatikamäng. Igaüks küsis järgmiselt mingi tehte: mina tütrelt, tütar pojalt, poeg mehelt, mees minult (see oli kole... katsuge ise näiteks peast leida ruutjuurt 90,25-st... korra isegi olin õige vastuse juures, aga siis hakkasin kahtlema miskipärast ja panin ikka rappa omadega :) ja siis ring jälle otsast peale.
Lennujaamas ja lennukis õppisime viisaka käitumise ja ühiskonnaõpetuse tunde (seda enam, et lennuki väljumine hilines poolteist tundi ja selle võrra kauem tuli viisakas olla :)
Kohapeal olles oli põhitunniks kehaline kasvatus, rõhuga ujumisel, aga lisaks sisaldas ka palju ringijooksmist ning lasteklubis erinevate sportmängudega tegelemist. Lisatundideks olid keeletunnid. Inglise keel kohalike töötajatega suhtlemisel, lisaks veel tükikesi hispaania ja saksa keelest, mida oli ka väga palju ümberringi kuulda. Vahepeal linnas jalutades tegime natuke ka rütmiga arvujadasid. Saime hulga kasulikku ja huvitavat teada botaanikast, näiteks nägime oma silmaga lähedalt palmi otsas kasvavat banaanikobarat. Lisateadmisi tuli ka geoloogiast, katsusime oma käega ja varbaga vulkaanist pärinevaid kivimeid ja arutasime saarte tekkimist ja seda, miks vulkaanid üldse purskavad.
Kohapealt said lastele ostetud käekellad ning nende peal praktikas harjutatud kellaaegade tundmist ja tundide liitmist-lahutamist. Lisaks veel süvendatud teadmised ajavöönditest ja nende vahede arvutamisest. Temperatuurivahede tõttu tuli täpsemalt juttu ekvaatorist ja sellest, miks ikka just ekvaatorile lähemal olevates riikides soojem on.
Ühesõnaga - ühtegi õpikut ega vihikut meil kaasas ei olnud, aga haridust ja teadmisi tuli lastele kuhjaga juurde see nädal. Mulle koduõpe meeldib :)
laupäev, 3. detsember 2011
reede, 2. detsember 2011
Ema kolme lapsega Tenerifel
Jõudsime tagasi oma päikesepuhkuselt. Eelmises passi-saaga kirjutises jäi mainimata see pisiasi, et mees meiega reisile kaasa tulla ei saanud. Tal oli lõppemas paar tähtsat projekti ja algamas paar tähtsat projekti, nii et ühesõnaga olulist tööd silmini. Seega siis koosnes reisiseltskond minust, kahest koduõppurist ning beebist.
Tenerifel olin ma elus esimest korda. Nagu üldse Kanaari saartel. Vahelemärkuseks siis targutavat informatsiooni, et Tenerife on Kanaari saarte (mis koosneb seitsmest suuremast saarest) kõige suurem saar. Kanaari saared asuvad Aafrika külje all kuid kuuluvad Hispaaniale ja on seega juriidiliselt Euroopa Liit.
Lennukisõit sinna kestab kuus tundi. Kuna tegemist pakettreisiga, siis mingeid vahepeatusi ja ümberistumisi teha ei tule. Kuna Kanaarid on populaarne puhkekoht lastega peredele, siis on ka lennuk täis igasuguses vanuses lapsi, kellest mõnel ikka satub nututuur peale tulema. Meie koduõppurid on muidugi juba sellises vanuses, et nendega probleemi ei ole. Eks oli neilgi lennu ajal vahepeal igav ja maandudes/tõustes tekivad vahepeal kõrvaprobleemid, aga nemad oskavad juba igavusega ja ka probleemidega toime tulla. Põnn käitus ka ilusti ja magas suurema osa lennusõidust maha.
Meie paiknesime Tenerife lõunarannikul Playa de las Americas linnakeses. Tegemist on puhta kuurortlinnaga, kus on käputäis kohalikke ning hordide kaupa turiste. Enamik maju on hotellid ja kehtib kõik muu turismilinna iseloomustavat.
Mida siis Tenerifel teha on? Tegelikult üsna palju. Tenerifel on Hispaania kõige kõrgem mägi (st vulkaan), natuke alla nelja tuhande meetri kõrge. Lisaks on Tenerifel ilusad looduspargid, näiteks Loro park, mis olevat Euroopas ainulaadne ja konkureeriv Jungle Park. Lisaks siis veepargid, näiteks väga vingete atraktsioonidega Siam Park ja konkureeriv Aqualand. Rääkimata lugematust arvust muudest atraktsioonidest: purjesõidud Peeter Paani purjekaga, allveelaeva safari, flamenkoõhtud, rüütlivõitluste õhtud, idüllilised rannikukülad, matkarajad, golfirajad jne jne. Ja siin kirjeldan ma ainult seda, mis informatsioon meie põgusal viibimisel silma hakkas.
Meie ei külastanud ühtegi nendest atraktsioonidest - nii et ma olen eriti õige inimene neist kirjutama, eksole :)
Alguses oli küll plaan midagi ikka teha ja kuhugi minna, aga õnneks saime informatsiooni paarilt eestlaselt, kes meiega samas hotellis olid ja jõudsid enne meid plaanitud kohtades ära käia.
Loro looduspargist nad hästi ei arvanud, aga sellest ma päris selget põhjust lõpuni aru ei saanudki. Verised olid nad reisikorraldaja peale, sest pargis selgus, et kuna on hooajaväline aeg, siis on lastele pilet tasuta ning täiskasvanutele 40% soodsam - nemad aga olid reisikorraldajale maksnud nii enda kui laste eest tavalise täishinna (st lastele lastepileti ikka, aga siiski). Pargi kohta erilisi kommentaare neilt ei tulnud, aga kuna Loro park asub saare põhjarannikul, siis sinna ei hakanud põnniga ennast sättima. Jungle Park asus küll meile lähemal, aga ikkagi vajas mingit transporti ja ei hakanud seetõttu ka sinna minema.
Plaanisime minna hoopis veekeskusesse. Mõlemad eelpoolmainitud veepargid asusid meie lähedal. Siam Park tundus küll lahedam ja vingem, aga kuna see oli pisut kaugemal ja pisut liiga äge (st sobivam ehk sutsu veel vanematele lastele) ja lisaks ka kallim, siis sai plaanitud minna Aqualandi, mis asus meist kilomeetri-pooleteise kaugusel ja oli seega ka jalgsi külastatav. Õnneks saime just plaanitud päeva hommikul kokku taas samade eestlastega, kes meie plaani kuuldes selle maha laitsid. Nemad olis seal juba käinud ja kurb tõsiasi on see, et ka Tenerifel on talv, ehk siis õhtud üsna jahedad ja päevadki napilt üle 20 kraadi, nii et kütmata basseinides on vesi väga külm. Seda teadsime oma hotelli järgi, kus kuuest basseinist olid kaks küttega; ülejäänud neli olid tõesti nii külmad, et üldse ei tikkunud sinna minema. Veepark on seal aga ju lahtise taeva all ja kütmata, nii et sealsed atraktsioonid kõik nii külma veega, et ei taha sinna minnagi. Seda kuuldes ei hakanud samuti sinna minema. Siit väike soovitus neile, kes plaanivad kunagi samuti Tenerifele minna - kui soovite ka veemõnusid korralikult nautida, siis tasub enne novembrit reis ära teha, või siis juba kevadel kui ilmad taas soojemad.
Nii et atraktsioonid jäid meil tegemata ja sai omavahel hoopis kokku lepitud, et tuleme kunagi tagasi. Võtame mehe ka kaasa, rendime kohapealt auto ja sõidame terve perega saare mõnusamad kohad koos lõbusasti läbi. Niimoodi plaani paika pannud ei olnudki eriti kurb, et väga kusagil ei käinud. Põnn ikka hetkel nii pisike, et väga ei kipu suuri retki ette võtma ja väga lärmakaid kohti külastama.
Aga mida me siis nädal aega tegime?
Nautisime päikest ja vett. Kolmel päeval käisime mere ääres. Sealne vesi oli soojem kui kütmata basseinides. Kohalikele ja enamikele turistidest juba liiga külm, aga meiesugustele veel sobiv. Rand on Tenerifel lahe - tänu vulkaanilisele päritolule on rannaliiv tumedat värvi. Lainetes mässamise järel veest välja tulles olid lapsed mustemad kui enne vette minemist, sest lained keerutasid liiva üles ja see jäi keha külge :) Ja eriti lahe oli vaadata kui märjad lapsed ennast liiva sisse kaevasid, sest siis olid nad tõsised murjamid. Põnn magas oma kärus ja mina nautisin päikest ja rannaliiva ning peletasin eemale rannamüüjaid. Ühe ostu siiski tegin - elu kõige kallima ananassi ostsin :) Aga see, kuidas müüja ta välkkiirelt mõne liigutusega niimoodi ära lõikus, et ananass oli küll kahes tükis pooleks, aga sealt sai edasi söömiseks mõnusalt parajaid tükke murda, oli omaette väärtuslik vaatepilt ja natuke tegi ostu vähem tüngaks :)
Paaril päeval käisime linna peal jalutamas ja ringi vaatamas. Mõnus väike rannalinnake oma kitsaste tänavate, kaktuste ja palmidega. Ja kõik on nii roheline-roheline ja ilusti õitsev.
Ja paar päeva olime lihtsalt hotellis. Lapsed käisid basseinis ujumas (seda tegid nad muidugi iga päev) ja lustisid hotellis olevas lasteklubis, kus paar neiut lastega tegelesid ja nendega mänge läbi viisid. Seal käisid nad hüppenööriga hüppamas (kus kummaski otsas on oma keerutaja ja kolmas hüppab), petanque'i mängimas, korvpalli ja jalgpalli mängimas, joonistamas, legomaja ehitamas jne jne. Mina ja põnn mõnulesime ja puhkasime sel ajal rahulikult hotellitoas ja võtlesime koristajate ja torumeestega :)
Ühesõnaga väga rahulik ja vaikne puhkamine, mis tõesti kosutas ja jõudu taastas. Nii et on võimalik käia üksi lastega reisil ja see edukalt üle elada. Aga samas tuleb tunnistada, et vahepeal ikka igatsesin mehe järele ka :) Seda nii emotsionaalselt kui ka ratsionaalselt logistika koha pealt. Suurematest lastest oli küll palju abi põnni järel vaatamisel, nii et sain ikka vahepeal üht-teist ise ka teha, aga teise täiskasvanu olemasolu oleks reisi kraadi võrra veel mõnusamaks ja lihtsamaks teinud. Nii et võimalusel enam edaspidi reisile üksikema mängima ei lähe vaid katsuks ikka terve perega koos reisida.
Lahe tähelepanek oli aga Tenerifel isade-laste teema. Enamik turiste olid lastega pered (lisaks pensionäridele, keda oli ka väga palju), kus olid nii ema kui isa kaasas. Lisaks aga torkasid silma mõned isa-lapsed kooslused. Meie oma hotellis olid kaks eesti isa kumbki oma lapsega (lapsed nelja ja viie aastased). Teisest hotellist tuli transfeer bussi peale isa koos teismelise poisiga. Ja kõige lahedamat pilti nägin üks päev rannas, kus olid pundina koos neli soomlasest isa koos (umbes) üheksa lapsega. Vot see oli lahe ja uhke vaatepilt.
Tenerifel olin ma elus esimest korda. Nagu üldse Kanaari saartel. Vahelemärkuseks siis targutavat informatsiooni, et Tenerife on Kanaari saarte (mis koosneb seitsmest suuremast saarest) kõige suurem saar. Kanaari saared asuvad Aafrika külje all kuid kuuluvad Hispaaniale ja on seega juriidiliselt Euroopa Liit.
Lennukisõit sinna kestab kuus tundi. Kuna tegemist pakettreisiga, siis mingeid vahepeatusi ja ümberistumisi teha ei tule. Kuna Kanaarid on populaarne puhkekoht lastega peredele, siis on ka lennuk täis igasuguses vanuses lapsi, kellest mõnel ikka satub nututuur peale tulema. Meie koduõppurid on muidugi juba sellises vanuses, et nendega probleemi ei ole. Eks oli neilgi lennu ajal vahepeal igav ja maandudes/tõustes tekivad vahepeal kõrvaprobleemid, aga nemad oskavad juba igavusega ja ka probleemidega toime tulla. Põnn käitus ka ilusti ja magas suurema osa lennusõidust maha.
Meie paiknesime Tenerife lõunarannikul Playa de las Americas linnakeses. Tegemist on puhta kuurortlinnaga, kus on käputäis kohalikke ning hordide kaupa turiste. Enamik maju on hotellid ja kehtib kõik muu turismilinna iseloomustavat.
Mida siis Tenerifel teha on? Tegelikult üsna palju. Tenerifel on Hispaania kõige kõrgem mägi (st vulkaan), natuke alla nelja tuhande meetri kõrge. Lisaks on Tenerifel ilusad looduspargid, näiteks Loro park, mis olevat Euroopas ainulaadne ja konkureeriv Jungle Park. Lisaks siis veepargid, näiteks väga vingete atraktsioonidega Siam Park ja konkureeriv Aqualand. Rääkimata lugematust arvust muudest atraktsioonidest: purjesõidud Peeter Paani purjekaga, allveelaeva safari, flamenkoõhtud, rüütlivõitluste õhtud, idüllilised rannikukülad, matkarajad, golfirajad jne jne. Ja siin kirjeldan ma ainult seda, mis informatsioon meie põgusal viibimisel silma hakkas.
Meie ei külastanud ühtegi nendest atraktsioonidest - nii et ma olen eriti õige inimene neist kirjutama, eksole :)
Alguses oli küll plaan midagi ikka teha ja kuhugi minna, aga õnneks saime informatsiooni paarilt eestlaselt, kes meiega samas hotellis olid ja jõudsid enne meid plaanitud kohtades ära käia.
Loro looduspargist nad hästi ei arvanud, aga sellest ma päris selget põhjust lõpuni aru ei saanudki. Verised olid nad reisikorraldaja peale, sest pargis selgus, et kuna on hooajaväline aeg, siis on lastele pilet tasuta ning täiskasvanutele 40% soodsam - nemad aga olid reisikorraldajale maksnud nii enda kui laste eest tavalise täishinna (st lastele lastepileti ikka, aga siiski). Pargi kohta erilisi kommentaare neilt ei tulnud, aga kuna Loro park asub saare põhjarannikul, siis sinna ei hakanud põnniga ennast sättima. Jungle Park asus küll meile lähemal, aga ikkagi vajas mingit transporti ja ei hakanud seetõttu ka sinna minema.
Plaanisime minna hoopis veekeskusesse. Mõlemad eelpoolmainitud veepargid asusid meie lähedal. Siam Park tundus küll lahedam ja vingem, aga kuna see oli pisut kaugemal ja pisut liiga äge (st sobivam ehk sutsu veel vanematele lastele) ja lisaks ka kallim, siis sai plaanitud minna Aqualandi, mis asus meist kilomeetri-pooleteise kaugusel ja oli seega ka jalgsi külastatav. Õnneks saime just plaanitud päeva hommikul kokku taas samade eestlastega, kes meie plaani kuuldes selle maha laitsid. Nemad olis seal juba käinud ja kurb tõsiasi on see, et ka Tenerifel on talv, ehk siis õhtud üsna jahedad ja päevadki napilt üle 20 kraadi, nii et kütmata basseinides on vesi väga külm. Seda teadsime oma hotelli järgi, kus kuuest basseinist olid kaks küttega; ülejäänud neli olid tõesti nii külmad, et üldse ei tikkunud sinna minema. Veepark on seal aga ju lahtise taeva all ja kütmata, nii et sealsed atraktsioonid kõik nii külma veega, et ei taha sinna minnagi. Seda kuuldes ei hakanud samuti sinna minema. Siit väike soovitus neile, kes plaanivad kunagi samuti Tenerifele minna - kui soovite ka veemõnusid korralikult nautida, siis tasub enne novembrit reis ära teha, või siis juba kevadel kui ilmad taas soojemad.
Nii et atraktsioonid jäid meil tegemata ja sai omavahel hoopis kokku lepitud, et tuleme kunagi tagasi. Võtame mehe ka kaasa, rendime kohapealt auto ja sõidame terve perega saare mõnusamad kohad koos lõbusasti läbi. Niimoodi plaani paika pannud ei olnudki eriti kurb, et väga kusagil ei käinud. Põnn ikka hetkel nii pisike, et väga ei kipu suuri retki ette võtma ja väga lärmakaid kohti külastama.
Aga mida me siis nädal aega tegime?
Nautisime päikest ja vett. Kolmel päeval käisime mere ääres. Sealne vesi oli soojem kui kütmata basseinides. Kohalikele ja enamikele turistidest juba liiga külm, aga meiesugustele veel sobiv. Rand on Tenerifel lahe - tänu vulkaanilisele päritolule on rannaliiv tumedat värvi. Lainetes mässamise järel veest välja tulles olid lapsed mustemad kui enne vette minemist, sest lained keerutasid liiva üles ja see jäi keha külge :) Ja eriti lahe oli vaadata kui märjad lapsed ennast liiva sisse kaevasid, sest siis olid nad tõsised murjamid. Põnn magas oma kärus ja mina nautisin päikest ja rannaliiva ning peletasin eemale rannamüüjaid. Ühe ostu siiski tegin - elu kõige kallima ananassi ostsin :) Aga see, kuidas müüja ta välkkiirelt mõne liigutusega niimoodi ära lõikus, et ananass oli küll kahes tükis pooleks, aga sealt sai edasi söömiseks mõnusalt parajaid tükke murda, oli omaette väärtuslik vaatepilt ja natuke tegi ostu vähem tüngaks :)
Paaril päeval käisime linna peal jalutamas ja ringi vaatamas. Mõnus väike rannalinnake oma kitsaste tänavate, kaktuste ja palmidega. Ja kõik on nii roheline-roheline ja ilusti õitsev.
Ja paar päeva olime lihtsalt hotellis. Lapsed käisid basseinis ujumas (seda tegid nad muidugi iga päev) ja lustisid hotellis olevas lasteklubis, kus paar neiut lastega tegelesid ja nendega mänge läbi viisid. Seal käisid nad hüppenööriga hüppamas (kus kummaski otsas on oma keerutaja ja kolmas hüppab), petanque'i mängimas, korvpalli ja jalgpalli mängimas, joonistamas, legomaja ehitamas jne jne. Mina ja põnn mõnulesime ja puhkasime sel ajal rahulikult hotellitoas ja võtlesime koristajate ja torumeestega :)
Ühesõnaga väga rahulik ja vaikne puhkamine, mis tõesti kosutas ja jõudu taastas. Nii et on võimalik käia üksi lastega reisil ja see edukalt üle elada. Aga samas tuleb tunnistada, et vahepeal ikka igatsesin mehe järele ka :) Seda nii emotsionaalselt kui ka ratsionaalselt logistika koha pealt. Suurematest lastest oli küll palju abi põnni järel vaatamisel, nii et sain ikka vahepeal üht-teist ise ka teha, aga teise täiskasvanu olemasolu oleks reisi kraadi võrra veel mõnusamaks ja lihtsamaks teinud. Nii et võimalusel enam edaspidi reisile üksikema mängima ei lähe vaid katsuks ikka terve perega koos reisida.
Lahe tähelepanek oli aga Tenerifel isade-laste teema. Enamik turiste olid lastega pered (lisaks pensionäridele, keda oli ka väga palju), kus olid nii ema kui isa kaasas. Lisaks aga torkasid silma mõned isa-lapsed kooslused. Meie oma hotellis olid kaks eesti isa kumbki oma lapsega (lapsed nelja ja viie aastased). Teisest hotellist tuli transfeer bussi peale isa koos teismelise poisiga. Ja kõige lahedamat pilti nägin üks päev rannas, kus olid pundina koos neli soomlasest isa koos (umbes) üheksa lapsega. Vot see oli lahe ja uhke vaatepilt.
kolmapäev, 23. november 2011
Üks, kaks, kolm ja reisile... ehk mission impossible: beebile pass
Reisile minek on tänapäeval lihtne... kolmepäevane ettevõtmine....
Esimesel päeval mõtled ja otsustad, et lähed reisile
Teisel päeval ajad korda puuduvad dokumendid
Kolmandal päeval pakid asjad kokku
Ja siis sõidadki minema
Eks iga selle sammu taga on muidugi natuke enamat, aga põhimõtteliselt nii see meil viimastel päevadel oli... täna oli siis kolmas, ehk pakkimise päev.
Mõte oli küll mõlkunud juba jupp aega, aga mingit kindlat plaani ei olnud. Ja siis tundus, et on ikka soojaravi vaja - seda nii mulle kui lastele. Hakkasime siin vaikselt ära närtsima ja tervis käest minema. Esmaspäeval sai tehtud otsus, et on vaja ikkagi minna. Enne kui tervis täitsa käest ära läheb, sest hetkel ei saa ma endale haigeolemist lubada.
Sai siis internetis ringi tuhlatud ja valikuid kaalutud. Ei ole just tihe soojamaareisija... sellist paketireisi olen ainult korra varem teinud, kui perearst teatas, et mul on kohe päikest ja vitamiine vaja. Siis sai ka üks-kaks-kolm reis tehtud ehk siis neljapäeval ütles arst need sõnad ja laupäeval olime lastega lennuki peal.
Kõige soodsamad viimase hetke sooja maa pakkumised on muidugi Egiptusesse. Aga arvestades nädalavahetusel alanud mäsu ei ole hetkel väga suurt soovi sinna minna. Leidsingi siis asendusvariandi Kanaari saared. Sutsu kallim, aga viimase hetke pakkumiste seas tuhnides ja reisibürooga suheldes leidsime sealtki lõpuks normaalse hinna-kvaliteedi suhtega variandi.
Päris "lukku" ei julgenud veel asja panna, sest põnnil ei olnud veel passi. See sai siis teise päeva sisuks ja ilmselt teemaks, mida ma elu lõpuni mäletan.
Kiirpassi tehakse kahe tööpäevaga, aga neid saab taodelda ja kätte ainult Tallinnas. Mees siis sõitis Tallinnasse, mina asutasin samal ajal ennast Tartu KMA büroosse põnnist pilti tegema. Mõte selles, et seal sihuke automaat, milles teed pildi ära ja siis saab seitsme päeva jooksul neid pilte kasutada ükskõik milline KMA esindus Eestis. Oh sinisilmsus ruudus. Nende lehel oli küll kirjas, et sülelaste puhul on "soovitav" teha pilt fotograafi juures, aga me ei osanud seda eriti tõsiselt võtta ja arvestasime, et kohe KMA süsteemi on ikka kindlam variant see pilt teha.
Nii... marssisin mina siis enesekindlalt KMAsse sisse, võtsin selle "põlle", mis tuleb last hoides endale külge riputada (et taust valge oleks) ning tegin paar raundi võtteid. Põnn oli autosõidu peale muidugi magama jäänud, nii et ma nägin kurja vaeva, et ta pildistamise hetkeks silmi lahti teeks. Sain siis omaarust normaalse pildi kätte ja läksin igaks juhuks ametnike käest üle kontrollima, et kas see on ok. Rääkisin teema ära... vaatas proua pildid üle ja ütles, et ikka ei sobi. Andis paar näpunäidet ja ma läksin uusi pilte tegema... optimistlikul meelel. Siis käisin uuesti kontrollimas uusi pilte.... ja läksin tagasi pildistama... siis läksin kontrollima... ja pildistama... ja kontrollima... ja pildistama... ja kontrollima... ja pildistama... ja siis oli mul ja lapsel tõsine kopp ees ja asjast korralikult kõrini. Iga kord pildistamas käies olime ikka vähemalt kolm seeriat pilte teinud ning igas seerias kolm pilti. Me olime seal mässanud juba poolteist tundi ja ei midagi. Nimelt on Eesti Vabariigis väga toredad nõuded passipildile uue biomeetrilise passi jaoks. Pea peab olema otse, silmad vaatama otse kaamerasse, kogu näojoon peab näha olema ning mõlemalt poolt kõrvad ka näha. Seda kõik sellepärast, et arvutis võetakse nägu spetsprogrammi poolt raamistikku ja nö "arvutatakse näo biomeetria paika". Tuletab pisut meelde seda, kuidas natsid näo mõõtude ja proportsioonide järgi otsustasid, kes läheb gaasikambrisse ja kes mitte.
Need nõuded on normaalsed, kui Sul on inimene, kellele öelda, et vaata nüüd otse kaamerasse ja ta vaatabki. Aga kui tegemist on imikuga, kes veel ise pead ei hoia, siis no andke andeks... see on peaaegu võimatu ülesanne... Kui kasutada seda põlle, mis taustaks jääb, siis on põll Sinu ja lapse vahel ning Sa ei saa tema pead toetada. Kui salaja selja tagant pead toetada, nii et see enam-vähem otse püsiks, siis pead ise seisma eemal ja last hoidma väljasirutatud kätel, et ise mitte pildile jääda. Sellises asendis loomulikult imikut kindlas positsioonis kaua ei hoia.
Siinkohal tahaks väga kiita Tartu KMA töötajaid. Nad nägid ära, et me hakkame ära vajuma ning kõigepealt pakkusid mulle ühe väikese ruumi, kus sain põnni imetada ja ise ennast koguda. Mul oli ausaltöeldes nutt kurgus ja mõtlesin lausa mehele helistada, et pööraku ots tagasi ja jääb asi tegemata. Siis kui mõlemad taas kosunud ja uuele raundile läksime, tuli üks töötaja meile appi... tegime paar raundi pilte.. käisime kontrollimas... siis läksime tagasi pildistama ja tuli teine töötaja meile appi... tegime paar raundi pilte.. käisime arvutis kontrollimas. Ja halleluuja... lõpuks oli üks pilt, mis enam-vähem sobis. Jah, oli väikseid mööndusi, aga nad ütlesid, et imikutega lastakse mõni asi läbi.
Mees oli peaaegu Tallinna KMAs kohal juba selle aja peale, nii et jäime kohapeale ootama, et mida Tallinna töötajad sellest pildist arvavad. Istusime, puhkasime, kiitsime ennast tehtud töö ja ülesnäidatud vapruse eest. Põnn kiitis ennast sellega, et sai lõpuks väljateenitud unele minna. Mina sellega, et õhutasin vaikselt ja salaja oma higist läbiimbunud pluusi.
Ja siis tuli otsus Tallinna poolelt, et see pilt ei kõlba kuhugi. Oehh. Kuulates telefoni otsas kõrvalt, kuidas mees sealse töötajaga asja arutas oli selge, et pole mõtet edasi proovida. See proua seal oli väga resoluutne. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis tunne mul oli. Soovitati ikkagi fotograafi juurde minna ja öeldi, et võime selle pildi e-mailile saata. See lahendus muidugi ei tulnud kohe vaid pärast pikki arutelusid ja läbirääkimisi.
Võtsin mina siis magava põnni, pühkisin põselt pisarad ja asusin fotograafi poole teele. Seal tirisime magava põnni jälle turvahällist välja ning hakkas nali otsast peale. Nüüd oli muidugi eelis see, et ei pidanud põnni sättima fikseeritud kaamera ja automaadi tiksuvate sekundite järgi, vaid oli elus fotograaf, kes liikus kaameraga vastavalt põnni asendile ning püüdis tabada sobivat hetke. Omamoodi oli sellest KMA maratonist ikka kasu ka, sest tehtud pilte vaadates-hinnates oskasin kohe ära näha need kohad, mille poolest mingi pilt ei sobi :) Asjatasime siis seal ka ikka oma aja aga lõpuks saime mingisuguse variandi kätte. Rohkem põnni piinata ei raatsinud. Minu näpp oli seal küll põnni kukla tagant näha, aga selle lubas fotograaf programmiga eemaldada.
Natukene saaga veel jätkus, sest meiliaadress sai ühe tähe võrra vale ja see tuli tagasi ja siis sai Tallinnasse üle helistatud ja õigeks aadress saadud ja uuesti pilt saadetud. Ja siis ootasin südamevärinaga kohtuotsust, et kas nüüd sobib või mitte. Ja lõpuks see otsus tuli. Sobis :). Ma olin tegelikult kogu sellest asjast nii väsinud, et ei jaksanud isegi rõõmustada. Vähemalt julgesin nüüd reisibüroole helistada, et meie soove täpsustada, sest oli teada, et me ikka saame passi :) Ja siis kobisin magama.
Kogu saaga aktsepteeritud foto saamiseks kestis viis tundi. Hommikul üheteistkümnest õhtul kella neljani. Nii et põnn on oma elu esimese tõsise modellisessiooni teinud - mul on millegipärast tunne, et tal erilist armastust hetkel modellitöö vastu ei ole...
Ja selle kõige kõrvalt on järgmised teemad, ehk siis lõplik otsus, kuhu minna ja millist hotelli ja hinda valida... mida kaasa pakkida... kuidas lahendada mähkmete teema lennul ja hotellis... mida koduõppuritele kaasa võtta... kuidas üldse pikk lend kolme lapsega üle elada... kõik see oli täielik nohu võrreldes läbielatud saagaga. Ma ei oska kokku lugeda, mitu korda selle pildi tegemise ajal ma mõtlesin alla anda kogu reisiidee koha pealt. Aga siis võtsin ennast jälle kokku ja tegime sammhaaval asja edasi... alla anda saab ju iga kell, nii et seetõttu ei pea seda kohe tegema ja võib alati natukene veel proovida :)
Ja preemiaks (kui me homme ikka passi kätte saame :) saame varsti sulistada soojas vees, suruda varbad liiva sisse ning nautida päikesepaistet oma päikesevarju ümber :)
Esimesel päeval mõtled ja otsustad, et lähed reisile
Teisel päeval ajad korda puuduvad dokumendid
Kolmandal päeval pakid asjad kokku
Ja siis sõidadki minema
Eks iga selle sammu taga on muidugi natuke enamat, aga põhimõtteliselt nii see meil viimastel päevadel oli... täna oli siis kolmas, ehk pakkimise päev.
Mõte oli küll mõlkunud juba jupp aega, aga mingit kindlat plaani ei olnud. Ja siis tundus, et on ikka soojaravi vaja - seda nii mulle kui lastele. Hakkasime siin vaikselt ära närtsima ja tervis käest minema. Esmaspäeval sai tehtud otsus, et on vaja ikkagi minna. Enne kui tervis täitsa käest ära läheb, sest hetkel ei saa ma endale haigeolemist lubada.
Sai siis internetis ringi tuhlatud ja valikuid kaalutud. Ei ole just tihe soojamaareisija... sellist paketireisi olen ainult korra varem teinud, kui perearst teatas, et mul on kohe päikest ja vitamiine vaja. Siis sai ka üks-kaks-kolm reis tehtud ehk siis neljapäeval ütles arst need sõnad ja laupäeval olime lastega lennuki peal.
Kõige soodsamad viimase hetke sooja maa pakkumised on muidugi Egiptusesse. Aga arvestades nädalavahetusel alanud mäsu ei ole hetkel väga suurt soovi sinna minna. Leidsingi siis asendusvariandi Kanaari saared. Sutsu kallim, aga viimase hetke pakkumiste seas tuhnides ja reisibürooga suheldes leidsime sealtki lõpuks normaalse hinna-kvaliteedi suhtega variandi.
Päris "lukku" ei julgenud veel asja panna, sest põnnil ei olnud veel passi. See sai siis teise päeva sisuks ja ilmselt teemaks, mida ma elu lõpuni mäletan.
Kiirpassi tehakse kahe tööpäevaga, aga neid saab taodelda ja kätte ainult Tallinnas. Mees siis sõitis Tallinnasse, mina asutasin samal ajal ennast Tartu KMA büroosse põnnist pilti tegema. Mõte selles, et seal sihuke automaat, milles teed pildi ära ja siis saab seitsme päeva jooksul neid pilte kasutada ükskõik milline KMA esindus Eestis. Oh sinisilmsus ruudus. Nende lehel oli küll kirjas, et sülelaste puhul on "soovitav" teha pilt fotograafi juures, aga me ei osanud seda eriti tõsiselt võtta ja arvestasime, et kohe KMA süsteemi on ikka kindlam variant see pilt teha.
Nii... marssisin mina siis enesekindlalt KMAsse sisse, võtsin selle "põlle", mis tuleb last hoides endale külge riputada (et taust valge oleks) ning tegin paar raundi võtteid. Põnn oli autosõidu peale muidugi magama jäänud, nii et ma nägin kurja vaeva, et ta pildistamise hetkeks silmi lahti teeks. Sain siis omaarust normaalse pildi kätte ja läksin igaks juhuks ametnike käest üle kontrollima, et kas see on ok. Rääkisin teema ära... vaatas proua pildid üle ja ütles, et ikka ei sobi. Andis paar näpunäidet ja ma läksin uusi pilte tegema... optimistlikul meelel. Siis käisin uuesti kontrollimas uusi pilte.... ja läksin tagasi pildistama... siis läksin kontrollima... ja pildistama... ja kontrollima... ja pildistama... ja kontrollima... ja pildistama... ja siis oli mul ja lapsel tõsine kopp ees ja asjast korralikult kõrini. Iga kord pildistamas käies olime ikka vähemalt kolm seeriat pilte teinud ning igas seerias kolm pilti. Me olime seal mässanud juba poolteist tundi ja ei midagi. Nimelt on Eesti Vabariigis väga toredad nõuded passipildile uue biomeetrilise passi jaoks. Pea peab olema otse, silmad vaatama otse kaamerasse, kogu näojoon peab näha olema ning mõlemalt poolt kõrvad ka näha. Seda kõik sellepärast, et arvutis võetakse nägu spetsprogrammi poolt raamistikku ja nö "arvutatakse näo biomeetria paika". Tuletab pisut meelde seda, kuidas natsid näo mõõtude ja proportsioonide järgi otsustasid, kes läheb gaasikambrisse ja kes mitte.
Need nõuded on normaalsed, kui Sul on inimene, kellele öelda, et vaata nüüd otse kaamerasse ja ta vaatabki. Aga kui tegemist on imikuga, kes veel ise pead ei hoia, siis no andke andeks... see on peaaegu võimatu ülesanne... Kui kasutada seda põlle, mis taustaks jääb, siis on põll Sinu ja lapse vahel ning Sa ei saa tema pead toetada. Kui salaja selja tagant pead toetada, nii et see enam-vähem otse püsiks, siis pead ise seisma eemal ja last hoidma väljasirutatud kätel, et ise mitte pildile jääda. Sellises asendis loomulikult imikut kindlas positsioonis kaua ei hoia.
Siinkohal tahaks väga kiita Tartu KMA töötajaid. Nad nägid ära, et me hakkame ära vajuma ning kõigepealt pakkusid mulle ühe väikese ruumi, kus sain põnni imetada ja ise ennast koguda. Mul oli ausaltöeldes nutt kurgus ja mõtlesin lausa mehele helistada, et pööraku ots tagasi ja jääb asi tegemata. Siis kui mõlemad taas kosunud ja uuele raundile läksime, tuli üks töötaja meile appi... tegime paar raundi pilte.. käisime kontrollimas... siis läksime tagasi pildistama ja tuli teine töötaja meile appi... tegime paar raundi pilte.. käisime arvutis kontrollimas. Ja halleluuja... lõpuks oli üks pilt, mis enam-vähem sobis. Jah, oli väikseid mööndusi, aga nad ütlesid, et imikutega lastakse mõni asi läbi.
Mees oli peaaegu Tallinna KMAs kohal juba selle aja peale, nii et jäime kohapeale ootama, et mida Tallinna töötajad sellest pildist arvavad. Istusime, puhkasime, kiitsime ennast tehtud töö ja ülesnäidatud vapruse eest. Põnn kiitis ennast sellega, et sai lõpuks väljateenitud unele minna. Mina sellega, et õhutasin vaikselt ja salaja oma higist läbiimbunud pluusi.
Ja siis tuli otsus Tallinna poolelt, et see pilt ei kõlba kuhugi. Oehh. Kuulates telefoni otsas kõrvalt, kuidas mees sealse töötajaga asja arutas oli selge, et pole mõtet edasi proovida. See proua seal oli väga resoluutne. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis tunne mul oli. Soovitati ikkagi fotograafi juurde minna ja öeldi, et võime selle pildi e-mailile saata. See lahendus muidugi ei tulnud kohe vaid pärast pikki arutelusid ja läbirääkimisi.
Võtsin mina siis magava põnni, pühkisin põselt pisarad ja asusin fotograafi poole teele. Seal tirisime magava põnni jälle turvahällist välja ning hakkas nali otsast peale. Nüüd oli muidugi eelis see, et ei pidanud põnni sättima fikseeritud kaamera ja automaadi tiksuvate sekundite järgi, vaid oli elus fotograaf, kes liikus kaameraga vastavalt põnni asendile ning püüdis tabada sobivat hetke. Omamoodi oli sellest KMA maratonist ikka kasu ka, sest tehtud pilte vaadates-hinnates oskasin kohe ära näha need kohad, mille poolest mingi pilt ei sobi :) Asjatasime siis seal ka ikka oma aja aga lõpuks saime mingisuguse variandi kätte. Rohkem põnni piinata ei raatsinud. Minu näpp oli seal küll põnni kukla tagant näha, aga selle lubas fotograaf programmiga eemaldada.
Natukene saaga veel jätkus, sest meiliaadress sai ühe tähe võrra vale ja see tuli tagasi ja siis sai Tallinnasse üle helistatud ja õigeks aadress saadud ja uuesti pilt saadetud. Ja siis ootasin südamevärinaga kohtuotsust, et kas nüüd sobib või mitte. Ja lõpuks see otsus tuli. Sobis :). Ma olin tegelikult kogu sellest asjast nii väsinud, et ei jaksanud isegi rõõmustada. Vähemalt julgesin nüüd reisibüroole helistada, et meie soove täpsustada, sest oli teada, et me ikka saame passi :) Ja siis kobisin magama.
Kogu saaga aktsepteeritud foto saamiseks kestis viis tundi. Hommikul üheteistkümnest õhtul kella neljani. Nii et põnn on oma elu esimese tõsise modellisessiooni teinud - mul on millegipärast tunne, et tal erilist armastust hetkel modellitöö vastu ei ole...
Ja selle kõige kõrvalt on järgmised teemad, ehk siis lõplik otsus, kuhu minna ja millist hotelli ja hinda valida... mida kaasa pakkida... kuidas lahendada mähkmete teema lennul ja hotellis... mida koduõppuritele kaasa võtta... kuidas üldse pikk lend kolme lapsega üle elada... kõik see oli täielik nohu võrreldes läbielatud saagaga. Ma ei oska kokku lugeda, mitu korda selle pildi tegemise ajal ma mõtlesin alla anda kogu reisiidee koha pealt. Aga siis võtsin ennast jälle kokku ja tegime sammhaaval asja edasi... alla anda saab ju iga kell, nii et seetõttu ei pea seda kohe tegema ja võib alati natukene veel proovida :)
Ja preemiaks (kui me homme ikka passi kätte saame :) saame varsti sulistada soojas vees, suruda varbad liiva sisse ning nautida päikesepaistet oma päikesevarju ümber :)
esmaspäev, 21. november 2011
1,5 kuuse põnni päev riidest mähkmetes ja vajalik varustus
Viimati sai ülevaadet päevast tehtud siis, kui põnn oli nädalane. Praeguseks on olukord mõnevõrra muutunud ja elu veel lihtsam.
Milline siis on meie tüüpiline päev.
Juba mõned nädalad on ööd olnud mähkmevabad ja ma jätkuvalt jumaldan seda :) Seega siis öösel mähkmeid ei kulu ja lisaks söötmisele tegelen ainult froteerätikute nihutamise-vahetamisega vastavalt vajadusele.
Hommikul pusserdab põnn veel rahulikult pikemalt voodis ja mina saan kõrval pikutada. Päriselt üles tõuseme enam-vähem üheksa ajal (mõnikord ka kümne ajal; ja eile põõnasime mõnuga poole kaheteistkümneni). Siis läheme kraani alla pessu ja veel õhuvanne võtma (no lihtsalt ei viitsi veel mähet alla panna ja põnn ka rahulikult vaatab uues asukohas ringi).
Kümne ajal saab ta siis lõpuks mähkme alla. Kombinatsioonis paelmähe + prefold sisu + lisaimu. Peale õhukesed villased mähkmealuspüksid.
Mina lähen viskan selle peale froteerätid ja eelmise päeva mähkmed pesumasinasse.
Kaheteistkümne paiku läheme mähet vahetama. Siis teeme ka pikalt pesu ja õhuvanne. Poole ühe - ühe ajal enam-vähem saab tavaliselt uus mähe alla. Kombinatsioon peaaegu sama, ainult et lisaimu on siis villane ning mähkmepüksid ka paksemad kootud villased, sest asutame õue minema.
Muidu kestis õueuni enamasti viieni. Mõnikord isegi kuueni. Nüüd, pärast koeralugu, ma teda enam iseseisvalt õue ei jäta ja oleme koos õues. Seetõttu ka nii pikka olemist enam ei ole. Kuskil kolme-nelja vahel tuleme tuppa.
Pärast õuest tulekut teeme taas pesu ja õhuvannid ja mähkmevahetuse. Läheb jälle "toavariant", ehk siis mittevillane lisaimu ning õhemad mähkmepüksid.
Kui põnn magas viie-kuueni, siis oligi ta selles mähkmes kuni õhtuse vannitamiseni. Praegu teen vahepeal ühe lisavahetuse veel, kus vahetan lihtsalt uue toavariandi.
Poole kaheksa paiku alustame õhtuse vannitamisega. Siis võtame mähkme alt ära ja rohkem talle see päev enam mähkmeid alla ei lähegi. Pärast vanni on tal froteerätik ümber, selles teen õhtuse imetamise ja magamapanemise. Ja siis ongi öö ja magamine (ja söötmine ja rätikute sättimine).
Kokku kulub päevas 3-4 mähet :) Seda siis tänu mähkmevabale öösüsteemile ja pikkadele õhutusvannidele (mille käigus tegelikult ka suurema pissi-kaka põnn ära teeb). Keskmiselt on põnn ühes mähkmes 2 tundi, erandiks on õueune aeg, kus ta on pikemalt ühes mähkmes.
Milline on siis praegu põnni jaoks vajalik varustus.
* 3 Engeli paelmähet - tavaliselt on seis selline, et üks on pesus/kuivamas ja kahte teist kasutan kordamööda. Mähet vahetades ei pea paelmähet tavaliselt pessu panema, see on üldiselt puhas. Panen ta lihtsalt "hingama" (st riputan dushikabiini serva peale).
* 8 Bambino Mio prefold sisu. Mul on neid tegelikult rohkem, aga aktiivses kasutuses on 6-8 tükki (st kahe päeva norm - ühel päeval kasutan, teisel päeval pesus/kuivamas)
* 6 puuvillast lisaimu toas kasutamiseks (2 ImseVimse omad, 2 Hipsiku kollast ja 2 Lottiesi oma; siin mul erilisi eelistusi ei ole). Taaskord on see kahe päeva norm.
* 2 villast lisaimu õueskäikudel kasutamiseks. Päevas läheb vaja ühte, aga kuna need ikka kakaseks saavad, siis pesen ära ja panen kuivama, nii et kasutusel ülepäeva.
* 2 paari paksemaid villaseid mähkmepükse. Enamasti kasutan ühtesid, aga need harvad korrad, kui püksid kakaseks saavad, on teised varuks olemas.
* 1 paar õhukesi Engeli mähkmepükse. Need polegi veel kordagi kakaseks saanud :) No eks kunagi jõuavad muidugi.
* Froteerätikud: 2 suuremat (kõige alla); 2 keskmist (õhtuse imetamise ja magamapaneku jaoks); 3 väiksemat (mis öistel söötmistel alla panen ja millega siis koos tagasi voodisse asetan, et tal mõnus soe ümbrus alles jääks - muidugi seda siis, kui ta sinna pissinud ei ole, aga üldiselt ta imetamise ajal ei pissi). Suurt ja keskmist läheb tegelikult öösel kumbagi üks, aga neid on kahe päeva varu, sest mõnikord ei jõua enne kuivatist rätid välja, kui ma juba enne vannitamist "pesa" valmis panen.
* Vanutatud villane tekk rätikute all madratsikatteks ning tavaline villane tekk lapse katmiseks.
* Sapiseep kakaste mähkmete sissehõõrumiseks
* Ulrichi villapesuvahend villaste asjade pesemiseks
* Vedel pähklipesuvedelik pesumasinas mähkmete/rättide pesemiseks
* Bambino Mio mähkmekast pesu ootavate mähkmete hoidmiseks
* No ja pesumasin ning kuivati (suvel saaks ilmselt õues kuivatatud, aga hetkel on küll kuivati üks hea asi).
Ja rohkem ei lähegi vaja. Sellest on omamoodi kahjugi, sest sahtlis on tegelikult igast tavaari veel, mis sai kõik kokku hangitud. Samas on endal hea ja lihtne :)
Ahjaa.. mähkimisalust ja WC paberit on ka vaja. Sest enamasti on meil süsteem selline, et suurem osa pissit-kakat teeb põnn ikkagi õhuvannide ajal mähkimisalusele ning selle korjan sealt WC paberiga kokku. Olen natuke proovinud ka kraanikaussi pissitamist (ja üht-teist sinna saanud ka), aga sellega veel sõbraks saanud ei ole, nii et hetkel veel jätkame toimivat mähkimisaluse süsteemi :)
Ja nii lihtne see asi tegelikult ongi... täitsa üllatav minu jaoks kusjuures... ma ikka enne lapse sündi natuke kartsin ka, et see riidest mähkmetega tegelemine on õudne sahmerdamine ja toimetamine... ja tuleb välja, et ei midagi sellist :)
Milline siis on meie tüüpiline päev.
Juba mõned nädalad on ööd olnud mähkmevabad ja ma jätkuvalt jumaldan seda :) Seega siis öösel mähkmeid ei kulu ja lisaks söötmisele tegelen ainult froteerätikute nihutamise-vahetamisega vastavalt vajadusele.
Hommikul pusserdab põnn veel rahulikult pikemalt voodis ja mina saan kõrval pikutada. Päriselt üles tõuseme enam-vähem üheksa ajal (mõnikord ka kümne ajal; ja eile põõnasime mõnuga poole kaheteistkümneni). Siis läheme kraani alla pessu ja veel õhuvanne võtma (no lihtsalt ei viitsi veel mähet alla panna ja põnn ka rahulikult vaatab uues asukohas ringi).
Kümne ajal saab ta siis lõpuks mähkme alla. Kombinatsioonis paelmähe + prefold sisu + lisaimu. Peale õhukesed villased mähkmealuspüksid.
Mina lähen viskan selle peale froteerätid ja eelmise päeva mähkmed pesumasinasse.
Kaheteistkümne paiku läheme mähet vahetama. Siis teeme ka pikalt pesu ja õhuvanne. Poole ühe - ühe ajal enam-vähem saab tavaliselt uus mähe alla. Kombinatsioon peaaegu sama, ainult et lisaimu on siis villane ning mähkmepüksid ka paksemad kootud villased, sest asutame õue minema.
Muidu kestis õueuni enamasti viieni. Mõnikord isegi kuueni. Nüüd, pärast koeralugu, ma teda enam iseseisvalt õue ei jäta ja oleme koos õues. Seetõttu ka nii pikka olemist enam ei ole. Kuskil kolme-nelja vahel tuleme tuppa.
Pärast õuest tulekut teeme taas pesu ja õhuvannid ja mähkmevahetuse. Läheb jälle "toavariant", ehk siis mittevillane lisaimu ning õhemad mähkmepüksid.
Kui põnn magas viie-kuueni, siis oligi ta selles mähkmes kuni õhtuse vannitamiseni. Praegu teen vahepeal ühe lisavahetuse veel, kus vahetan lihtsalt uue toavariandi.
Poole kaheksa paiku alustame õhtuse vannitamisega. Siis võtame mähkme alt ära ja rohkem talle see päev enam mähkmeid alla ei lähegi. Pärast vanni on tal froteerätik ümber, selles teen õhtuse imetamise ja magamapanemise. Ja siis ongi öö ja magamine (ja söötmine ja rätikute sättimine).
Kokku kulub päevas 3-4 mähet :) Seda siis tänu mähkmevabale öösüsteemile ja pikkadele õhutusvannidele (mille käigus tegelikult ka suurema pissi-kaka põnn ära teeb). Keskmiselt on põnn ühes mähkmes 2 tundi, erandiks on õueune aeg, kus ta on pikemalt ühes mähkmes.
Milline on siis praegu põnni jaoks vajalik varustus.
* 3 Engeli paelmähet - tavaliselt on seis selline, et üks on pesus/kuivamas ja kahte teist kasutan kordamööda. Mähet vahetades ei pea paelmähet tavaliselt pessu panema, see on üldiselt puhas. Panen ta lihtsalt "hingama" (st riputan dushikabiini serva peale).
* 8 Bambino Mio prefold sisu. Mul on neid tegelikult rohkem, aga aktiivses kasutuses on 6-8 tükki (st kahe päeva norm - ühel päeval kasutan, teisel päeval pesus/kuivamas)
* 6 puuvillast lisaimu toas kasutamiseks (2 ImseVimse omad, 2 Hipsiku kollast ja 2 Lottiesi oma; siin mul erilisi eelistusi ei ole). Taaskord on see kahe päeva norm.
* 2 villast lisaimu õueskäikudel kasutamiseks. Päevas läheb vaja ühte, aga kuna need ikka kakaseks saavad, siis pesen ära ja panen kuivama, nii et kasutusel ülepäeva.
* 2 paari paksemaid villaseid mähkmepükse. Enamasti kasutan ühtesid, aga need harvad korrad, kui püksid kakaseks saavad, on teised varuks olemas.
* 1 paar õhukesi Engeli mähkmepükse. Need polegi veel kordagi kakaseks saanud :) No eks kunagi jõuavad muidugi.
* Froteerätikud: 2 suuremat (kõige alla); 2 keskmist (õhtuse imetamise ja magamapaneku jaoks); 3 väiksemat (mis öistel söötmistel alla panen ja millega siis koos tagasi voodisse asetan, et tal mõnus soe ümbrus alles jääks - muidugi seda siis, kui ta sinna pissinud ei ole, aga üldiselt ta imetamise ajal ei pissi). Suurt ja keskmist läheb tegelikult öösel kumbagi üks, aga neid on kahe päeva varu, sest mõnikord ei jõua enne kuivatist rätid välja, kui ma juba enne vannitamist "pesa" valmis panen.
* Vanutatud villane tekk rätikute all madratsikatteks ning tavaline villane tekk lapse katmiseks.
* Sapiseep kakaste mähkmete sissehõõrumiseks
* Ulrichi villapesuvahend villaste asjade pesemiseks
* Vedel pähklipesuvedelik pesumasinas mähkmete/rättide pesemiseks
* Bambino Mio mähkmekast pesu ootavate mähkmete hoidmiseks
* No ja pesumasin ning kuivati (suvel saaks ilmselt õues kuivatatud, aga hetkel on küll kuivati üks hea asi).
Ja rohkem ei lähegi vaja. Sellest on omamoodi kahjugi, sest sahtlis on tegelikult igast tavaari veel, mis sai kõik kokku hangitud. Samas on endal hea ja lihtne :)
Ahjaa.. mähkimisalust ja WC paberit on ka vaja. Sest enamasti on meil süsteem selline, et suurem osa pissit-kakat teeb põnn ikkagi õhuvannide ajal mähkimisalusele ning selle korjan sealt WC paberiga kokku. Olen natuke proovinud ka kraanikaussi pissitamist (ja üht-teist sinna saanud ka), aga sellega veel sõbraks saanud ei ole, nii et hetkel veel jätkame toimivat mähkimisaluse süsteemi :)
Ja nii lihtne see asi tegelikult ongi... täitsa üllatav minu jaoks kusjuures... ma ikka enne lapse sündi natuke kartsin ka, et see riidest mähkmetega tegelemine on õudne sahmerdamine ja toimetamine... ja tuleb välja, et ei midagi sellist :)
kolmapäev, 16. november 2011
Heegeldamine, hüplemine ja html
Meil siin mõnusalt igasuguseid uusi tuuli õppurite maailmas.
Vastavalt waldorfkooli tavadele võtsime tööõpetuse sildi all käsile heegeldamise. Seda siis nii poja kui tütrega korraga. Hankisin kolm ühesugust heegelnõela ning kolm erivärvi kera lõnga ning hakkasime kolmekesi ketti heegeldama. Ega ma ise teab-mis käsitööguru ei ole, aga samas on see mõnus meditatiivne tegevus. Algus läks ikka üle kivide ja kändude ja pojale ei osanud ma kuidagi vasaku käega heegeldamist õpetada, nii et ta pidi parema käega seda tegema. Aga mingist hetkest hakkasid neil ikka aasad välja tulema. Pojale kusjuures hakkas asi nii meeldima, et tema kett on praeguseks hetkeks juba üsna pikk (ja ta tahabki seda veel pikemaks teha). Tütar hetkel veel heegeldamist ei armasta (seda peamiselt seetõttu, et see tal veel eriti välja ei tule), aga vaikselt harjutab kohustuslikus korras edasi ja tuleb temalgi järjest parem välja. Internetist otsisin üles ka algõpetused ja tuletasin omale sambad jms meelde, nii et kui nad on valmis aasadest edasi minema, siis ka ise valmis olla. Igatahes on vahva midagi uutmoodi teha, sest käsitööd ei ole meil peres ammu tehtud, kuigi see mulle tegelikult üsnagi meeldib.
Teise asjana oleme käsile võtnud waldorfist õpetatud korrutamise arvuread. Kaugele veel ei ole jõudnud. Esimesena tegime kolmerida. Alustasime seda õues kividele astumise ja mahahüppamise rütmiga. Järgmine päeva autoga linna sõites tegime käteplaksudega (kuigi poeg mingil hetkel tegi märkuse, et mina võiksin ikka pigem autojuhtimisega tegeleda). Linnast tagasi tulles nuputasime rütmi ka neljade rea jaoks ja harjutasime siis seda paar korda (ja mina sain pojalt taas sama märkuse osaliseks). Väga vahva on neid ridasid koos niimodi teha ja ma mõistan küll, et selliselt rütmiliselt korrates jäävad arvuread tõesti päris hästi meelde.
Kolmas asi on waldorfiväline ja minu oma kiiks. Nimelt on mul ammu olnud mõte, et kui need lapsed nii hirmsasti arvutit armastavad, siis võiksid seal taga midagi asjalikku teha, ehk siis mõte selles, et õppigu programme ka kirjutama, mitte ainult kasutama. Sellele mõttele on tuld juurde andnud poeg, kes on samamoodi juba ammu rääkinud, et tema tahaks ise arvutile mänge kirjutada. Olen siin nuputanud seda ühtemoodi ja teistmoodi, et kuidas teemaga pihta hakata. Lõpuks tundus kõige lihtsam pihta hakata lastele html-i tutvustamisest. See on universaalne keel ning mis kõige parem, ei vaja kirjutamiseks mingit spetstarkvara - piisab notepadi olemasolust ja ongi võimalik alustada. Arvutimängu sellega muidugi ei kirjuta, aga vähemalt on hea ja lihtne algus programmide telgitagustega tutvumiseks.
Eelmine nädal proovisin algust teha ja näitasin lastele "view source code" käsklusega paari internetilehekülje koodi html-is. See oli kerge tagasilöök, sest praegu ju kõik mootorite abil tehtud ja igasugust robotite poolt genereeritud jura täis. Poeg oli küll väga vapper ja kannatlikult ootas-vaatas, kuni ma mingidki enam-vähem loetavad kohad leidsin. Tütar nii kannatlik ei olnud ja vajus esimese poole minuti pealt vaikselt oma tuppa lugema :)
Täna aga võtsime ette puhta notepadi, lapsed kirjutasid sinna oma tervitussõnad, salvestasime failid ära ja vaatasime, kuidas need veebilehitsejaga välja näevad. Siis panime veel juurde reavahetuse, boldi, italicu - ehk siis lapsed kirjutasid oma esimesed käsklused oma esimesse "programmi". Kuna html on suht loogiline ja lihtne (vähemalt sellisel tasemel), siis oli see ka nende jaoks loogiline. Neis tekitas see igatahes hasarti kohe igasuguseid asju proovida ja homme on neil mõlemal kindel soov jätkata. Nii et vaatame, kuidas see avantüür meil edasi läheb. Mul on juba mõte, et las nad kirjutavad omale programmi 100 piires liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamise harjutamiseks :). Selleks muidugi tuleb juba midagi muud kasutada kui html-i.
Vastavalt waldorfkooli tavadele võtsime tööõpetuse sildi all käsile heegeldamise. Seda siis nii poja kui tütrega korraga. Hankisin kolm ühesugust heegelnõela ning kolm erivärvi kera lõnga ning hakkasime kolmekesi ketti heegeldama. Ega ma ise teab-mis käsitööguru ei ole, aga samas on see mõnus meditatiivne tegevus. Algus läks ikka üle kivide ja kändude ja pojale ei osanud ma kuidagi vasaku käega heegeldamist õpetada, nii et ta pidi parema käega seda tegema. Aga mingist hetkest hakkasid neil ikka aasad välja tulema. Pojale kusjuures hakkas asi nii meeldima, et tema kett on praeguseks hetkeks juba üsna pikk (ja ta tahabki seda veel pikemaks teha). Tütar hetkel veel heegeldamist ei armasta (seda peamiselt seetõttu, et see tal veel eriti välja ei tule), aga vaikselt harjutab kohustuslikus korras edasi ja tuleb temalgi järjest parem välja. Internetist otsisin üles ka algõpetused ja tuletasin omale sambad jms meelde, nii et kui nad on valmis aasadest edasi minema, siis ka ise valmis olla. Igatahes on vahva midagi uutmoodi teha, sest käsitööd ei ole meil peres ammu tehtud, kuigi see mulle tegelikult üsnagi meeldib.
Teise asjana oleme käsile võtnud waldorfist õpetatud korrutamise arvuread. Kaugele veel ei ole jõudnud. Esimesena tegime kolmerida. Alustasime seda õues kividele astumise ja mahahüppamise rütmiga. Järgmine päeva autoga linna sõites tegime käteplaksudega (kuigi poeg mingil hetkel tegi märkuse, et mina võiksin ikka pigem autojuhtimisega tegeleda). Linnast tagasi tulles nuputasime rütmi ka neljade rea jaoks ja harjutasime siis seda paar korda (ja mina sain pojalt taas sama märkuse osaliseks). Väga vahva on neid ridasid koos niimodi teha ja ma mõistan küll, et selliselt rütmiliselt korrates jäävad arvuread tõesti päris hästi meelde.
Kolmas asi on waldorfiväline ja minu oma kiiks. Nimelt on mul ammu olnud mõte, et kui need lapsed nii hirmsasti arvutit armastavad, siis võiksid seal taga midagi asjalikku teha, ehk siis mõte selles, et õppigu programme ka kirjutama, mitte ainult kasutama. Sellele mõttele on tuld juurde andnud poeg, kes on samamoodi juba ammu rääkinud, et tema tahaks ise arvutile mänge kirjutada. Olen siin nuputanud seda ühtemoodi ja teistmoodi, et kuidas teemaga pihta hakata. Lõpuks tundus kõige lihtsam pihta hakata lastele html-i tutvustamisest. See on universaalne keel ning mis kõige parem, ei vaja kirjutamiseks mingit spetstarkvara - piisab notepadi olemasolust ja ongi võimalik alustada. Arvutimängu sellega muidugi ei kirjuta, aga vähemalt on hea ja lihtne algus programmide telgitagustega tutvumiseks.
Eelmine nädal proovisin algust teha ja näitasin lastele "view source code" käsklusega paari internetilehekülje koodi html-is. See oli kerge tagasilöök, sest praegu ju kõik mootorite abil tehtud ja igasugust robotite poolt genereeritud jura täis. Poeg oli küll väga vapper ja kannatlikult ootas-vaatas, kuni ma mingidki enam-vähem loetavad kohad leidsin. Tütar nii kannatlik ei olnud ja vajus esimese poole minuti pealt vaikselt oma tuppa lugema :)
Täna aga võtsime ette puhta notepadi, lapsed kirjutasid sinna oma tervitussõnad, salvestasime failid ära ja vaatasime, kuidas need veebilehitsejaga välja näevad. Siis panime veel juurde reavahetuse, boldi, italicu - ehk siis lapsed kirjutasid oma esimesed käsklused oma esimesse "programmi". Kuna html on suht loogiline ja lihtne (vähemalt sellisel tasemel), siis oli see ka nende jaoks loogiline. Neis tekitas see igatahes hasarti kohe igasuguseid asju proovida ja homme on neil mõlemal kindel soov jätkata. Nii et vaatame, kuidas see avantüür meil edasi läheb. Mul on juba mõte, et las nad kirjutavad omale programmi 100 piires liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamise harjutamiseks :). Selleks muidugi tuleb juba midagi muud kasutada kui html-i.
teisipäev, 15. november 2011
Mida Waldorfkool minu lapselt tahab
Ma olen oma laste õpetajatele Waldorfkoolis ilmselt üsna keeruline juhtum. Suve alguses, kui mul tuli otsus Waldorfkooli alt ikkagi koduõpet teha, saime õpetajatega koos lastega esimest korda kokku. Vaatasime üksteisele otsa ja õpetajad suhtlesid lastega, et aru saada, kes nad sellised on (ning et otsustada, kas on meid nõus oma tiiva alla võtma). See kõik kulges kenasti. Kuna suur suvi oli peale tulemas, siis sel hetkel mingeid täpsemaid asju arutama ei hakanud, vaid planeerisime augusti lõpus uuesti kohtuda, et siis juba põhjalikumalt eesootavat õppetööd ja korraldust kooskõlastada. Augusti lõpus/septembri alguses olin mina nii suur ja rase, et väga aktiivne antud teemal ei olnud. Koolis lapsi registreerimas käies kohtusin poja õpetajaga, aga temagi arvas, et esimene nädal on neilgi kiire-kiire, et ehk kohtuks pisut hiljem. Pisut hiljem olin ma veel suurem ja veel rasedam ning tegin ettepaneku kohtuda hoopis veerandi lõpus (ja leppida sellega, et senimaale õpetan lapsi lihtsalt oma parema äranägemise järgi). Seda ettepanekut tehes arvestasin põnni planeeritud sünnikuupäevaga. Põnn otsustas aga oma "hotellis" võimalikult kaua aega veeta, kuni sealt meditsiiniliselt välja ajada ähvardati. Veerandi lõpus küll küsisin õpetajatelt kohtumise kohta üle, aga viimane nädal neile ei sobinud ja vaheaeg meile ei sobinud (ja ma ohkasin selle peale kergendatult, sest põnn oli see aeg ikka veel nii pisike, et mulle see edasilükkumine täiesti sobis).
Nüüd siis lõpuks, uue veerandi alguses, leidsime sobiva kohtumise aja tütre klassijuhatajaga. Kuna põnn oli kaasas, siis väga pikka kohtumist teha ei saanud. Vaatasime põgusalt üle, mida tütar teinud oli. Ma olin enne õpetajatele kirjutanud ka pika kirja, kus igas aines kõik õpitud valdkonnad kirja panin, nii et eelinfo oli tal olemas. Põhiosa kulus aga selle arutamisele, et mida õpetaja meie õppetöös näha soovib. Varem meil ju sellel teemal vestelda ei olnud võimalust.
Mida siis Waldorfkooli õpetaja minu lapselt tahab? Tahab tegelikult üsna väheseid asju, mis on aga piisavalt erinevad tavakooli materjalidest. Samas need soovid mulle vägagi sümpatiseerivad.
Eesti keel:
1. raamatutähed
Siin soovib õpetaja, et tütar õpiks kirjutama nö "raamatu tähtedes". Ehk siis need väikesed tähed, mis ei ole enam suured trükitähed ega ole veel see seotud kiri mida tavakool esimese klassi teises pooles õpetama hakkab. Mina neid tähti ei oska, aga hämmastaval kombel mees kirjutab nende tähtedega. Kust ta neid õppis, ei mina aru saa. Niisiis on kokkulepe, et mees teeb meile näidistähed ette ja saame harjutada.
Miks see soov mulle meeldib.... sellepärast, et tütre pealt näen, kui suur aur seotud kirja kirjutades läheb tal tähtedevaheliste seoste peale ja kui sassi see nii tal kui pojal vahepeal kirjutamist ajab. No võtke või sõna "kuuuurija" (mitte et lapsed oleks seda sõna kordagi pidanud kirjutama :). Päris keeruline on neid "u" poste ja nendevahelisi seoseid lugedes aru saada, et ikka õige arv tähti tuleb. Waldorfis aga lähenetakse asjale etapikaupa - kõigepealt õpivad väikseid tähti kirjutama ja kui see käpas, siis tulevad seosed juurde. Ja lastel jällegi lihtsam mingi element korralikult omandada ja siis sammuke edasi minna.
2. oma "juturaamatu" tegemine
Soov siis selles, et laps koostaks ise juturaamatu. Lehed keskelt kokku köita, ise lugu välja mõelda, üles kirjutada ning pildid juurde joonistada. See soov meeldib mulle väga. Arendab fantaasiat, kirjutamist, joonistamist, meisterdamist ning lõpptulemuseks tuleb üks vahva "oma asi", mille üle laps saab tõeliselt rõõmus ja uhke olla. Lisaks tuli mul seda soovi kuuldes meelde, et veel mõni aasta tagasi teatas tütar, et tema soovib hakata raamatuid kirjutama ja eriti neisse pilte joonistama :)
Matemaatika:
1. arvuread
Soov siis see, et laps õpiks ära sisuliselt korrutamise jaoks vajalikud arvuread. Number kolme puhul näiteks "kolm, kuus, üheksa jne". Ja vahva on see, et õpetaja andis nende õppimiseks ka konkreetse ja toreda meetodi. Selleks meetodiks on rütm. Näide jälle number kolmega. Teed numbreid lugedes kolmese tsükli. Näiteks: üks - astud ühe jalaga toolile; kaks - astud teise jalaga samuti toolile; kolm - hüppad toolilt maha. Ja siis korrates edasi: neli - üks jalg peale; viis - teine jalg peale; kuus - hüppad maha. Jne jne. Niimoodi ühtses rütmis. Ja siis on see eriline hetk, ehk mahahüppamine, see, mille juures loetledki vajalikku numbrit. Alguses loed kõik numbrid välja kõva häälega. Kui juba paar korda rida läbi tehtud, siis loed vahepealseid numbreid vaikselt ja välja hääldad ainult selle vajaliku numbri (kolm, kuus, üheksa jne). Lastel on lõbus, endal on lõbus ja tänu rütmile jäävad tegelikult need arvu "kordsed" mõnusalt, valutult ja kiirelt meelde. Ja neid rütme saab välja mõelda igasuguseid - sammud, hüpped, plaksud, patsutused - nende nuputamine on lastele veel omaette lahedaks ja elevust tekitavaks ülesandeks.
Miks see soov mulle meeldib? No juba selle rütmi kirjelduse juures on näha miks - just sellepärast, et väga lõbusalt ja valutult saab laps omale korrutustabeli selgeks. Seda nii tütre jaoks, kellele see on uus nähtus, aga mul on hea meel ka selle üle, et saab pojale korrutustabel kergemini ja paremini selgeks. Hetkel tal sellega mõtlemist ja maadlemist ikka veel.
2. saja piires liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine
See on tavakooli mõistes teise klassi lapsele ikka suht kõva soov. Siiani on ta tavakooli programmi järgi tegelenud ainult kahekümne piires liitmise ja lahutamisega. Nüüd siis tuleb veerandi lõpuks suur arenguhüpe teha :). Samas olen ma ka selle sooviga rahul. Esiteks ma tean, et õpetaja ei hakka norima, kui see korrutamine ja jagamine pisut üle kivide ja kändude tuleb. Teiseks ma tean (ja kontrollisin vaikselt üle), et tegelikult saab tütar loogiliselt kiirelt aru ka sellest, kuidas oma liitmise ja lahutamise oskust saja piires rakendada. Kolmandaks oleks ma muidu korrutamise ja jagamise pärast mures, aga usun, et tänu eelmises punktis kirjeldatud arvuridade rütmilisele õppele, saab tal selle selgekssaamine oluliselt lihtsam olema kui oleks olnud tavakoolis tuimalt korrutustabelit pähe tuupides.
Vormijoonistamine
Siin ongi sooviks lihtsalt vormijoonistamine ise. Asi, mida tavakoolis üldse ei ole ja millega ma esimest korda alles õpetajatega suheldes kokku puutusin. Tegu siis põhimõtteliselt lihtsate joonte, kaarte ja lihtsamate geomeetriliste kujunditega, mille õpetaja joonistab vihikusse ette ja laps peegeldab seda joonistust - kas siis vertikaalse telje, horisontaalse telje või nurgapeegelduse abil. Teema minu jaoks täiesti uus ja väga põnev. Ma usun, et see on väga hea ja kasulik asi, harjutamaks käelist kindlust lapsel. Kõige aluseks nii kirjutamises kui joonistamises on ju lapse suutlikkus kindla käega tõmmata selliseid sirgeid või kõveraid jooni nagu ta soovib. Ja seda see vormijoonistamine harjutabki. Lisaks siis veel geomeetriline mõtlemine, mis tänu peegeldamisele ja elementide kujule juurde tuleb. Eks kõige keerulisem saab olema see, et mina pean nüüd neid jooni ja kujundeid välja mõtlema ja ette tegema hakkama :)
Ja need ongi kolm põhiainet, millega õpetaja soovib et me tegeleksime. Lisana on ülesanneteks muinasjuttude järgi piltide joonistamine (neil hetkel teemaks loomamuinasjutud, eks siis katsume sama liini hoida); käsitöös heegeldamine ning vene keeles mõne lihtsama lause ja väikese luuletuse suuline äraõppimine (lihtsalt kordamise järgi, ilma kirjapildiga tegelemata).
Nüüd ma siis katsun seda põimida meie siiamale toiminud tavakooli materjalidele baseeruvale süsteemile juurde. Otsapidi juba toimib. Kuna mulle need soovid väga meeldivad ja ma usun nende asjalikkusesse, siis ilmselt saame ka sellega hakkama :)
Pean tunnistama, et teadsin enne koduõpet Waldorfkoolist natukene, aga mitte väga palju. Olin vahepeal mõlgutanud mõtteid, et kas lapsi sinna panna, aga tegudeni jõudnud ei olnud. See, mida ma praegu järjest teada saan nende süsteemida ja põhimõtete kohta, meeldib mulle väga. Nad õpetavad lastele baasasjad väga põhjalikult ja tugevalt ja sisuliselt selgeks (ja rõõmsalt ja lõbusalt ja valutult) ja siis hakkavad selle tugeva vundamendi peale järgmisi kihte edasi ehitama ning termineid juurde tooma. Tavakool paneb algusest peale väga suurt rõhku igasugustele terminitele ja reeglitele, nii et teema muutub väga kuivaks ja bürokraatlikuks ja sisuline pool jääb terminite varju. Lisaks võetakse tavakoolis korraga väga palju eri valdkondadest teemasid juurde ja juurde, enne kui baasasjad lapsel kinnistuda on jõudnud. Ja siis korratakse klassist klassi asju uuesti üle, sest lastel ei ole need kinnistunud. See on igatahes minu mulje, mis on esimese koduõppeveerandiga ja tavakooli õppematerjalidele toetudes mul tekkinud.
Elu õpetajana on igatahes kohe põnevam ja teatud ootusärevus on sees, et kuidas ja kui hästi mul õnnestub nüüd neid uusi mõtteid ja teemasid laste õppetöösse põimida.
Nüüd siis lõpuks, uue veerandi alguses, leidsime sobiva kohtumise aja tütre klassijuhatajaga. Kuna põnn oli kaasas, siis väga pikka kohtumist teha ei saanud. Vaatasime põgusalt üle, mida tütar teinud oli. Ma olin enne õpetajatele kirjutanud ka pika kirja, kus igas aines kõik õpitud valdkonnad kirja panin, nii et eelinfo oli tal olemas. Põhiosa kulus aga selle arutamisele, et mida õpetaja meie õppetöös näha soovib. Varem meil ju sellel teemal vestelda ei olnud võimalust.
Mida siis Waldorfkooli õpetaja minu lapselt tahab? Tahab tegelikult üsna väheseid asju, mis on aga piisavalt erinevad tavakooli materjalidest. Samas need soovid mulle vägagi sümpatiseerivad.
Eesti keel:
1. raamatutähed
Siin soovib õpetaja, et tütar õpiks kirjutama nö "raamatu tähtedes". Ehk siis need väikesed tähed, mis ei ole enam suured trükitähed ega ole veel see seotud kiri mida tavakool esimese klassi teises pooles õpetama hakkab. Mina neid tähti ei oska, aga hämmastaval kombel mees kirjutab nende tähtedega. Kust ta neid õppis, ei mina aru saa. Niisiis on kokkulepe, et mees teeb meile näidistähed ette ja saame harjutada.
Miks see soov mulle meeldib.... sellepärast, et tütre pealt näen, kui suur aur seotud kirja kirjutades läheb tal tähtedevaheliste seoste peale ja kui sassi see nii tal kui pojal vahepeal kirjutamist ajab. No võtke või sõna "kuuuurija" (mitte et lapsed oleks seda sõna kordagi pidanud kirjutama :). Päris keeruline on neid "u" poste ja nendevahelisi seoseid lugedes aru saada, et ikka õige arv tähti tuleb. Waldorfis aga lähenetakse asjale etapikaupa - kõigepealt õpivad väikseid tähti kirjutama ja kui see käpas, siis tulevad seosed juurde. Ja lastel jällegi lihtsam mingi element korralikult omandada ja siis sammuke edasi minna.
2. oma "juturaamatu" tegemine
Soov siis selles, et laps koostaks ise juturaamatu. Lehed keskelt kokku köita, ise lugu välja mõelda, üles kirjutada ning pildid juurde joonistada. See soov meeldib mulle väga. Arendab fantaasiat, kirjutamist, joonistamist, meisterdamist ning lõpptulemuseks tuleb üks vahva "oma asi", mille üle laps saab tõeliselt rõõmus ja uhke olla. Lisaks tuli mul seda soovi kuuldes meelde, et veel mõni aasta tagasi teatas tütar, et tema soovib hakata raamatuid kirjutama ja eriti neisse pilte joonistama :)
Matemaatika:
1. arvuread
Soov siis see, et laps õpiks ära sisuliselt korrutamise jaoks vajalikud arvuread. Number kolme puhul näiteks "kolm, kuus, üheksa jne". Ja vahva on see, et õpetaja andis nende õppimiseks ka konkreetse ja toreda meetodi. Selleks meetodiks on rütm. Näide jälle number kolmega. Teed numbreid lugedes kolmese tsükli. Näiteks: üks - astud ühe jalaga toolile; kaks - astud teise jalaga samuti toolile; kolm - hüppad toolilt maha. Ja siis korrates edasi: neli - üks jalg peale; viis - teine jalg peale; kuus - hüppad maha. Jne jne. Niimoodi ühtses rütmis. Ja siis on see eriline hetk, ehk mahahüppamine, see, mille juures loetledki vajalikku numbrit. Alguses loed kõik numbrid välja kõva häälega. Kui juba paar korda rida läbi tehtud, siis loed vahepealseid numbreid vaikselt ja välja hääldad ainult selle vajaliku numbri (kolm, kuus, üheksa jne). Lastel on lõbus, endal on lõbus ja tänu rütmile jäävad tegelikult need arvu "kordsed" mõnusalt, valutult ja kiirelt meelde. Ja neid rütme saab välja mõelda igasuguseid - sammud, hüpped, plaksud, patsutused - nende nuputamine on lastele veel omaette lahedaks ja elevust tekitavaks ülesandeks.
Miks see soov mulle meeldib? No juba selle rütmi kirjelduse juures on näha miks - just sellepärast, et väga lõbusalt ja valutult saab laps omale korrutustabeli selgeks. Seda nii tütre jaoks, kellele see on uus nähtus, aga mul on hea meel ka selle üle, et saab pojale korrutustabel kergemini ja paremini selgeks. Hetkel tal sellega mõtlemist ja maadlemist ikka veel.
2. saja piires liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine
See on tavakooli mõistes teise klassi lapsele ikka suht kõva soov. Siiani on ta tavakooli programmi järgi tegelenud ainult kahekümne piires liitmise ja lahutamisega. Nüüd siis tuleb veerandi lõpuks suur arenguhüpe teha :). Samas olen ma ka selle sooviga rahul. Esiteks ma tean, et õpetaja ei hakka norima, kui see korrutamine ja jagamine pisut üle kivide ja kändude tuleb. Teiseks ma tean (ja kontrollisin vaikselt üle), et tegelikult saab tütar loogiliselt kiirelt aru ka sellest, kuidas oma liitmise ja lahutamise oskust saja piires rakendada. Kolmandaks oleks ma muidu korrutamise ja jagamise pärast mures, aga usun, et tänu eelmises punktis kirjeldatud arvuridade rütmilisele õppele, saab tal selle selgekssaamine oluliselt lihtsam olema kui oleks olnud tavakoolis tuimalt korrutustabelit pähe tuupides.
Vormijoonistamine
Siin ongi sooviks lihtsalt vormijoonistamine ise. Asi, mida tavakoolis üldse ei ole ja millega ma esimest korda alles õpetajatega suheldes kokku puutusin. Tegu siis põhimõtteliselt lihtsate joonte, kaarte ja lihtsamate geomeetriliste kujunditega, mille õpetaja joonistab vihikusse ette ja laps peegeldab seda joonistust - kas siis vertikaalse telje, horisontaalse telje või nurgapeegelduse abil. Teema minu jaoks täiesti uus ja väga põnev. Ma usun, et see on väga hea ja kasulik asi, harjutamaks käelist kindlust lapsel. Kõige aluseks nii kirjutamises kui joonistamises on ju lapse suutlikkus kindla käega tõmmata selliseid sirgeid või kõveraid jooni nagu ta soovib. Ja seda see vormijoonistamine harjutabki. Lisaks siis veel geomeetriline mõtlemine, mis tänu peegeldamisele ja elementide kujule juurde tuleb. Eks kõige keerulisem saab olema see, et mina pean nüüd neid jooni ja kujundeid välja mõtlema ja ette tegema hakkama :)
Ja need ongi kolm põhiainet, millega õpetaja soovib et me tegeleksime. Lisana on ülesanneteks muinasjuttude järgi piltide joonistamine (neil hetkel teemaks loomamuinasjutud, eks siis katsume sama liini hoida); käsitöös heegeldamine ning vene keeles mõne lihtsama lause ja väikese luuletuse suuline äraõppimine (lihtsalt kordamise järgi, ilma kirjapildiga tegelemata).
Nüüd ma siis katsun seda põimida meie siiamale toiminud tavakooli materjalidele baseeruvale süsteemile juurde. Otsapidi juba toimib. Kuna mulle need soovid väga meeldivad ja ma usun nende asjalikkusesse, siis ilmselt saame ka sellega hakkama :)
Pean tunnistama, et teadsin enne koduõpet Waldorfkoolist natukene, aga mitte väga palju. Olin vahepeal mõlgutanud mõtteid, et kas lapsi sinna panna, aga tegudeni jõudnud ei olnud. See, mida ma praegu järjest teada saan nende süsteemida ja põhimõtete kohta, meeldib mulle väga. Nad õpetavad lastele baasasjad väga põhjalikult ja tugevalt ja sisuliselt selgeks (ja rõõmsalt ja lõbusalt ja valutult) ja siis hakkavad selle tugeva vundamendi peale järgmisi kihte edasi ehitama ning termineid juurde tooma. Tavakool paneb algusest peale väga suurt rõhku igasugustele terminitele ja reeglitele, nii et teema muutub väga kuivaks ja bürokraatlikuks ja sisuline pool jääb terminite varju. Lisaks võetakse tavakoolis korraga väga palju eri valdkondadest teemasid juurde ja juurde, enne kui baasasjad lapsel kinnistuda on jõudnud. Ja siis korratakse klassist klassi asju uuesti üle, sest lastel ei ole need kinnistunud. See on igatahes minu mulje, mis on esimese koduõppeveerandiga ja tavakooli õppematerjalidele toetudes mul tekkinud.
Elu õpetajana on igatahes kohe põnevam ja teatud ootusärevus on sees, et kuidas ja kui hästi mul õnnestub nüüd neid uusi mõtteid ja teemasid laste õppetöösse põimida.
laupäev, 12. november 2011
Abistavast emast juhendava õpetaja poole
Viimastel päevadel on hakanud minu roll koduõppe õpetajana vaikselt muutuma. Eks ma olen algusest peale uskunud, et see roll hakkab aja jooksul arenema, sest alguses olin ma ju "puhas leht" ehk ei omanud tegelikult halli aimugi, kuidas ja mida teha tuleks, et asi oleks meile kõigile mõnus ja samas ikkagi lastele ajukurdude vahele midagi juurde ka tuleks (no ja et seda niimoodi tuleks, et akadeemilises maailmas kehtivatele standarditele ka teadmised vastaks, lisaks elulistele vajadustele vastamisele).
Nüüd olen mõistnud, et siiani olin ma võtnud umbes sama positsiooni nagu mul oli laste kooliskäimise ajal nendega kodutöid tehes. Neil olid ülesanded ette antud, mina vaatasin kõrvalt kuidas nad neid tegid, küsimuste korral arutasime asju läbi, et laps aru saaks segaseks jäänud kohtadest ning vaikselt kontrollisin üle, kuidas neil asjad tehtud said. Ehk siis rolliks "abistav ema". Sama liini jätkasin ma ka koduõppes. Õpik ja töövihik määrasid ülesanded, lapsed lugesid/lahendasid neid järjest. Koos arutasime küsimused läbi ja mina kontrollisin tehtu üle. Juhtpositsioon oli õppematerjalil ning laps iseseisvalt õppis-lahendas. Mina olin kõrval abistavas, aga muidu passiivses rollis.
Nädala alguses sai käidud Waldorfkoolis tütre õpetajaga kohtumas ja tehtud/plaanitut läbi arutamas (sellest võiks lausa omaette kirjatüki teha). Sellest sain ilmselt innustust ja kindlust astuda samm edasi oma "õpetajakarjääri" juures ning võtta enam initsiatiivi enda kätte.
Paar viimast päeva olen siis astunud sammukese "emarollist" pisut enam "õpetajarolli" poole. Ehk siis võtame küll asju õpiku ja töövihiku järgi, kuid ma vaatan ise asjad üle ning otsustan, kas seletan ise lapsele oma sõnadega asju või lasen tal lugeda. Näiteks oli pojal matemaatikas jälle üks teema väga kuivade bürokraatlike terminitega seletatud. Võtsin sealt vajalikud märksõnad ning kasutasin raamatus olevaid jooniseid, kuid teemat seletasin pojale ise oma sõnadega. Tütre eesti keele õpikus oli üks vahva luuletus. Selle asemel, et temal seda lugeda lasta, lugesin selle ise neile mõlemale ette. Selleks, et nad kuuleks rütmi ja intonatsiooni.. ja et meile kõigile toredat õhkkonda luua. Mõjus :) Kuna see oli kohe esimene asi selle päeva õppimise alguses, siis juhtus nii, et tütar unustas oma "ma vihkan õppimist" mantrat esitada ja hakkas usinasti järgmisi jutte ise lugema :)
Samamoodi olen vaadanud üle nii raamatu kui töövihiku harjutused ja otsustan käigu pealt, mis määral lapsed neid tegema peavad. Kui raamatu harjutuses on palju korduvaid samalaadseid ülesandeid ja laps saab sealt valikuliselt võetud näidetega väga ilusti hakkama (sh otsin üles keerulisemad näited ülesannetest), siis ma ei näe mõtet lasta tal kõik variandid läbi teha ning sellele aega ja energiat kulutada. Samamoodi kui näiteks eesti keeles on ülesandes vaja väga palju kirjutada, siis viimasel ajal olen lasknud neil pigem suuliselt mulle vastata. Küll aga olen neilt võtnud lubaduse, et hakkavad kirjutama päris kirju (ja neid saatma). Teada on ka juba kaks inimest, kellele on plaanis kirjutada. Lisaks on nad nõustunud ise jutte välja mõtlema ja neid kirja panema. Ehk siis töövihikus harjutame konkreetselt mingeid reegleid ja põhimõtteid, aga kirjutamist üldises plaanis harjutame pigem reaalsuses kasulike tekstide kirjutamisega.
Kõik see on muutnud meie õppeprotsessi mõnusamaks ja nauditavamaks ning ma usun, et tulemused ei ole halvemad kui enne. Eks peab vaatama, kuidas on teemade kinnistumisega kui asju sada korda üle ei korda erinevate harjutustega ja pikalt välja kirjutades, aga mul on tunne, et hetkel on lastel küll läbivõetav materjal piisavalt selge ja nende jaoks loogiline, nii et peaks ka hiljem üle küsides jaks sellest üle käima.
Ma olen kindel, et minu rollis tuleb ette veel järgmisi astmeid ja tasemeid. Näiteks saan ma aru, et hetkel on minu tegevus "reaktiivne", ehk siis ma ikkagi lähtun õpiku ja töövihiku poolt etteantust ja lihtsalt käin seal olevaga juba julgemalt oma tahtmist mööda ringi. Järgmine samm oleks muutuda "proaktiivseks", ehk siis võtta tegelikult ette lihtsalt valdkonnad, mis tuleb selgeks saada ning ise nende valdkondade jaoks välja mõelda viisid, kuidas neid selgeks teha. Siis oleks juba nii, et õpikud ja töövihikud oleksid abimaterjal ning mina õppetöös juhtivas rollis. Aga eks tasapisi liigume edasi ja areneme. Liiga suurt suutäit ei ole ka mõtet korraga ampsata :)
Nüüd olen mõistnud, et siiani olin ma võtnud umbes sama positsiooni nagu mul oli laste kooliskäimise ajal nendega kodutöid tehes. Neil olid ülesanded ette antud, mina vaatasin kõrvalt kuidas nad neid tegid, küsimuste korral arutasime asju läbi, et laps aru saaks segaseks jäänud kohtadest ning vaikselt kontrollisin üle, kuidas neil asjad tehtud said. Ehk siis rolliks "abistav ema". Sama liini jätkasin ma ka koduõppes. Õpik ja töövihik määrasid ülesanded, lapsed lugesid/lahendasid neid järjest. Koos arutasime küsimused läbi ja mina kontrollisin tehtu üle. Juhtpositsioon oli õppematerjalil ning laps iseseisvalt õppis-lahendas. Mina olin kõrval abistavas, aga muidu passiivses rollis.
Nädala alguses sai käidud Waldorfkoolis tütre õpetajaga kohtumas ja tehtud/plaanitut läbi arutamas (sellest võiks lausa omaette kirjatüki teha). Sellest sain ilmselt innustust ja kindlust astuda samm edasi oma "õpetajakarjääri" juures ning võtta enam initsiatiivi enda kätte.
Paar viimast päeva olen siis astunud sammukese "emarollist" pisut enam "õpetajarolli" poole. Ehk siis võtame küll asju õpiku ja töövihiku järgi, kuid ma vaatan ise asjad üle ning otsustan, kas seletan ise lapsele oma sõnadega asju või lasen tal lugeda. Näiteks oli pojal matemaatikas jälle üks teema väga kuivade bürokraatlike terminitega seletatud. Võtsin sealt vajalikud märksõnad ning kasutasin raamatus olevaid jooniseid, kuid teemat seletasin pojale ise oma sõnadega. Tütre eesti keele õpikus oli üks vahva luuletus. Selle asemel, et temal seda lugeda lasta, lugesin selle ise neile mõlemale ette. Selleks, et nad kuuleks rütmi ja intonatsiooni.. ja et meile kõigile toredat õhkkonda luua. Mõjus :) Kuna see oli kohe esimene asi selle päeva õppimise alguses, siis juhtus nii, et tütar unustas oma "ma vihkan õppimist" mantrat esitada ja hakkas usinasti järgmisi jutte ise lugema :)
Samamoodi olen vaadanud üle nii raamatu kui töövihiku harjutused ja otsustan käigu pealt, mis määral lapsed neid tegema peavad. Kui raamatu harjutuses on palju korduvaid samalaadseid ülesandeid ja laps saab sealt valikuliselt võetud näidetega väga ilusti hakkama (sh otsin üles keerulisemad näited ülesannetest), siis ma ei näe mõtet lasta tal kõik variandid läbi teha ning sellele aega ja energiat kulutada. Samamoodi kui näiteks eesti keeles on ülesandes vaja väga palju kirjutada, siis viimasel ajal olen lasknud neil pigem suuliselt mulle vastata. Küll aga olen neilt võtnud lubaduse, et hakkavad kirjutama päris kirju (ja neid saatma). Teada on ka juba kaks inimest, kellele on plaanis kirjutada. Lisaks on nad nõustunud ise jutte välja mõtlema ja neid kirja panema. Ehk siis töövihikus harjutame konkreetselt mingeid reegleid ja põhimõtteid, aga kirjutamist üldises plaanis harjutame pigem reaalsuses kasulike tekstide kirjutamisega.
Kõik see on muutnud meie õppeprotsessi mõnusamaks ja nauditavamaks ning ma usun, et tulemused ei ole halvemad kui enne. Eks peab vaatama, kuidas on teemade kinnistumisega kui asju sada korda üle ei korda erinevate harjutustega ja pikalt välja kirjutades, aga mul on tunne, et hetkel on lastel küll läbivõetav materjal piisavalt selge ja nende jaoks loogiline, nii et peaks ka hiljem üle küsides jaks sellest üle käima.
Ma olen kindel, et minu rollis tuleb ette veel järgmisi astmeid ja tasemeid. Näiteks saan ma aru, et hetkel on minu tegevus "reaktiivne", ehk siis ma ikkagi lähtun õpiku ja töövihiku poolt etteantust ja lihtsalt käin seal olevaga juba julgemalt oma tahtmist mööda ringi. Järgmine samm oleks muutuda "proaktiivseks", ehk siis võtta tegelikult ette lihtsalt valdkonnad, mis tuleb selgeks saada ning ise nende valdkondade jaoks välja mõelda viisid, kuidas neid selgeks teha. Siis oleks juba nii, et õpikud ja töövihikud oleksid abimaterjal ning mina õppetöös juhtivas rollis. Aga eks tasapisi liigume edasi ja areneme. Liiga suurt suutäit ei ole ka mõtet korraga ampsata :)
Tellimine:
Postitused (Atom)