Sattus vanu ajalehti sortides kätte esimese septembri Arter (see Postimehe nädalalõpulisa). Seal oli lugu ühest fantastilisest tüdrukust, kes on mitkekümnekordne noorte meister tennises, teinud keskkooli lühendatud ajaga, sh aastaga Inglismaa gümnaasumiprogrammi (olles seal ainuke täisstipi saaja), lõpetanud ikkagi loomulikult kuldmedaliga, osalenud rahvusvahelisel keemia- ja matemaatikaolümpiaadil ning nüüd õpib Cambridge ülikoolis. Pole paha, või kuidas.
Tuli meelde enda nooruspõlv. Tema kõrval olen ma loomulikult hale vari.
Noorena polnud mul ühtegi eesti meistritiitlit - oli küll erinevaid karva medaleid orienteerumises ja võrkpallis, aga mitte päris tippu. Hetkeks on küll olemas ka mitmed meistritiitlid, aga sellises marginaalses spordialas nagu indiaca (pole kuulnudki... eksole.. eestlased on sellel alal muideks maailmameistrid :)
Keskkooli lõpetasin ma normaalajaga ja ainult hõbemedaliga (siinkohal sügav tänukummardus mu eesti keele õpetajale, kes minu veerandihinnete kahte nelja ja kahte viite vaadates ütles: "Ma ikka ei saa sulle viite panna". Kuigi tegelt oli mul sellest üsna ükskõik siis ja on ükskõik ka praegu.). Samas olin ma selle hõbedaga ikkagi oma lennu parim ning nii me koos teise hõbedaga Lennart Meril kätt surumas käisime (see teine hõbe on hetkeks eesti ainuke naissoost lennukikapten Eesti Õhus).
Keskkooli viimases klassis sai pääsetud küll nelja erineva aine vabariiklikule olümpiaadile, aga rahvusvahelisel olümpiaadil olen ma käinud ainult informaatikas ja sedagi ainult tänu sellele, et see aasta paluti ekstra tüdrukuid kaasa võtta (st viisaks sõnastus oli see, et kui võistkonnas on mõlemast soost esindajaid, siis võib võistkonnas olla nelja liikme asemel viis). Sealt ma küll medalit ei saanud, aga ühele meie noormehele tegin pähe (ja lisaks veel tervele Itaalia meeskonnale - kelle hulgas nii mõnigi päris kena noormees oli :). Meie noormees olevat kuulujuttude järgi sellest pähesaamisest tõsist indu saanud ja tõsiselt enese arendamisele pühendunud. Kas see ka tõsi on, seda ma ei tea, aga järgmine aasta tõi ta rahvusvaheliselt olümpiaadilt igatahes kulla koju...
Välismaal ma õppimas ei ole käinud. Sel ajal kui ma ülikooli astusin ei olnud see asi veel nii tavaline. Mingil hetkel ma küll proovisin, aga see ei olnud väga tõsine üritus ja nii ma seda stippi ei saanudki. Olgugi et ma selle taotluse jaoks käisin soovitust küsimas toonase rektori Aaviksoo käest, kellelt ma olin ühte ühepunktilist ainet võtnud ja seega defineerisin ta enda õppejõuks. Imelikul kombel ta isegi võttis mu vastu, kuulas ära ja kirjutas selle soovituse... kus millegipärast esines tugevalt sõna "ambitsioonikas" :)
Selle asemel, et välismaal õppida või teadust teha läksin ma hoopis pärast esimest kursust tööle. Edaspidi ma eriti loengutesse ei jõudnud. Hoolimata sellest õnnestus mul ikkagi veel mitu aastat hea õppeedukuse eest stippi saada. Lõpetamiseks kulus küll mitu aastat üle nominaali, sest kuidagi ei saanud tehtud mõningaid kohustuslikke aineid ja siis tulid lapsed ja siis ma lõpuks ikkagi võtsin ennast kätte ja lõpetasin selle asja ära (ajades oma lõputööga ühe meie õppejõu täiesti endast välja, sest ma väitsin, et meil sellist asja ei õpetata ja tema teatas ühe hingetõmbega et tema õpetab küll esmakursuslastele ja lisaks teeb täpselt samast asjast hetkel doktoritööd... minu jaoks oli muidugi suur kompliment, et minu teema doktoritöö vääriline on (esmakursuslased küll hiljem väitsid, silmad suured kui tõllarattad, et nemad pole sellisest asjast kunagi kuulnud... aga las see jääb)).
Kooli ja laste kõrvalt arenes karjäär. Kuidagi muutusin oma valdkonnas (mis oli muideks täiesti muu kui ülikooli eriala) tunnustatud spetsialistiks, nii et mulle headhunti tehti jms. Lisaks käisin ja loopisin ringi igasuguseid äritegemise mõtteid kuni täditütar sõnasabast kinni hakkas ja nii ka oma äri tegime.
Miks ma seda kõike kirjutan. Edevuses loomulikult :)
Tegelikult aga pani see kirjatükk sellest andekast tüdrukust mind tõsiselt mõtlema. Loos oli ka kirjas, et ta peab oma edukuse üheks suuremaks põhjuseks kodust toetust. Ema, kes oli just astumas arsti erialal internatuuri, oli laste nimel koduseks jäänud ning kolme lapse kõrval nende kooliminekuni kodus olnud. Arvestades selle tüdruku saavutusi ei saa tal just eriti halb geenimaterjal olla. Mis viitab omakorda sellele, et küllap sellel emal ikka ka hallollust jagub ning küllap oleks ta arstina edukas olnud. Aga tema valis tipp-kirurgi (või misiganes erialale ta läinud oleks, kirurg on lihtsalt nii uhke öelda) karjääri asemel tipp-ema karjääri. Ja kuigi ma olen kindel, et ta oma otsust ei kahetse - tulemus on ju suurepäraselt välja tulnud - siis on mul kahtlus, et kas ta mingitel hetkedel ei ole mõtelnud "mis oleks olnud kui...".
Ja nüüd see tüdruk... Artiklis küsiti ka temalt, et kas ta oleks valmis oma laste nimel koduseks jääma. Tüdruku aus vastus oli loomulikult, et ta ei tea. Ja kuidas sa saadki valida - teades, et sul on ühed maailmatasemel tippajud, mis võimaldavad sul ma-ei-tea-mida korda saata... ja samas naisena tahtes ikkagi kunagi emaks saada ja juba ema olles loomulikult tahtes olla hea ema... ja teades, et kodune tugi ja kohalolek on lastele parim asi, mida ema neile anda saab.
Kunagi poes olles sirvisin väikest mõtteterade raamatut.. mingi naiste raamat oli. Seal jäi silma ja väga hinge üks ütlus.
Naised ei ole sama edukad kui mehed sellepärast, et neil ei ole naisi.
Kui vanamoodne.... ja kui tõsi....
Mees saab keskenduda karjäärile, teades, et naine "valvab" kodu. Naine, kes keskendub karjäärile, tunneb tahes tahtmata (enamasti, ma usun) süümepiinu oma laste ees. Vähemalt mina tean, et mina tundsin sel ajal kui mina oma karjääri ja firmaasjade ajamisega tegelesin. Kodus olin ma kui kuuvarjutus. Ma nägin, mida see lastele tegi (kuigi neil oli koguaeg keegi teine pereliige juures... aga väikestele lastele on side emaga ikkagi midagi erilist). Ja ma tundsin, kuidas see mind seest sõi ja sõi.
Rääkimata loomulikult sellest pisiasjast, et rasedus ja sünnitus on ja jääb naiste kanda. Ja läbi selle tekib ka ema ja lapse vahele mingi tihedam side, mis ongi see, mis naise hinge närima hakkab kui tal enam laste jaoks aega pole.
Nii et mis kasu on mensa klubi tasemel iq-st (jah, ma mahuks ka mingite ammuste testide alusel mensa klubisse), kui see paneb sind valiku ette, kas olla sitt ema ja pühenduda oma ajupotentsiaali ärakasutamisele või olla hea ema ja saata oma ajupotentsiaal kempsupotist alla.
Kunagi aastaid tagasi süüdistas üka mu hea sõbranna mind täiesti siiralt selles, et ma oma ajupotentsiaali rahategemisele raiskan, selle asemel, et seda teaduses kasutada. Tema ise on hetkel muideks doktorikraadiga keemik... ja just saanud emaks.
Ja ma näen seda valikuraskust igal pool. Intelligentsed, aktiivsed, tegusad naised... kes on teinud igasuguseid valikuid. Kes on lükanud lastesaamist edasi... kes on teinud vahepeal laste kõrvalt läbipõlemiseni tööd, siis olnud kodune (ja vandunud, et enam eales ei hakka niimoodi rabama) ja nüüd teeb jälle hiliste õhtutundideni tööd (eesti ühe suurfirma juhina...)... kes on olnud pikalt kodune ja laste suuremaks saades hakkab vaikselt tööturul taas osalema...
Mina ise olen olnud siis täielik rongaema... mingi periood elust tegin ma tööd Tallinnas, samal ajal kui pere oli Tartus. Esmaspäeva varahommikul läksin, reede õhtul tulin koju tagasi. Ja niimoodi üheksa pikka kuud järjest. Süda jooksis verd nähes neid lapsi, kes reedel ja laupäeval minu külge klammerdusid ning pühapäevaks lõpuks maha rahunesid ja rõõmsalt koos olid.... süda jooksis verd, teades, et ma iga nädal jälle neile meeleheidet põhjustan. Lõpuks oli elu see, mis asjad paika pani... mina kukkusin emotsionaalselt kokku, pidin mingitele elutõdedele otsa vaatama, läksin mehest lahku, kolisime lastega Tallinna ja hakkasin õhtuti normaalsel ajal koju tulema. Loomulikult küll ikkagi tööd koju kaasa võttes, nii et pärast laste magamaminekut istusin läpaka taha ja hakkasin aga tööd tegema....
Praegu olen ma siis täielik kanaema... Istun lastega kodus ja tegelen praktiliselt ainult nendega... ning koduste töödega. Ja kuigi ma olen seda aega nautinud.. sest see on olnud täielik puhkus ja väljalülitamine kõigest "asjalikust" ning ma olen saanud lõpuks olla oma laste jaoks olemas. Kuigi ma näen, kui hea see mu lastele on olnud. Kuidas nende närvilisus ja ärritumised on muutunud rahulikuks ja enesekindlaks suhtlemiseks. Kuigi ma tean, et ühest küljest minu kui naise roll ongi olla ema ning ma soovin olla võimalikult hea ema.
Siiski on nii, et ma tahan... ja järjest enam ja enam... taas oma aju kasutada. Ma tahan tunda seda tunnet, et ma olen ennast millestki keerulisest läbi närinud. Ma tahan tunda seda tunnet, et ma olen mingi mure ära lahendanud... jaa.. ma lahendan iga päev muresid, aga ma siin ei mõtle "ma-lõin-varba-veriseks" muret, vaid pigem nagu "meie-organisatsiooni-tööprotsessid-ei-toimi" muresid. Ma tunnen, kuidas ma tahan minna sügavale teadusesse ja välja uurida, et miks pagana pihta me siiani ei suuda leida õppimisvormi, mis lastel tõeliselt areneda lubaks - nii intellektuaalselt, kui isiksustena, kui emotsionaalselt kui hingeliselt ja-mis-iganes-vajalikul-viisil-veel-et-täisväärtusliku-elu-jaoks-tugev-alus-saada.
Aga teisest küljest ma kardan... kardan, et kui ma jälle "asjalikuks" hakkan, siis kaotan taas piirid ning kaon oma laste jaoks ära. Ja ma ei ole ainus, kes seda kardab. Minu poja ehmatus, kui ta kuulis, et ma taas ülikoolis õppima hakkan ning tema vaikne ja väga murelik küsimus: "Kas sa siis hakkad jälle koguaeg ära olema"... see näitab, et pealispind võib ju paranenud olla, aga hirmud vana aja naasmise ees on ilmselt jäädavalt neil hinges.
Kuidas leida lahendus võrrandile "eneseteostus + hea ema", nii et lahenduseks ei oleks "võimatu". Kas meil, naistel, täpsemalt veel, emadel, üldse on valikuvõimalust?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar