Kaks esimest koduõppenädalat möödas ja esimesed emotsioonid kogetud. Alustasime enam-vähem esimesel septembril :). See tähendab, et sel päeval sai Koolibrist õppematerjalid koju toodud ja põgusalt üle vaadatud. Teine september läks ühiskonnaõpetuse tähe all - st osalesime kõik pulmas, lapsed siis elu esimeses. Ei olnud suur pulm mängude-pillimeestega, vaid vaikne, armas ja rahulik registreerimine ning restoranieine kõige lähemate sugulaste hulgas. Lapsed said osaleda sõrmusehoidjana ning lilleneiu ja - poisina. Ja pärast seda tuligi nädalavahetus, kus sai rasketest koolialguse päevadest puhata.
Esimene tõsisem koolinädal algas meil viiendast septembrist. Esimesel päeval võtsime õpikud ja töövihikud ette, sorteerisime ära, kelle oma mis on, leidsime asjadele omad kohad ja vaatasime natukene matemaatikale otsa. Järgmistel päevadel hakkas tekkima rutiin. Enam-vähem kümne paiku sättisime ennast laste mängutuppa õppima (neil seal õppimiseks hea laud) ja seal umbes kaheteistkümneni tegelesime paari-kolme erineva ainega, kuidas neil parajasti valik tuli (lõpetuseks tegime laste sügaval soovil natuke kunstiõpetust lisaks :). Reedel lõi välja minu süstematiseerimisvajadus ja kerge hirm teadmatuse ees, et kui hästi me ikkagi edasi jõuame asjadega. Lõin kokku kõikide ainete raamatute ja töövihikute leheküljed, et kui palju peab esimese veerandi jooksul tehtud saama (et enam-vähem neljandik kogu materjalist tehtud saaks), jagasin selle veerandisse alles jäänud päevade arvuga (jättes viimase nädala varu- ja ülevaatamisenädalaks - siis peaksime kooli minema "ülevaatamisele") ja saingi kätte kummalegi lapsele numbri, mitu lehekülge materjali kõikide ainete peale kokku ühes päevas läbi töötada tuleb. Sellele lisaks need asjad, millel õpikut ja töövihikut ei ole. Nüüd on vähemalt mingi sihtmärk paigas, mille järgi edasi liikuda.
Teine nädal oli juba märgata lastepoolset kohandumist vabama õhkkonnaga. Õppetööga alustasime ikka hommikul, aga vaikselt kolis õppetöö kööki hommikupudru tegemise kõrvale. Tekkis ka esimene väike tõrkekoht, kus ema-õpetaja pidi moraali lugema, et kui päriskoolis õpetajaga ei joriseta, kui mingid asjad raskemad on või kui õpetaja tahab mõnest teemast põhjalikumalt rääkida, siis samamoodi ei joriseta nendel hetkedel kodukoolis ema-õpetajaga. Moraalilugemine mõjus ja edasi läks kõik väga kenasti. Lapsed valisid iga päev paar ainet, jälgisime tehtud lehekülgi ning et õpik-töövihik ikka samas etapis edasi liiguksid.
Ja siis juhtus see, mida ehk ei olekski osanud oodata. Mul jäi paaril ööl uni häirituks (siia vist on õige hetk mainida, et ma olen viimaseid nädalaid rase ja seega on öösel vaja tihti teatud ruumi külastada ja uni jääb magamata). Hommikuti magasin siis pisut pikemalt. Ja selle aja peale, kui mina lõpuks üles ärkasin, olid lapsed juba oma päevanormi jagu õppetükke ära õppinud :). Nii siis tekkiski olukord, et selle aja peale, kui õpetaja koolimajja jõudis, olid tunnid juba lõppenud.... väga lahe igatahes. Eks me koos vaatame-arutame loomulikult nende iseseisva töö üle, kuid igatahes on see väga suurepärane algus meie kodukoolile. Eks näis, kuidas edasi läheb, kuid algus on igati positiivne.
Ahjaa - ja selle kõige vahele on mahtunud lastele kodundustunnid õunamahla tegemise osas (õunte korjamisest alates, puhastamise, pressimise, läbikeetmise ja purkide sildistamiseni), kartulivõtmise harjutused sugulaste juures, metsas seenekorjamise ja kodused "seenetuvastamise" harjutused, paar kultuurikäiku kinno ja viisakates söögikohtades etiketiharjutused ning muidugi suur hulk sõpradega mängimise aega ning infotehnoloogiaõpet arvuti taga (see aeg on neil küll igapäevaselt limiteeritud). Ja kõik on rõõmsad ja terved, sest hommikuti saavad kõik oma vajaliku une ära magada, nii et energiat jagub terveks päevaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar