Praegu peaks kirjutama järgmist "Miks kodukool" teemat, aga tänane uudiste peateema ühe kooli murest probleemse õpilasega on kuidagi liiga aktuaalne ning ei saa seda omalt poolt kommenteerimata jätta.
Uudise teema siis kokkuvõtvalt: viiendasse klassi istuma jäänud poiss on (väidetavalt) teisest klassist peale teisi lapsi peksnud. Lugu läks kuumaks nüüd sellepärast, et ühe kiusatava ema läks vägivallatseja käest selgitust küsima (koolis, sotsiaaltöötaja ruumis), seal hakkas poiss märatsema, tekkis füüsiline rüselus ema ja poisi vahel ning nüüd on emal politseiuurimine kaelas. Lisaks virutas poiss selle kiusatava järgmisel päeval peaga peeglisse ja peksis jalgadega. Vägivallatseja ema väidab, et tegelikult kiusatakse tema poega. Poisil on (ema väitel) ka epilepsia ning ema süüdistab kooli. Kooli juhtkond väidab, et probleem on emas, kel ei tee lahenduste leidmisel koostööd. Poiss ise olevat tore ja asjalik.
Kõlab väga koledalt, aga kahjuks olen ma üsna kindel, et tegu ei ole ainulaadse olukorraga (ainulaadseks muutus see hetkel, kui tekkis füüsiline konflikt kiusaja ja lapsevanema vahel). On kahjuks palju lapsi, kelle aktiivsus muutub agressiivsuseks ning kelle esmaseks väljendusviisiks ongi füüsiline reaktsioon. Need ei pea olema pahatahtlikud või meelega teistele halba tegevad lapsed. Nad võivad muidu olla väga soojad ja rõõmsameelsed ja positiivselt elavaloomulised lapsed. Kuid probleemid tekivad eneseväljendusega konfliktiolukordades, milleks sageli kipub olema füüsiline reaktsioon. Kui sinna lisada veel tundlikkus, mille alusel laps tõlgendab olukordi "konfliktseteks", siis tulebki sellisest lapsest "elav pomm". Ja kui sellisel lapsel pole kõrval täiskasvanut, kes teda õpetaks olukordi objektiivsemalt hindama ning enesekontrolli ja muid eneseväljendusviise konfliktides, siis jääbki see laps asju vägivallaga lahendama.
Lasteaias, kus mu lapsed vahepeal käisid, oli üks selline poiss. Kasvatajad nägid suurt vaeva tema jälgimise ja kontrolli all hoidmisega (seda pidid nad tegema teiste lastega tegelemise aja arvelt). Ikkagi oli temaga iga päev probleeme. Ühel päeval lõi ta liivakastis kühvliga ühe tüdruku randmeluu puruks, sest tekkis tüli sellesama kühvli pärast.
Koolis, kus mu lapsed käisid, hoiatas klassijuhataja juba esimeses klassis konkreetselt ühe paralleelklassi poisi eest, soovitades temaga kokkupuuteid vältida. Poiss reageeris väiksemalegi võimalikule "olukorrale" väga plahvatuslikult ning algatas iga päev kaklusi. Oli ka teisi poisse, kes aeg-ajalt ägestusid ning seetõttu kellelegi kallale läksid. Mingi kaklus toimus igatahes iga päev. Ma saan aru, et meeste maailmas on teised reeglid kui naiste maailmas, aga minu jaoks oli see kõik siiski natuke viltu.
Koolis on suur hulk lapsi tihedalt koos kinnisel territooriumil. Neil ei ole võimalust enda aktiivsust füüsiliselt väljendada ning oma energiat maandada. Mida üldse oodata selliselt tihedalt energiapommide massilt, kes on omapäi tegutsema jäetud (vahetundides). Kokku põrkuvad erinevad isiksused, tekivad hõõrumised ning kinnihoitud energia panebki asja plahvatama.
Kuidas üldse on võimalik seda olukorda lahendada? Mina küll ei tea. Igasuguseid lahendusvariante on, kuid millised on reaalselt teostatavad.
"Tark lapsevanem oskaks oma lapsele õpetada enesekontrolli." Kes õpetab lapsevanemale, kuidas oma lapsele enesekontrolli õpetada? Enamik meist õpib lapsevanemaks olemist jooksvalt oma vigadest õppides ja paljud meist töötavad ennast pildituks, et hinge sees hoida, nii et lapsega suhtlemise aeg jääb üsna olematule tasemele.
"Hea pedagoog tegeleks probleemidega lapsega individuaalselt ning aitaks tal probleeme lahendada." Aga meie koolides on õpetajal klassis 20+ last. Tund kestab 45 minutit. Selle aja jooksul tuleb lastele õppematerjal selgeks teha. Kui tahta, et õpetaja tegeleks iga lapsega individuaalselt (nagu uus õppekava ülioptimistlikult ette kirjutab), siis jääks igale lapsele 2 minutit "pühendatud" aega. Ja mida see laps tunnis ülejäänud 43 minutit teeb?
Soome koolides on lastel kohustuslik iga vahetund õues olla. See oleks "auru väljalaskmiseks" ilmselt oluliselt parem kui koridorides konutamine. Ma tahaks tõesti näha, kuidas seda reaalsuses rakendatakse. Mõeldes oma koolikogemuse peale tekib mul kohe küsimus õueriiete selgapanekus ja äravõtmises. Lisaks veel selles õueruumis, kus lapsed viibivad. Aga igatahes midagi, mille kohta on teada, et see kusagil reaalselt toimub, nii et tasuks ehk uurimist.
Peast hetkel pühitud, et kust see teadmine pärit on, aga kusagil välismaa koolis rakendati põhimõtet, et õpetaja peab olema alati nähtaval ja lastega kontaktis. Seda ka vahetunni ajal. Kui vahetunnil kõik õpetajad õpetajate tuppa peituvad, siis on lastel koridorides ja nurgatagustes oma "kuningriik", kus kärbeste jumalat mängida. Kui aga ka vahetunnis õpetajad pidevalt ringi liiguvad ning lastel silm peal on, siis hoiavad ka lapsed ennast paremini vaos ning tekkivatesse konfliktidesse saab kiirelt sekkuda. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli seda testitud ühes ameerika riigikoolis (üsna halva mainega koolis käitumisprobleemide osas) ning tulemused olid olnud ütlemata head. Samas on õpetajatel vaja ju ka vaimset puhkust ning võimalust järgmiseks tunniks ette valmistuda. Kui lihtne selline "õpetajate pideva nähtavaloleku" korraldamine reaalsuses on, seda ma öelda ei oska. Omast kogemustest tean ainult seda, et käisin korra lapse klassile oma hobist rääkimas. Jagasime tunni teise emaga kahepeale ära, nii et mul tuli "täita" ainult 20 minutit ja seda veel nii enda kui laste jaoks huvitava teemaga. Lapsed tulid teemaga ilusti kaasa ja kõik oli positiivne. Aga teate kui väsitav on 20 lapse tähelepanu haldamine korraga - jälgida, et kõik soovijad sõna saaksid, innustada vaiksemaid kaasa rääkima, hoida teema tempot jne. No minu müts maha õpetajate ees, et nad seda suudavad! See on kurnav. Nii et ma saan täiesti aru, kui väga on tegelikult õpetajal vaja patareide laadimiseks puhkepausi kahe tunni vahel. Lisaks veel vajadus häälestuda järgmise tunni andmiseks.
Väiksemad klassid. Kunagi sai mängitud mõttega teha väike erakool, kus siis oleks sellised normaalse suurusega klassid. Asja üle mõeldes tundus, et hea suurus klassile oleks ca 7 õpilast. Siis jõuaks õpetaja tõesti tegeleda ka lastega individuaalselt, lastel oleks rohkem oma ruumi, paremad võimalused ka õues viibimiseks, lastel silma peal hoidmiseks, vähem konfliktseid kokkupõrkeid jne jne. Väga lahe, kas pole.... seni, kuni jõuame teemani rahakott. Umbkaudsete arvutuste järgi oleks sellises koolis normaalne õppemaks õpilase kohta tulnud ca 15 000 EEKu kuus, et siis sellest maksta õpetajatele normaalsed palgad, maksud ning muud kooli ülalpidamisega seotud kulud. Kui palju on Eestis inimesi, kes sellist raha välja suudaks käia :) Praegu ju hoopis räägitakse sellest, et õpetajate palkade tõstmiseks tuleb klassides laste arvu suurendada...
Jah.. kui meil oleks targad ja head lapsevanemad, kellel on palju aega lapsega tegelemiseks, hästitasustatud ja -motiveeritud õpetajad, kes ei pea tegema ületunde, väikesed klassid, kus saab lastele individuaalset tähelepanu pöörata, õpetaja pilgu all enda füüsilise väljaelamise võimalus lastele... siis oleks meil kindlasti palju vähem probleeme koolivägivallaga. Ilus helesinine unistus.
Tegelikkus on kahjuks selline, et lapsevanematel pole tööga rabelemise kõrvalt aega ega oskusi lapsega tegeleda, õpetajad kurnavad ennast ületundidega, et normaalset palka saada, koolid ja klassid lähevad järjest suuremaks, et oleks kuluefektiivne. Sinna kõige vahele jääb laps, kellega ükski tööst kurnatud täiskasvanu õieti tegeleda ei jaksa ning kes ei oska/suuda ise selles massis endaga hakkama saada.
Mis on lahendus kui viga pole üksikutes konkreetsetes inimestes, vaid süsteemis tervikuna? Minu jaoks oli lahendus süsteemist välja astuda, kuid see lahendab probleemi ainult minu ja mu laste jaoks. Süsteemi tervikuna see kuidagi ei aita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar