Sai siin viimati hõigatud, et kogu pere haiged. Lapsed said asjast kenasti ja kiirelt üle.... minu puhul aga selgus, et tegu millegi enamaga. Päädis asi arstide vahet saalimisega, erinevate emotsioonidega: lootuse, hirmu, mure ja mille kõigega veel. Arstide korralduste paremaks täitmiseks sai kodust emigreeritud Tallinnasse tädi juurde pansioneeruma. Las põhjused ja diagnoosid ja anamneesid jääda delikaatsete isikuandmete hulka, kuid lõpuks selgus uuringute kaudu siiski karm tõde, et tuli operatsioonile minna. Kõik läks kenasti (kui see hetk välja arvata, et pärast ärkamist sööma minnes suutsin korra ikkagi veel kokku kukkuda ja paraja segaduse tekitada). Nüüd olen kodus tagasi ja taastumas.
"Tänu" äraolemisele ja sellele eelnevale teovõimetusele jäi suur hulk toredaid asju tegemata.
Poja sünnipäeval olin kodust ära.
Abiellumise aastapäeval olin kodust ära.
Poolteist nädalat põnnist eemal tegi oma töö ja rinnapiimal olevast põnnist on saanud pudelipiimal olev põnn. Kuigi siin tuleb öelda, et juba enne äraminekut oli mul piimaga probleeme tekkinud - eks organism oli ikka liiga nõrk juba.
Juba enne emigreerumist olin liiga nõrk toimetamiseks ning riidest mähkmeid ja mähkemvabasid öid asendasid pabermähkmed. Mehed loomulikult ka omal initsiatiivil neid riidest mähkmete vastu vahetama ei hakanud. Praegu küll kosun, kuid hetkel veel alles kohanen uuesti kodusolemise ning taastumisega, nii et põnn jätkuvalt veel pabermähkmetes, seda ka öösiti (küll ökoomades ning suure osa päevast siiski "õhutamas" ja poti peal käimas).
Kooliaasta alguses olin kodust ära. Meil küll ei ole esimesel septembril aktuseid jms, kuid siiski oli mul plaanis lastega kooliaasta algust pisut erilisemalt tähistada. Eks teoorias saab seda ka nüüd teha - seda enam, et tänu minu äraolekule ei ole meil veel "kooliaeg" pihta hakanud, nii et sisuliselt meil veel suvevaheaeg kestab ja võib vabalt ka nüüd kunagi kooliaasta algust tähistada.
Käimata jäi hooaja viimasel Xdreamil. See oli esimest korda Ida-Virumaal, Kiviõlis. Ma olin täitsa oodanud seda - tuhamäed oleks olnud täiesti uutmoodi elamus.
Igatahes läheb elu nüüd edasi. Mehed on laste ja põnniga suurepäraselt toime tulnud. Mina olen saanud magada ja puhata. Kodus on ka kõik neli seina püsti (kuigi elu suurim kogus pesu ootab pesemist). Eks siis vaatame, mis edasi tulema hakkab.
5 kommentaari:
Kiiret kosumist!
Kohtumise aastapäeval olin mina Luksemburgis ja abikaasa Eestis, nüüd tuleb kohe pulma-aastapäev, kus tema Norras ja mina Eestis :)
Elu... Ma lohutan ennast sellega, et neid aastapäevi tuleb veel aastakümneid :D
Aga sina jah parane. Ja olgu siis Bergenisse purjetatud!
Kiiret ja jõudsat kosumist sulle!!!
Soovin Sulle samuti kiiret taastumist! Ma ei tea, kas Sul ka varem oli midagi, mis haigusele viitas, kuid niimoodi üleöö haigeks jääda on ehmatav. Mina, olles 33-aastane ja ka kodus 3 väikest last, jäin aasta alguses haigeks, üleöö. See oli päris hirmutav, kui ei tea, mis ikkagi viga on, jaksu ei olnud, et tõsta enda 3-kuust last. Selline seisund kestis 5 nädalat ja siis edasi ok. Minul oli tore see, et sain rinnaga toitmist pea kogu see aeg jätkata (v.a. siis mõned uuringutejärgsed korrad). Samuti oli südantsoojendav see, et mulle ema ja õed appi tulid ning muidugi mees aitas palju jaksas.
Hea, et Sul nii ruttu aru saadi, milles probleem. Igaljuhul hoia end ja ega need kooliasjad eest ära jookse:)
Tänud :)
Eks selles mõttes läks hästi jah, et asjas üsna ruttu selgus tuli ja sai rasked otsused ära tehtud.
Nüüd juba kosume ja vaikselt kooligagi otsapidi pihta hakanud, aga eest nad õnneks tõesti ei jookse.
Postita kommentaar