Vahepeale väike mõttemõlgutus teemal Eesti ja muu maailm läbi koduõppe prisma.
Kui eelmisel kevadel kerisin peas mõtet, et kas võtta lapsed koduõppele või mitte, siis sai usinasti internetist uuritud, et kuidas need asjad selle koduõppega ikka on. Ja selgus mitmeid üsna huvitavaid asjaolusid.
Maailma juhtiv riik koduõppe alal on USA. Seal on erinevates osariikides väga erinevad reeglid koduõppe osas (mõnes lausa keelatud) ning paljudes neist ei peeta koduõppurite üle mingit arvet. Seetõttu ei tea keegi väga täpselt, kui palju lapsi seal koduõppel on, kuid suurusjärk on ikkagi kuue nulliga. Kusagil käis läbi hinnang et 2% lastest on koduõppel, kusagil teises kohas käis läbi hinnang, et 1-2 miljonit last on koduõppel.
Ameerikas on ka koduõppurite seltskond väga kirju. On väga rangelt usulistel põhjustel koduõpet tegevad pered, kes suhtlevad omavahel ning ei soovi eriti seltsida ka teiste koduõppuritega. Ja on muidugi ka igasuguseid teisi koduõppureid, kes suhtuvad asjadesse vabamalt. Eriti vabalt suhtuvad asjadesse "unschooling" põhimõtte järgijad, kes lähtuvad motost "laps õpib seda, mille vastu ta ise huvi tunneb". Ehk siis vanemate poolt ei kirjutata mingit teemat ega valdkonda ette vaid lähtutatkse puhtalt sellest, mida laps ise soovib teha ning toetatakse tema huvisid sobiva keskkonna loomisega ning informatsioonile ligipääsu võimaldamisega.
Ameerikast on pärit ka koduõppe "isa" ning "unschoolingu" propageerija, endine õpetaja, kes on saanud isegi "Aasta õpetaja" tiitli - John Holt.
Kuna Ameerikas on koduõppureid palju, siis on väga tavaline, et erinevad koduõppe pered suhtlevad omavahel, teevad ühiseid regulaarseid kokkusaamisi ja korraldavad üritusi. Ehk siis tegelevad sotsialiseerumisega :)
Teine juhtiv koduõpperiik on Inglismaa. Seal on süsteem selline, et kui kooliskäiv laps koduõppele võetakse, siis tuleb sellest kooli teavitada ja nende laste hulk on teada. Kui aga laps algusest peale koduõppel on, ehk siis kordagi kooli ei lähe, siis ei pea sellest kedagi teavitama ning nende laste hulka ei tea keegi. Selle tõttu on ka hinnang koduõppel olevate laste arvule oletuslik ning välja on käidud numbreid 40 000 - 80 000 lapse kohta.
Kolmandal kohal koduõppurite arvu poolest on Prantsusmaa - aga seal oli number juba "kõigest" 10 000 juures.
Edasi langevad numbrid juba suht drastiliselt. Põhjamaades on see arv suurusjärgus 100 jne.
Norras tekkis koduõppe kasv ühel hetkel, kui hakati kinni panema väikeseid maakoole. Siis tegid vanemad protestiks omaalgatuslikud koolid, ehk siis seaduse silmis võtsid lapsed koduõppele, aga tegelikult käisid nö kogukonnakoolis.
Rootsis olid suht vabad koduõppereeglid, aga just viimastel aastatel keerati kruvid kinni ja keelati sisuliselt koduõpe ära. Siit on pärit ka üks markantsemaid lugusid, kus rootslasest isa ja indiast pärit ema tahtsid oma poega kodus õpetada. Kuna see ära keelati, siis otsustasid nad minna elama Indiasse. Ja mida tegi Rootsi politsei? Võttis pere kinni lennuki pealt ja pistis kongi. Ja seda sellepärast, et and oma poega kodus õpetasid. Ma hetkel ei tea, mis sellest loost on saanud, aga see hetk, kui mina seda vaatasin, siis ootasid vanemad veel kohust ning poeg oli seni antud kasuperesse. Päris kole ausaltöeldes, et arenenud riigis nii saavad asjad käia.
Hetkel liiguvad Rootsis elavad koduõppesoovijad elama Ahvenamaale, mis juriidiliselt kuulub Soome alla, kus on koduõpe lubatud.
Soomes on koduõpe suht märkamatu teema. Ei ole seal mingeid draamasid ega teemasid - vähemalt internetist ei torganud midagi silma.
Üks huvitavamaid asjaolusid on see, et Saksamaal on koduõpe täielikult keelatud. Koolikohustuse seadis seal sisse Hitler, ning sellest alates ei ole seda muudetud. Minu jaoks on see paradoksaalne, et riik, kus Waldorfkool on väga levinud (mis minu jaoks võrdub juba koolisüsteemi vabamalt võtmisega), on perepoolne vabadus ära keelatud. Saksamaalt pärit koduõpet teha soovijad kolivad ära teistesse riikidesse - näiteks Prantsusmaale, aga juba uuritakse minu teada ka Eestit, kui head kohta koduõppe jaoks.
Eesti on koduõppe poole pealt vägagi eesrindlik riik. Meil on konkreetne koduõppe seadus, mis sätestab minu arvates vägagi mõistlikud reeglid: koduõppur peab olema mingi kooli juures kirjas, on olemas konkreetne õpetaja, kellega koos pannakse paika individuaalõppekava (see on küll selline koht, mis on väga erineva rangusega erinevate õpetajate puhul - minul näiteks ei ole kirjalikult mingit õppekava, on lihtsalt arusaam, et õpetan hetkel tavakooli materjalide alusel ning katsun sisse pookida järjest enam ka waldorfkooli põhimõtteid) ning vähemalt kord poolaastas vaatab see õpetaja lapse arengu üle ja annab sellele omapoolse hinnangu. Nii on tagatud perepoolne vabadus teha õpet enda põhimõtete järgi ning samas on olemas riigipoolne (ehk õpetajapoolne) kontroll, et laps ikka eakohaselt areneks ja mingis osas teemadest väga maha ei jääks.
Enamik teisi endisi idabloki riike alles võitleb koduõppe õiguse eest. Neis on üldselt koduõpe keelatud ning käib tõsine protest inimeste poolt, et seda lubataks. On palju peresid, kes hoolimata seaduse keelust teevad koduõpet ja seda avalikult kuulutavad.
Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et Eestis on hea elada ning meil on vähemalt koduõppe osas väga mõistlikud seadused. Pisut on probleemiks see, et koolid ja õpetajad ei ole selle seaduses sisust ja mõttest veel väga teadlikud ning nende jaoks võib mõte koduõppest olla ehmatav, kuid eks see ole teavitamise teema ja on lootust, et siin aja jooksul asjad paranevad.
Ahjaa - vahet tuleb teha kahel erineval asjal. Koduõpe vanema soovil - kus siis laps on selle pärast koduõppel, et lapsevanem seda soovib - ja koduõpe tervislikel põhjustel - kus laps on selle pärast koduõppel, et tema tervis ei võimalda koolis käia. Seda teist otsust saab teha ka ilma vanema nõusolekuta. Varem kasutasid koolid sageli seda teist varianti selleks, et probleemseid lapsi koolist eemal hoida. Siis aga pandi seda tervislikel põhjustel koduõppele jäämist otsustama komisjon ning siis kahanes sellel alusel koduõppijate arv drastiliselt.
Uus kooliseadus näeb ajutist koduõppele suunamist ette ka ühe distsiplinaarkaristuse vormina. Nii et siit on aru saada, miks kool ja õpetajad võivad pisut ehmunud olla, kui normaalsed vanemad oma tervet ja normaalselt käituvat last koduõppele tahavad jätta - nemad on harjunud koduõpet seostama pigem probleemsete lastega ja probleemsete olukordadega.
Ja üldse võib kokkuvõtteks öelda, et koduõpe on ju oluliselt vanem traditsioon kui koolis käimine, nii et ei ole midagi uut siin päikese all :)
4 kommentaari:
Eestis on raske see, et tavakoolid ei taha hästi leppida koduõppuritega, nagu sinagi sellest kirjutasid. Samas sellist süsteemitust nagu USA-s ei saaks ka lubada. Mõned lapsevanemad on (kahjuks) nii vastutustundetud, et jätavadki lapsed haridusest ilma. Selles mõttes on meie süsteem jälle hea.
Mul tekkis üks küsimus, millest sa küll oled ka põgusalt kirjutanud aga äkki seletaksid pikemalt. Nimelt kuidas on ette nähtud Waldorfkooli alt koduõppuritele kehalise ja muusika/kunsti tunnid?
Selle küsimusega panid Sa nüüd kümnesse, ehk siis tabasid ära meie koduõppe hetke kõige nõrgema koha, mis mulle endalegi peavalu valmistab :)
Konkreetne vastus on, et midagi otseselt ette nähtud ja kokku lepitud ei olegi, nii et kõik minu enda nuputada ja organiseerida. Ja ma pole veel nii kaugele jõudnud, et midagi head paika panna oleksin suutnud.
Olen juba jupp aega mõtelnud sellest teemast ühe sissekande teha, võiks selle vist ära teha...
Saksamaa teema kommentaariks, et kui waldorfi kriitikuid lugeda, siis ei tundu sealne waldorfi-lembus enam Hitleri vaatevinklist üldse kummaline. Nimelt väidavad kriitikud, et Steineril lasti oma sigaretivabriku töölislaste kooli ja "alternatiivõppega" suht vabalt toimetada seetõttu, et tema metoodika aitas kujundada head-ühtlast töölisklassi (st inimesi, kes liialt palju "valesid" küsimusi ei esita). Hitleri eugeenikaprogrammiga (või noh, tema puhul oli tegemist juba selge rassipuhastusega) pidanuks see lähenemine küllalt hästi sobima :D
See oli lihtsalt väike ajalooline põige, kaasajal ilmselt tõsimeeli reinkarnatsioonist ei räägita ja ei arvata, et enne 8.-9. eluaastat lugema õppimine ebatervislik on :). Ausalt, otseselt waldorfi vastu mul pole midagi - aga suvel tutvusin isiklikel põhjustel põhjalikult ühe Tallinna waldorfkooli õppekavaga ja mõistsin, et oma last ma sinna ei paneks - aga selle põhjuseks on peamiselt mu äärmuslikult ateistlik maailmavaade (ma juba praegu, mil titt alles 9-kuune, muretsen, mismoodi temast võimalikult mitte-kristlane kasvatada, nii, et ta samal ajal pidevalt kõigi-kõigega vastuollu ei satuks :)). Aga noh, eks ma olengi omade kiiksudega ja mõned neist on kaunis suured :).
Lehvitame!
külli
Kiikusudega inimesi on ikka vaja :)
Mina kartsin ka waldorfi juures seda usuvärki, aga vähemalt hetkel ei torka see eriti kuidagi silma. Jah, kolmandas klassis on neil jututeemaks loomislugu, aga muudes klassides igast muud teemad ja mütoloogiad. Eks see ilmselt sõltub väga suuresti ka klassijuhatajast, kes on waldorfis ääretult oluline ning lisaks ka see, et meie siin satelliidina saame nautida waldorfi õpetajatelt saadavaid häid nippe ja võtteid ning panna selle oma sousti.
Nii et kui Su kiiksud väga suureks jäävad, siis pead ka koduõoet tegema hakkama :)
Postita kommentaar