Üks ääretult tore artikkel koduõppest, mis ka meie kogemustega üsnagi kenasti resoneerub...
18 Reasons Why Doctors and Lawyers Homeschool Their Children
Tõlkima hetkel ei hakka... kui aga keegi sooviks, siis andke teada, katsun siis kiirelt musta tõlke teha.
teisipäev, 26. märts 2013
reede, 22. märts 2013
Äge laulmise koht netis
Kõigepealt tuleks vist mainida, et olime vahepeal poolteist nädalat Iisraelis kultuurireisil (ilma lasteta seekord) ja ääretult muljeterikas reis oli. Päevad olid pikad ja tihedad ning õhtuti olid nii keha kui aju kui emotsioonikeskused nagu läbi klopitud. Igal juhul soovitan ja kui kunagi energiat üle jääb ja fotod ning muljed sorteeritud, siis ehk teeb sellest ka miski kokkuvõtva kommentaari (kuigi see vist tuleks umbes raamatu pikkune, kui tahta kõige eredamaid muljeid kirja panna - ning mitmeosalise romaani pikkune kui kõiki muljeid tahta kirja pana).
Aga et siis vahepeal siia link laste leiust, mida nad täna mulle demonstreerisid. Tegemist on internetipõhise karaokelaulmise keskkonnaga, mis lisaks niisama kaasaüürgamise võimaluse andmisele annab sulle koguaeg ka märku, kas sa laulad liiga kõrgelt, liiga madalalt või saad juhuslikult mõnikord pihta ka asjale. Ning neile, kellele meeldib võistlusmoment, võiks istuda "duelli" variant, kus saad (teisele vastava väljakutsega lingi saatnuna) kahekesi samaaegselt eraldi arvutite taga sama laulu üürata ning arvuti peab arvet, kumb paremini (täpsemini) laulab ja annab selle järgi punkte.
Laule on seal väga palju ja laia skoobiga - minusugusele vanakesele meeldivatest vanadest ballaadidest kuni Gangam Style'ni välja (mida ma täna pojaga võidu laulda üritasin - väga meeleolukas üritus oli igatahes... hea tuju pikaks ajaks garanteeritud... proovige ka...ja andke teada, mis skoor tuli...).
Sait ise järgmine:
http://www.karaokeparty.com
Põhiasjad tasuta (internet hellitab inimesed ikka ära - eksole) ning võimalusel saab alati ka ennast tasuliseks upgradeda... aga meile piisab tasuta variandis uudistamist küll ja küll.
Aga et siis vahepeal siia link laste leiust, mida nad täna mulle demonstreerisid. Tegemist on internetipõhise karaokelaulmise keskkonnaga, mis lisaks niisama kaasaüürgamise võimaluse andmisele annab sulle koguaeg ka märku, kas sa laulad liiga kõrgelt, liiga madalalt või saad juhuslikult mõnikord pihta ka asjale. Ning neile, kellele meeldib võistlusmoment, võiks istuda "duelli" variant, kus saad (teisele vastava väljakutsega lingi saatnuna) kahekesi samaaegselt eraldi arvutite taga sama laulu üürata ning arvuti peab arvet, kumb paremini (täpsemini) laulab ja annab selle järgi punkte.
Laule on seal väga palju ja laia skoobiga - minusugusele vanakesele meeldivatest vanadest ballaadidest kuni Gangam Style'ni välja (mida ma täna pojaga võidu laulda üritasin - väga meeleolukas üritus oli igatahes... hea tuju pikaks ajaks garanteeritud... proovige ka...ja andke teada, mis skoor tuli...).
Sait ise järgmine:
http://www.karaokeparty.com
Põhiasjad tasuta (internet hellitab inimesed ikka ära - eksole) ning võimalusel saab alati ka ennast tasuliseks upgradeda... aga meile piisab tasuta variandis uudistamist küll ja küll.
reede, 1. märts 2013
Koduõpe, kool ja õpikud
Ma tegelikult ei oskagi hästi algust teha antud teemaga, sest asju, mida öelda tahan, on palju... või noh, õigem on vist öelda, et asi taandub lõpuks ühele enam-vähem kindlale asjale, aga minu peas valitseb hetkel üks suur ja segane kört-pärtli särk ja ei leia seda õiget niidiotsa harutamiseks.
Aga mis siin ikka vabandada... hakkan kusagilt pihta ja loodetavasti jõuan lõpuks ikka kuhugi välja ka...
Mul on jupimat aega peas mõlkunud soov kirjutada teemal koduõpe tavakooli alt vs waldorfkooli alt. Tegelikult ei ole vahe muidugi koolitüübis vaid hoopiski kooli suhtumises koduõppesse ja selle läbiviimise korraldusse. Lihtsalt hetkel on meie riigis välja kujunenud nii, et waldorfkoolides on enam lootust soosivamale ja vanemat usaldavamale suhtumisele ning tavakoolides kipub asi olema pigem ettekirjutustel ja kontrollidel põhinev suhe. Aga on siingi erandeid loomulikult...
Kui nüüd mitte keskenduda eralditele, vaid pigem traditsioonilisemale lahendusele siis... olen vaikselt hoidnud silma peal Jane Prantsusmaale kolimise kogemuse blogil... te olete minuarust ääretult toredad ja vaprad ja üldse vahvad. Ja kui ma loen sealt, mis imetrikke nad koduõppe sildi alt kooli jaoks tegema peavad, siis tõusevad mu ihukarvad püsti. Ja sama juttu olen kuulnud ka paarilt teiselt koduõppeemalt, kelle laps on olnud tavakooli alt koduõppel.
No andke andeks... aga see, mis toimub, on tegelikult täielik mõttetus. No kuidas annab lapse füüsilisele arengule midagi juurde see, kui ta kirjutab kehalise kasvatuse jaoks referaadi??? See ei anna lapsele mitte kui midagi (välja arvatud vihkamine kirjatööde suhtes). Ainuke, kellele see midagi annab, on õpetaja - ja see, mida see õpetajale annab, on võimalus panna kirja rasvane hinne kuhugi ajaloo annuaalidesse. Ja siin lööbki välja tavakoolide mõtteviis - nad ei ole keskendunud ei lapse arengule ega vanema-kooli koostööle. Tavakoolide fookus on (üldjuhul) üks ja ainus, püha ja puutumatu ja maailma-kese - HINNE. Suurim asi, mille pärast õpetajad muretsevad, on see, kas õpilasel on piisavalt jooksvaid hindeid et välja panna veerandi hinne. Ja veerandi hinnet on vaja selleks, et välja panna aastahinne.
Koolis ei lähe põhirõhk ajast mitte laste arendamisele, vaid laste kontrollimisele ja hindamisele. Hinne on nii püha ja oluline, et kõik puuduvad tööd tuleb hiljem omast ajast järele teha. Ma tean õpetajat, kes juba algklassides pani tegemata tööde eest lapsele hindeks 1, ja see siis mõjutas lapse keskmist hinnet. Samal ajal oli selle õpetaja põhimõtteks, et tema asi ei ole jälgida, kas lapsel on kõik tööd tehtud või mitte - see oli lapse (algklassilapse) enda probleem - laps oli see, kes pidi omaalgatuslikult õpetaja juurde tulema ja järeletegemiseks aja kokku leppima (õpetaja põhjendus oli, et lastele on öeldud, mis päevadel ta pärast tunde olemas on kui keegi tahab midagi järele teha). Ka lapsevanemal oli keeruline selles olukorras last aidata, sest e-koolist ega päevikust ei saanud kuidagi aimu, et mingi töö on tegemata. Teada sai sellest alles veerandi lõpus, kui äkitselt koos veerandi hinde väljapanemisega ilmusid e-kooli siis need "1" hinded. Nii oligi kogu vastutus pandud algklassi lapse enda peale. Ja kuigi ma väga pooldan lastele vastutuse (ja sellega koos ka valikuvabaduse) andmist, arvan ma siiski, et neile tuleks anda võimetekohast vastutust, ning vajadusel suunata neid oma kohustuste täitmise suunas, mitte jätta neid lihtsalt vette hulpima.
Aga see selleks. See näide võis olla küll pisut ekstreemne ja üldiselt õpetajad siiski ei jäta õpilasi niimoodi õhku. Enamasti ikka tuletatakse lastele meelde, mis neil tegemata ja lepitakse õpetajapoolsel initsiatiivil järeletegemisi kokku - enamasti mitte et ei lepita kokku vaid määratakse õpetaja poolt konkreetne aeg.
Aga põhiline, mille osas kogu süsteem on viltu, on vildakus hinnete suunas. Hinne on olulisem kui õpilase tegelik areng. Hinne on see, mille eest koolis tunnustatakse (kiituskirjad ja medalid), hinne on see meedium, mille kaudu koduga suheldakse (tunnistus, kui see "a ja o"), hinne on teema, mida koolilaste käest ka kooliväliselt esimesena küsitakse... Või kas ei tule tuttav: "Noo, kuidas sul koolis läheb... kas kolmesid oled ka juba saanud?"
Aga mida hinne tegelikult näitab? Kui kellelgi on matemaatika 3... mida me selle kohta teame...? Kas me saame aru, et laps ei oska arvutada... või äkki on ta natuke aeglasem kui teised ja vajaks kontrolltööde tegemiseks pisut enam aega (ja siis saaks kõik arvutused õiged)... või ei oska ta ülesannete püstitusest aru saada (no krt... lapsevanemad, kes on oma laste õppematerjalidesse pidanud süvenema, saavad aru, et isegi täiskasvanud on sageli raske aru saada, mida mingis ülesandes tegema peab)... või on tal vastamisega seotud hirmud ja ta seetõttu eksib, kuigi turvalises keskkonnas arvutab korralikult ja kiirelt... või on ta helge peaga ja tal on lihtsalt tunnis igav, mistõttu ta ei kuula ja seega ka mingitest osadest suvaliselt üle on hüpanud... või on ta lihtsalt aktiivsem tegelane ja ei meeldi õpetajale, kes siis teda alati võimalusel "peedistab". Ühesõnaga variante on kümneid ja kümneid - aga üks number ei räägi meile sellest kõigest mitte kui midagi. Ja samas on meie tavakool keskendunud hindele ning kõik see ümbritsev, ehk siis lapse olemus (ja seega ka võimalused teda toetada), on nende jaoks ebaoluline.
Miks koduõppega seoses nii pikk jutt koolist. Aga sellepärast, et see hindele keskendumine ongi üks suur asi, mis ka koduõpet väga mõjutab. Kui teha koduõpet sellise kooli alt, kes peab kõige olulisemaks hinnet, siis leiabki koduõppeõpilane ja -vanem ennast referaatide, esseede, etteütluste, kontrolltööde ja-mille-iganes-veel laviini alt. Kõik selleks, et õpetaja saaks välja panna hinde.
Ja tegelikult oleks ma ilmselt ise ka seda kõike normaalseks pidanud. Olen ma ju ise käinud tavakoolis ning minu lapsed käisid tavakoolis. Minu jaoks oli see pidev kontrollimine ja hindamine sama normaalne nagu ta tavakooli keskkonnas ongi.
Kui me soovisime jääda koduõppele ning minu laste algne kool (kus nad olid käinud) meile üsna nõmedad tingimused ette kirjutas - nii et me selle peale waldorfkooli poole pöördusime - siis ma natuke mõtisklesin, et huvitav, mis head siit välja võib tulla. Ja selgus, et tuligi midagi ääretult olulist ja tõsist.
Selles on meeletu kvaliteedivahe, kui sa saad teha koduõpet tõesti oma rütmi ja oma stiili järgi - ehk siis laste rütmi ja laste stiili arvestades. See on meeletu kvaliteedivahe, kui sa saad enda ja laste energiat suunata arenemisele, mitte ei pea seda kulutama tõestamisele-tõestamisele-tõestamisele. Ma ei oska seda kõike sõnadesse panna, aga see, et me ei pea muretsema etteantud tööde "ärategemise" pärast, et me ei pea kirjutama mõttetuid referaate, et me ei pea tegema etteantud kuupäevadeks etteantud kohustuslikke töid. See, et õpetajad arvestavad meie endi valitud ja laste poolt kodus tehtud asju (ning ei oleta kurjalt, et ma olen neile seal näiteks matemaatikas tulemusi ette öelnud). See, et õpetajad vestlevad lapsega kui inimesega, mitte ei vaata ainult paberile kirjapandut. See, et õpetajad võtavad mind kui kaasõpetajat (jah, pisut vähemkvalifitseeritud õpetajat, kes ma ka olen, ja kes on tänulik, kui nad minuga oma kogemustepagasit jagavad).
See on nagu päev ja öö...
Koduõpe hinnetele keskendunud tavakooli alt on sisuliselt suuremahuline kodutööde tegemine kodus. Ka seal on suur erinevus koolis käimisega võrreldes - on suurem vabadus on päevakava korraldamises - ärkamisaeg jms. Kuid väga suur osa tegevusest on siiski üsna jäigalt kooli poolt ette kirjutatud ning suure osa ajast võtab enda alla koolile laste tegevuse tõestamine.
Koduõpe sellise kooli alt, kes tõesti võtab koduõppevanemat kui partnerit ja arvestab temaga ning lubab tõesti individuaalõpet selle kõige paremas ja sügavamas tähenduses. See on võimalus meeletuks muutuseks kogu pere elukvaliteedis. Me saame tõesti keskenduda laste huvidele ja neid pidi edasi liikuda. Jah, meil on ees riikliku õppekava raamid ja on selge see, et me neid ka jälgime. Kuid nendes raamides on võimalik liikuda väga erinevaid teid mööda ning on selge see, et laps õpib palju kiiremini ja palju põhjalikumalt ära sellised asjad, mille vastu ta ise huvi tunneb. Ja nii on õpe palju kiirem ja efektiivsem. Rääkimata sellest, kuivõrd stressivabam see kõik on. On ääretult suur vahe selles, kas laps kirjutab etteantud kuupäevaks talle pealesunnitud (ja tema jaoks täiesti ebahuvitaval) teemal referaati, mille kohta ta teab, et seda hakatakse kriitiliselt hindama.... või siis selles, kui lapsel on päeva jooksul eraldatud aeg, kus ta tegeleb enda valitud tema jaoks huvitava teema uurimisega ning selle kohta kokkuvõtte kirjutamisega. Tulemus on mõlemal puhul sama - laps kirjutab midagi... aga on väga suur vahe, kui suure innuga laps seda teeb, mis talle sellest kõigest meelde jääb ning milline on tema suhtumine edaspidigi millegi kohta infot koguda ja midagi kirja panna.
Ajaline vabadus, elamine oma rütmi järgi, tegelemine lastele huvipakkuvate valdkondadega ning stressi puudumine. Need on märksõnad, mis saadavad sellist koduõpet.
Üsna äsja selgus, et riigil on uus plaan võtta koolidelt ära veel jupike koduõpperaha. Kui varem olid õpikud ka koduõppelastele kooli poolt, siis uuest õppeaastast enam vanema soovil koduõppel olevad lapsed koolidelt õpikuid ei saa vaid peavad need ise hankima.
Alguses sellest teada saades olin ma nördinud... isegi nii nördinud, et plaanisin ühe tuttava akadeemiku saata Aaviksoolt aru pärima. Seda võin ma tegelikult ikkagi teha...
Aga... asja üle natuke järele mõeldes jõudsin ma samale järeldusele, mida väljendasid veel paar koduõppega seotud isikut koduõppelistis. Nimelt - varem oli koduõppele jäädes üheks üsna oluliseks argumendiks kooli valikul just see asjaol, et tavakoolist sai õpikuid aga waldorfkoolist ei saanud (sest waldorfkool ei kasuta õpikuid - neil on elav õpetus, ehk siis õpetaja seletab teemat ja lapsed koostavad ise oma konspektid - mis on minu arvates ja nüüd ka juba minu kogemusel väga asjalik lähenemine lastest teema kinnistumise jaoks).
Seega tähendas waldorfkooli valimine varem lapsevanemale suuremat finantsilist kulu (õpikute hankimine) ning suuremat ebakindlust (lapsevanemal, eriti tavakoolist pärit taustaga lapsevanemal) on ilmselt üsna keeruline alustada, kui tal ei ole mingit kindlat tugimaterjali. Ning kuna koduõpe on igal juhul suur ja hirmutav hüpe tundmatusse (sest meil ei ole veel ühtegi nö "teise põlvkonna" koduõppelapsi - praegused lapsevanemad on ju kõik ise koolisüsteemist pärit), siis on iga lisapiisk ebakindluse suunas väga hirmutav faktor.
Seega on arusaadav, miks tavakool tundub uuele koduõppevanemale alguses ehk parem valik kui waldorfkool.
Aga nüüd, kui õpikute vahe on kadunud... on üks suur argument tavakoolide eelistamiseks kadunud, ning võib loota, et suurem hulk koduõppeperesid leiab tee sellise kooli poole, kus ei olda keskendunud tõestamisele ja hinnetele ning nad saavad kogeda neid täiendavaid eeliseid, mida koduõpe omas täies ulatuses pakkuda suudab.
Nii et aitäh Eesti riik... mõnikord võib juhtuda nii, et mõni ääretult tagurlik samm võib olla hoopiski tõuge õiges suunas :)
Aga mis siin ikka vabandada... hakkan kusagilt pihta ja loodetavasti jõuan lõpuks ikka kuhugi välja ka...
Mul on jupimat aega peas mõlkunud soov kirjutada teemal koduõpe tavakooli alt vs waldorfkooli alt. Tegelikult ei ole vahe muidugi koolitüübis vaid hoopiski kooli suhtumises koduõppesse ja selle läbiviimise korraldusse. Lihtsalt hetkel on meie riigis välja kujunenud nii, et waldorfkoolides on enam lootust soosivamale ja vanemat usaldavamale suhtumisele ning tavakoolides kipub asi olema pigem ettekirjutustel ja kontrollidel põhinev suhe. Aga on siingi erandeid loomulikult...
Kui nüüd mitte keskenduda eralditele, vaid pigem traditsioonilisemale lahendusele siis... olen vaikselt hoidnud silma peal Jane Prantsusmaale kolimise kogemuse blogil... te olete minuarust ääretult toredad ja vaprad ja üldse vahvad. Ja kui ma loen sealt, mis imetrikke nad koduõppe sildi alt kooli jaoks tegema peavad, siis tõusevad mu ihukarvad püsti. Ja sama juttu olen kuulnud ka paarilt teiselt koduõppeemalt, kelle laps on olnud tavakooli alt koduõppel.
No andke andeks... aga see, mis toimub, on tegelikult täielik mõttetus. No kuidas annab lapse füüsilisele arengule midagi juurde see, kui ta kirjutab kehalise kasvatuse jaoks referaadi??? See ei anna lapsele mitte kui midagi (välja arvatud vihkamine kirjatööde suhtes). Ainuke, kellele see midagi annab, on õpetaja - ja see, mida see õpetajale annab, on võimalus panna kirja rasvane hinne kuhugi ajaloo annuaalidesse. Ja siin lööbki välja tavakoolide mõtteviis - nad ei ole keskendunud ei lapse arengule ega vanema-kooli koostööle. Tavakoolide fookus on (üldjuhul) üks ja ainus, püha ja puutumatu ja maailma-kese - HINNE. Suurim asi, mille pärast õpetajad muretsevad, on see, kas õpilasel on piisavalt jooksvaid hindeid et välja panna veerandi hinne. Ja veerandi hinnet on vaja selleks, et välja panna aastahinne.
Koolis ei lähe põhirõhk ajast mitte laste arendamisele, vaid laste kontrollimisele ja hindamisele. Hinne on nii püha ja oluline, et kõik puuduvad tööd tuleb hiljem omast ajast järele teha. Ma tean õpetajat, kes juba algklassides pani tegemata tööde eest lapsele hindeks 1, ja see siis mõjutas lapse keskmist hinnet. Samal ajal oli selle õpetaja põhimõtteks, et tema asi ei ole jälgida, kas lapsel on kõik tööd tehtud või mitte - see oli lapse (algklassilapse) enda probleem - laps oli see, kes pidi omaalgatuslikult õpetaja juurde tulema ja järeletegemiseks aja kokku leppima (õpetaja põhjendus oli, et lastele on öeldud, mis päevadel ta pärast tunde olemas on kui keegi tahab midagi järele teha). Ka lapsevanemal oli keeruline selles olukorras last aidata, sest e-koolist ega päevikust ei saanud kuidagi aimu, et mingi töö on tegemata. Teada sai sellest alles veerandi lõpus, kui äkitselt koos veerandi hinde väljapanemisega ilmusid e-kooli siis need "1" hinded. Nii oligi kogu vastutus pandud algklassi lapse enda peale. Ja kuigi ma väga pooldan lastele vastutuse (ja sellega koos ka valikuvabaduse) andmist, arvan ma siiski, et neile tuleks anda võimetekohast vastutust, ning vajadusel suunata neid oma kohustuste täitmise suunas, mitte jätta neid lihtsalt vette hulpima.
Aga see selleks. See näide võis olla küll pisut ekstreemne ja üldiselt õpetajad siiski ei jäta õpilasi niimoodi õhku. Enamasti ikka tuletatakse lastele meelde, mis neil tegemata ja lepitakse õpetajapoolsel initsiatiivil järeletegemisi kokku - enamasti mitte et ei lepita kokku vaid määratakse õpetaja poolt konkreetne aeg.
Aga põhiline, mille osas kogu süsteem on viltu, on vildakus hinnete suunas. Hinne on olulisem kui õpilase tegelik areng. Hinne on see, mille eest koolis tunnustatakse (kiituskirjad ja medalid), hinne on see meedium, mille kaudu koduga suheldakse (tunnistus, kui see "a ja o"), hinne on teema, mida koolilaste käest ka kooliväliselt esimesena küsitakse... Või kas ei tule tuttav: "Noo, kuidas sul koolis läheb... kas kolmesid oled ka juba saanud?"
Aga mida hinne tegelikult näitab? Kui kellelgi on matemaatika 3... mida me selle kohta teame...? Kas me saame aru, et laps ei oska arvutada... või äkki on ta natuke aeglasem kui teised ja vajaks kontrolltööde tegemiseks pisut enam aega (ja siis saaks kõik arvutused õiged)... või ei oska ta ülesannete püstitusest aru saada (no krt... lapsevanemad, kes on oma laste õppematerjalidesse pidanud süvenema, saavad aru, et isegi täiskasvanud on sageli raske aru saada, mida mingis ülesandes tegema peab)... või on tal vastamisega seotud hirmud ja ta seetõttu eksib, kuigi turvalises keskkonnas arvutab korralikult ja kiirelt... või on ta helge peaga ja tal on lihtsalt tunnis igav, mistõttu ta ei kuula ja seega ka mingitest osadest suvaliselt üle on hüpanud... või on ta lihtsalt aktiivsem tegelane ja ei meeldi õpetajale, kes siis teda alati võimalusel "peedistab". Ühesõnaga variante on kümneid ja kümneid - aga üks number ei räägi meile sellest kõigest mitte kui midagi. Ja samas on meie tavakool keskendunud hindele ning kõik see ümbritsev, ehk siis lapse olemus (ja seega ka võimalused teda toetada), on nende jaoks ebaoluline.
Miks koduõppega seoses nii pikk jutt koolist. Aga sellepärast, et see hindele keskendumine ongi üks suur asi, mis ka koduõpet väga mõjutab. Kui teha koduõpet sellise kooli alt, kes peab kõige olulisemaks hinnet, siis leiabki koduõppeõpilane ja -vanem ennast referaatide, esseede, etteütluste, kontrolltööde ja-mille-iganes-veel laviini alt. Kõik selleks, et õpetaja saaks välja panna hinde.
Ja tegelikult oleks ma ilmselt ise ka seda kõike normaalseks pidanud. Olen ma ju ise käinud tavakoolis ning minu lapsed käisid tavakoolis. Minu jaoks oli see pidev kontrollimine ja hindamine sama normaalne nagu ta tavakooli keskkonnas ongi.
Kui me soovisime jääda koduõppele ning minu laste algne kool (kus nad olid käinud) meile üsna nõmedad tingimused ette kirjutas - nii et me selle peale waldorfkooli poole pöördusime - siis ma natuke mõtisklesin, et huvitav, mis head siit välja võib tulla. Ja selgus, et tuligi midagi ääretult olulist ja tõsist.
Selles on meeletu kvaliteedivahe, kui sa saad teha koduõpet tõesti oma rütmi ja oma stiili järgi - ehk siis laste rütmi ja laste stiili arvestades. See on meeletu kvaliteedivahe, kui sa saad enda ja laste energiat suunata arenemisele, mitte ei pea seda kulutama tõestamisele-tõestamisele-tõestamisele. Ma ei oska seda kõike sõnadesse panna, aga see, et me ei pea muretsema etteantud tööde "ärategemise" pärast, et me ei pea kirjutama mõttetuid referaate, et me ei pea tegema etteantud kuupäevadeks etteantud kohustuslikke töid. See, et õpetajad arvestavad meie endi valitud ja laste poolt kodus tehtud asju (ning ei oleta kurjalt, et ma olen neile seal näiteks matemaatikas tulemusi ette öelnud). See, et õpetajad vestlevad lapsega kui inimesega, mitte ei vaata ainult paberile kirjapandut. See, et õpetajad võtavad mind kui kaasõpetajat (jah, pisut vähemkvalifitseeritud õpetajat, kes ma ka olen, ja kes on tänulik, kui nad minuga oma kogemustepagasit jagavad).
See on nagu päev ja öö...
Koduõpe hinnetele keskendunud tavakooli alt on sisuliselt suuremahuline kodutööde tegemine kodus. Ka seal on suur erinevus koolis käimisega võrreldes - on suurem vabadus on päevakava korraldamises - ärkamisaeg jms. Kuid väga suur osa tegevusest on siiski üsna jäigalt kooli poolt ette kirjutatud ning suure osa ajast võtab enda alla koolile laste tegevuse tõestamine.
Koduõpe sellise kooli alt, kes tõesti võtab koduõppevanemat kui partnerit ja arvestab temaga ning lubab tõesti individuaalõpet selle kõige paremas ja sügavamas tähenduses. See on võimalus meeletuks muutuseks kogu pere elukvaliteedis. Me saame tõesti keskenduda laste huvidele ja neid pidi edasi liikuda. Jah, meil on ees riikliku õppekava raamid ja on selge see, et me neid ka jälgime. Kuid nendes raamides on võimalik liikuda väga erinevaid teid mööda ning on selge see, et laps õpib palju kiiremini ja palju põhjalikumalt ära sellised asjad, mille vastu ta ise huvi tunneb. Ja nii on õpe palju kiirem ja efektiivsem. Rääkimata sellest, kuivõrd stressivabam see kõik on. On ääretult suur vahe selles, kas laps kirjutab etteantud kuupäevaks talle pealesunnitud (ja tema jaoks täiesti ebahuvitaval) teemal referaati, mille kohta ta teab, et seda hakatakse kriitiliselt hindama.... või siis selles, kui lapsel on päeva jooksul eraldatud aeg, kus ta tegeleb enda valitud tema jaoks huvitava teema uurimisega ning selle kohta kokkuvõtte kirjutamisega. Tulemus on mõlemal puhul sama - laps kirjutab midagi... aga on väga suur vahe, kui suure innuga laps seda teeb, mis talle sellest kõigest meelde jääb ning milline on tema suhtumine edaspidigi millegi kohta infot koguda ja midagi kirja panna.
Ajaline vabadus, elamine oma rütmi järgi, tegelemine lastele huvipakkuvate valdkondadega ning stressi puudumine. Need on märksõnad, mis saadavad sellist koduõpet.
Üsna äsja selgus, et riigil on uus plaan võtta koolidelt ära veel jupike koduõpperaha. Kui varem olid õpikud ka koduõppelastele kooli poolt, siis uuest õppeaastast enam vanema soovil koduõppel olevad lapsed koolidelt õpikuid ei saa vaid peavad need ise hankima.
Alguses sellest teada saades olin ma nördinud... isegi nii nördinud, et plaanisin ühe tuttava akadeemiku saata Aaviksoolt aru pärima. Seda võin ma tegelikult ikkagi teha...
Aga... asja üle natuke järele mõeldes jõudsin ma samale järeldusele, mida väljendasid veel paar koduõppega seotud isikut koduõppelistis. Nimelt - varem oli koduõppele jäädes üheks üsna oluliseks argumendiks kooli valikul just see asjaol, et tavakoolist sai õpikuid aga waldorfkoolist ei saanud (sest waldorfkool ei kasuta õpikuid - neil on elav õpetus, ehk siis õpetaja seletab teemat ja lapsed koostavad ise oma konspektid - mis on minu arvates ja nüüd ka juba minu kogemusel väga asjalik lähenemine lastest teema kinnistumise jaoks).
Seega tähendas waldorfkooli valimine varem lapsevanemale suuremat finantsilist kulu (õpikute hankimine) ning suuremat ebakindlust (lapsevanemal, eriti tavakoolist pärit taustaga lapsevanemal) on ilmselt üsna keeruline alustada, kui tal ei ole mingit kindlat tugimaterjali. Ning kuna koduõpe on igal juhul suur ja hirmutav hüpe tundmatusse (sest meil ei ole veel ühtegi nö "teise põlvkonna" koduõppelapsi - praegused lapsevanemad on ju kõik ise koolisüsteemist pärit), siis on iga lisapiisk ebakindluse suunas väga hirmutav faktor.
Seega on arusaadav, miks tavakool tundub uuele koduõppevanemale alguses ehk parem valik kui waldorfkool.
Aga nüüd, kui õpikute vahe on kadunud... on üks suur argument tavakoolide eelistamiseks kadunud, ning võib loota, et suurem hulk koduõppeperesid leiab tee sellise kooli poole, kus ei olda keskendunud tõestamisele ja hinnetele ning nad saavad kogeda neid täiendavaid eeliseid, mida koduõpe omas täies ulatuses pakkuda suudab.
Nii et aitäh Eesti riik... mõnikord võib juhtuda nii, et mõni ääretult tagurlik samm võib olla hoopiski tõuge õiges suunas :)
kolmapäev, 20. veebruar 2013
Blogimise (mitte)vajalikkusest
Pikk paus blogimisest ei ole põhjustatud mingitest välistest tegemistest vaid puhtakujuliselt sisemisest blogimise vajaduse puudusest. Ja see on minu jaoks olnud üsna kummastav kogemus kogu minu (vähese) blogimise ajaloo käigus.
Seega sai natuke aju kurnatud blogimise teemalise mõtisklusega. Et miks ma üleüldse blogima hakkasin ja miks see mulle varem on nii vajalik tegevus olnud ja kuidas siis nii, et nüüd hoog üle on läinud.
See, et hoog on üle läinud, ei ole minu kui naisterahva (ja eriti minu) puhul midagi üleliia üllatavat loomulikult. Naisterahvastel ongi ju põhiseaduslik õigus ja kohustus iga viie sekundi järel oma soove ja arvamusi muuta (kuidas muidu see maailm huvitav ja põnev püsiks.. ah?). Aga siiski-siiski suutsin ma oma peanupukeses mingeid võimalikke korrelatsioone erinevate nähtustega tuvastada.
Kui ma blogima hakkasin, siis oli mängus kaks suuremat tegurit. Esiteks oli koduõppe teema sel hetkel minu jaoks midagi väga müstilist, põnevat ja aktuaalset. Ma olin ise enne lõpliku otsuse tegemist (ja ka pärast selle otsuse tegemist) paaniliselt netist informatsiooni otsinud, et aru saada, kuidas see värk ikka käib ja kas minu lapsed jäävad ikka normaalseteks ja kas meie pereelu jääb ikka normaalseks ja kas lapsed ikka arenevad ka ja mis-värk-sellega-üldse-on. Välismaa keeles sai igasugu asju lugeda, aga väga tundsin puudust kohaliku kontekstiga informatsioonist. Suureks abiks olid Merje ja Anneli blogid ja artiklid, kust julgust sai, kuid nemad olid oma jutte kirjutanud juba kogenud tegijatena, ehk siis sellist alguse-hirmu ja sisseelamise poolt nende juttudest kätte ei saanud. No ja kuna ma olen tegelikult edev inimene ja tükk aega mõtlenud, et kui oleks midagi asjalikku öelda, siis prooviks ka blogi teha... siis oligi selge, et nüüd tuleb asi ära teha. Ja kuna teema oli enda jaoks uudne ning igasuguseid "avastusi" tuli väga palju ja väga tihedalt, siis oli ka millest kirjutada.
Teine aspekt blogipidamisel oli selline, mida vist ei oleks ilus kõva häälega välja öelda... aga no ma siis ütlen. Nimelt oli see tegevus, mille taha ma sain peituda igapäevaeluliste kohustuste eest (lugege: põnni eest hoolitsemise eest). Ehk siis kui päevad koosnesid imikuga tegelemisest ja "oma vaba aega" praktiliselt polnud, siis oli nii hea vabandus ennast ekraani taha kleepida ja öelda, et "ma tegelen blogiga, ma hetkel ei saa".
Nojah - enamasti tegelikult küll toimus sel perioodil postitamine hilistel tundidel, kui põnn juba magas. Aga siiski oli tegu põnniga seotud maailma "vahetamisest". Põnniga tegeleda on väga lahe ja tore ning emotsionaalselt pakub beebi tohutult. Aga vot mis jääb ilma stimulatsioonist on see aju mõtlev ja analüüsiv osa. Ja mina tundsin sellest puudust. Nii siis oligi võimalus mingilgi määral intellektuaalseid omadusi rakendada midagi väga vajalikku minu jaoks sel hetkel (siin muidugi jääb lahtiseks teema, kui intellektuaalne on blogipostituste kirjutamine, aga igal juhul on ta skaalal mähkmete vahetamisest ja imetamisest intellektuaalselt nõudlikumate teemade poole).
Nii et jah... teema uudsus enda jaoks ning vajadus "koduperenaise" maailmale lisada midagi intellektuaalset stimuleerivamat olid minu jaoks selgelt vedavad stiimulid. Lisaks oli siin ka missioonitunne koduõpet kui (minu arvates) normaalsete inimeste (minu arvates) normaalset valikut pisut laiemalt tutvustada.
Nüüd aga...
kõigepealt oli see nädal, kus mees oli põnniga koos ära Austrias. Mul oleks olnud tohutult võimalusi istuda ja kirjutada (pärast neid esimesi päevi mil ma lihtsalt magasin ja magasin ja magasin). Aga nüüd oli olukord nii, et ma sain üle pika-pika aja lihtsalt logeleda... ja kui muidu oli blogipidamine mingil määral puhkus päevastest kohustustest, siis nüüd oleks blogimine olnud mitte puhkus vaid puhkuse katkestamine... ja nii see asi minust puutumata jäi.
Nüüd on mees ja põnn tagasi ja elu käib edasi. Aga otsest vajadust ikka kirjutamiseks pole olnud. Ja see on väga hästi seostatav minu algsete kirjutamisvajaduste põhjustega.
Koduõppe uudsus ja müstilisus on minu jaoks suuresti kadunud. Ma ei väida, et ma oleksin mingisugune guru... ohei... meil on avastamist veel palju ja palju. Ja ma pole ka mingil juhul kuidagi pettunud koduõppes... ohei, ma olen järjest enam veendunud, et see on suurepärane asi kogu meie perele ning lastele. Asi on lihtsalt selles, et meil on tekkinud oma rütm ja oma süsteem ning hetkel oleme me selle juurde enam-vähem pidama jäänud. Jah, vaiksed mugandused toimuvad, sest tegu on siiski individuaalse asjaga, kuid süsteem kui selline hetkel funktsioneerib ja seega pole ka midagi uut ja põnevat kirjutada.
Ära on kadunud ka vajadus intellektuaalse lisastimulatsiooni järele. Seda siis seoses ülikooliõpingute jätkamisega. Sügissemestril sai aineid võetud üsna tagasihoidlikult ja eksamid kenasti ära tehtud. Kevadeks plaani tehes võtsin endale topeltkoormuse, sest mul on ju tehtud kahe sügissemestri ained ja mitte ühtegi kevadsemestri ainet. Nii et nüüd siis on plaanis sisuliselt kahe aasta kevade ained korraga ning lisaks ei suutnud näppe eemal hoida ühest esmakordselt loetavast IT magistrite loengust, mis mulle suurepäraselt istub. Nii et jah... kui sügisel oli kokku 7 ainet, siis nüüd olen plaanis teha 15. Ja see pakub piisavalt intellektuaalset stimulatsiooni - isegi et enam kui piisavat, nii et aju vahepeal lausa huugab.
Pikk jutt, millega tegelikult ei olegi muud asjalikku öelda kui lihtsalt välja vabandada, et nüüd ilmselt hakkab igasuguseid tekste tulema harvemalt. Aga see-eest ma katsun ikka vahepeal midagi asjalikku ka öelda. Tegelikult isegi paar mõtet on, millest tahaks kirjutada... aga see peab ootama kuni aju huugamisest puhkust saab...
Seega sai natuke aju kurnatud blogimise teemalise mõtisklusega. Et miks ma üleüldse blogima hakkasin ja miks see mulle varem on nii vajalik tegevus olnud ja kuidas siis nii, et nüüd hoog üle on läinud.
See, et hoog on üle läinud, ei ole minu kui naisterahva (ja eriti minu) puhul midagi üleliia üllatavat loomulikult. Naisterahvastel ongi ju põhiseaduslik õigus ja kohustus iga viie sekundi järel oma soove ja arvamusi muuta (kuidas muidu see maailm huvitav ja põnev püsiks.. ah?). Aga siiski-siiski suutsin ma oma peanupukeses mingeid võimalikke korrelatsioone erinevate nähtustega tuvastada.
Kui ma blogima hakkasin, siis oli mängus kaks suuremat tegurit. Esiteks oli koduõppe teema sel hetkel minu jaoks midagi väga müstilist, põnevat ja aktuaalset. Ma olin ise enne lõpliku otsuse tegemist (ja ka pärast selle otsuse tegemist) paaniliselt netist informatsiooni otsinud, et aru saada, kuidas see värk ikka käib ja kas minu lapsed jäävad ikka normaalseteks ja kas meie pereelu jääb ikka normaalseks ja kas lapsed ikka arenevad ka ja mis-värk-sellega-üldse-on. Välismaa keeles sai igasugu asju lugeda, aga väga tundsin puudust kohaliku kontekstiga informatsioonist. Suureks abiks olid Merje ja Anneli blogid ja artiklid, kust julgust sai, kuid nemad olid oma jutte kirjutanud juba kogenud tegijatena, ehk siis sellist alguse-hirmu ja sisseelamise poolt nende juttudest kätte ei saanud. No ja kuna ma olen tegelikult edev inimene ja tükk aega mõtlenud, et kui oleks midagi asjalikku öelda, siis prooviks ka blogi teha... siis oligi selge, et nüüd tuleb asi ära teha. Ja kuna teema oli enda jaoks uudne ning igasuguseid "avastusi" tuli väga palju ja väga tihedalt, siis oli ka millest kirjutada.
Teine aspekt blogipidamisel oli selline, mida vist ei oleks ilus kõva häälega välja öelda... aga no ma siis ütlen. Nimelt oli see tegevus, mille taha ma sain peituda igapäevaeluliste kohustuste eest (lugege: põnni eest hoolitsemise eest). Ehk siis kui päevad koosnesid imikuga tegelemisest ja "oma vaba aega" praktiliselt polnud, siis oli nii hea vabandus ennast ekraani taha kleepida ja öelda, et "ma tegelen blogiga, ma hetkel ei saa".
Nojah - enamasti tegelikult küll toimus sel perioodil postitamine hilistel tundidel, kui põnn juba magas. Aga siiski oli tegu põnniga seotud maailma "vahetamisest". Põnniga tegeleda on väga lahe ja tore ning emotsionaalselt pakub beebi tohutult. Aga vot mis jääb ilma stimulatsioonist on see aju mõtlev ja analüüsiv osa. Ja mina tundsin sellest puudust. Nii siis oligi võimalus mingilgi määral intellektuaalseid omadusi rakendada midagi väga vajalikku minu jaoks sel hetkel (siin muidugi jääb lahtiseks teema, kui intellektuaalne on blogipostituste kirjutamine, aga igal juhul on ta skaalal mähkmete vahetamisest ja imetamisest intellektuaalselt nõudlikumate teemade poole).
Nii et jah... teema uudsus enda jaoks ning vajadus "koduperenaise" maailmale lisada midagi intellektuaalset stimuleerivamat olid minu jaoks selgelt vedavad stiimulid. Lisaks oli siin ka missioonitunne koduõpet kui (minu arvates) normaalsete inimeste (minu arvates) normaalset valikut pisut laiemalt tutvustada.
Nüüd aga...
kõigepealt oli see nädal, kus mees oli põnniga koos ära Austrias. Mul oleks olnud tohutult võimalusi istuda ja kirjutada (pärast neid esimesi päevi mil ma lihtsalt magasin ja magasin ja magasin). Aga nüüd oli olukord nii, et ma sain üle pika-pika aja lihtsalt logeleda... ja kui muidu oli blogipidamine mingil määral puhkus päevastest kohustustest, siis nüüd oleks blogimine olnud mitte puhkus vaid puhkuse katkestamine... ja nii see asi minust puutumata jäi.
Nüüd on mees ja põnn tagasi ja elu käib edasi. Aga otsest vajadust ikka kirjutamiseks pole olnud. Ja see on väga hästi seostatav minu algsete kirjutamisvajaduste põhjustega.
Koduõppe uudsus ja müstilisus on minu jaoks suuresti kadunud. Ma ei väida, et ma oleksin mingisugune guru... ohei... meil on avastamist veel palju ja palju. Ja ma pole ka mingil juhul kuidagi pettunud koduõppes... ohei, ma olen järjest enam veendunud, et see on suurepärane asi kogu meie perele ning lastele. Asi on lihtsalt selles, et meil on tekkinud oma rütm ja oma süsteem ning hetkel oleme me selle juurde enam-vähem pidama jäänud. Jah, vaiksed mugandused toimuvad, sest tegu on siiski individuaalse asjaga, kuid süsteem kui selline hetkel funktsioneerib ja seega pole ka midagi uut ja põnevat kirjutada.
Ära on kadunud ka vajadus intellektuaalse lisastimulatsiooni järele. Seda siis seoses ülikooliõpingute jätkamisega. Sügissemestril sai aineid võetud üsna tagasihoidlikult ja eksamid kenasti ära tehtud. Kevadeks plaani tehes võtsin endale topeltkoormuse, sest mul on ju tehtud kahe sügissemestri ained ja mitte ühtegi kevadsemestri ainet. Nii et nüüd siis on plaanis sisuliselt kahe aasta kevade ained korraga ning lisaks ei suutnud näppe eemal hoida ühest esmakordselt loetavast IT magistrite loengust, mis mulle suurepäraselt istub. Nii et jah... kui sügisel oli kokku 7 ainet, siis nüüd olen plaanis teha 15. Ja see pakub piisavalt intellektuaalset stimulatsiooni - isegi et enam kui piisavat, nii et aju vahepeal lausa huugab.
Pikk jutt, millega tegelikult ei olegi muud asjalikku öelda kui lihtsalt välja vabandada, et nüüd ilmselt hakkab igasuguseid tekste tulema harvemalt. Aga see-eest ma katsun ikka vahepeal midagi asjalikku ka öelda. Tegelikult isegi paar mõtet on, millest tahaks kirjutada... aga see peab ootama kuni aju huugamisest puhkust saab...
laupäev, 2. veebruar 2013
Be careful what you wish for...
.. because you may get it...
Taaskord tuleb tunnistada, et see kuldlause kehtib. Eilse postituse lõpetasin õhkamisega, et loodetavasti ma kunagi ikka saan omale selle magamise-lugemise-koristamise nädala. Noh.. jah...
Päev oli kõik kena ja tore, asjad pakitud ja ootasime, et sõber Tallinnast teele saaks asuda. Tegu oli ju reede õhtuga ning loomulikult olid kõik Tallinn-Tartu bussid pilgeni täis. Ma ei teagi, mitmenda peale ta lõpuks mahtus, aga ei olnud see ei esimene ega teine, kuhu ta ajaliselt jõudnud oleks.
Kõik oli kena selle ajani, kui tuli reaalselt meil hakata kodust välja minema... siis hakkas minul paha. Korraks isegi mõtlesime, et jään ikkagi koju... siis vaatasin poja kurba nägu seda uudist kuuldes ja otsustasin, et võtan ennast ikka kokku. Tõmbasin ennast rohtusid täis, pakkisime asjad autosse ning asusime Tartu poole teele. Seal korjasime bussijaamast sõbra peale, siis sõitsime teise sõbra poole ja korjasime tema peale, seejärel mehe ema juurde ja korjasime tema peale. Iga kord natukene pakkisime ka asju ja sättisime bussis elamist mugavamaks.
Sageli on mul nii, et kui paha on olla, siis toredate inimeste seltskonnas juttu ajades läheb paremaks. Ja need, keda me peale korjasime, olid väga toredad inimesed... sellised, kellega läheks iga kell luurele. Aga hoolimata mõnusast lobisemisest ei hakanud mul paremaks minema. Hoopis vastupidi... järjest hullemaks. Mehel olid mõned asjad maha jäänud ja sõitsime uuesti meie poolt läbi... ja siis uuesti kodu poole sõites sain ma aru, et pole mõtet kangelast mängida ja läbi halva olemise head nägu teha.
Mina pole küll alpinist, aga ma saan täiesti aru nende põhimõttest, et väga oluline on mõista, millal tuleb tagasi keerata. Olgu tipuni kas 100 või 10 meetrit - kui on vaja tagasi keerata, siis on vaja tagasi keerata, et mitte korraldada jama endale ning oma meeskonnale (kes muidu peab sind alla tirima).
Nii tuligi tunnistada, et mul on ikka nii halb olla, et pole mõtet reisi kaasa teha. Sõit oleks kestnud vähemalt 24 tundi... selle käigus oleks olemine saanud minna ainult hullemaks. Ja minna Austriasse haige olema... see pole ka just eriliselt lahe väljavaade. Seega siis astusingi kodus bussist välja. Poeg otsustas ka siis koju jääda. Tema asjad olid eraldi kotis, need võtsime ka välja. Minu asjad olid mehe ja põnni asjadega suures kohvris... need siis käivad minu eest Austrias ära, ei olnud mõtet selle paari riidejupi pärast kohvrit hakata laiali lammutama.
Väga imelik oli koju jääda ausaltöeldes. Esimene tund aega oli tunne, et midagi on väga valesti... lisaks siis halbolemise tundele. Nüüd on öö möödas ja tuleb tunnistada, et väga õige otsus oli. Mul on praegu veel halvem olla kui õhtul ja ma ei kujuta ette, milline see olek oleks olnud öö läbi bussis sõitnuna.
Nii et jah... sain mida soovisin... see, et ma vahepeal jõudsin ümber mõelda ja tegelikult oleks väga tahtnud minna... noh, selle kohta on see teine ütlus naervast jumalast ja inimeste plaanidest. Aga eks ma siis katsun praegusest seisust parimat võtta. Korralikult välja puhata ja ehk tervekski saada... lugeda... kahjuks küll jäid kõige huvitavamad plaanis olnud raamatud kohvrisse, aga see pole probleem... lugemist ootavaid raamatuid on kodus riiulid täis. Ja kui juba tervem, siis saab mõelda kodu peale ning ehk jõuame ka lastega midagi lahedat koos teha.
Taaskord tuleb tunnistada, et see kuldlause kehtib. Eilse postituse lõpetasin õhkamisega, et loodetavasti ma kunagi ikka saan omale selle magamise-lugemise-koristamise nädala. Noh.. jah...
Päev oli kõik kena ja tore, asjad pakitud ja ootasime, et sõber Tallinnast teele saaks asuda. Tegu oli ju reede õhtuga ning loomulikult olid kõik Tallinn-Tartu bussid pilgeni täis. Ma ei teagi, mitmenda peale ta lõpuks mahtus, aga ei olnud see ei esimene ega teine, kuhu ta ajaliselt jõudnud oleks.
Kõik oli kena selle ajani, kui tuli reaalselt meil hakata kodust välja minema... siis hakkas minul paha. Korraks isegi mõtlesime, et jään ikkagi koju... siis vaatasin poja kurba nägu seda uudist kuuldes ja otsustasin, et võtan ennast ikka kokku. Tõmbasin ennast rohtusid täis, pakkisime asjad autosse ning asusime Tartu poole teele. Seal korjasime bussijaamast sõbra peale, siis sõitsime teise sõbra poole ja korjasime tema peale, seejärel mehe ema juurde ja korjasime tema peale. Iga kord natukene pakkisime ka asju ja sättisime bussis elamist mugavamaks.
Sageli on mul nii, et kui paha on olla, siis toredate inimeste seltskonnas juttu ajades läheb paremaks. Ja need, keda me peale korjasime, olid väga toredad inimesed... sellised, kellega läheks iga kell luurele. Aga hoolimata mõnusast lobisemisest ei hakanud mul paremaks minema. Hoopis vastupidi... järjest hullemaks. Mehel olid mõned asjad maha jäänud ja sõitsime uuesti meie poolt läbi... ja siis uuesti kodu poole sõites sain ma aru, et pole mõtet kangelast mängida ja läbi halva olemise head nägu teha.
Mina pole küll alpinist, aga ma saan täiesti aru nende põhimõttest, et väga oluline on mõista, millal tuleb tagasi keerata. Olgu tipuni kas 100 või 10 meetrit - kui on vaja tagasi keerata, siis on vaja tagasi keerata, et mitte korraldada jama endale ning oma meeskonnale (kes muidu peab sind alla tirima).
Nii tuligi tunnistada, et mul on ikka nii halb olla, et pole mõtet reisi kaasa teha. Sõit oleks kestnud vähemalt 24 tundi... selle käigus oleks olemine saanud minna ainult hullemaks. Ja minna Austriasse haige olema... see pole ka just eriliselt lahe väljavaade. Seega siis astusingi kodus bussist välja. Poeg otsustas ka siis koju jääda. Tema asjad olid eraldi kotis, need võtsime ka välja. Minu asjad olid mehe ja põnni asjadega suures kohvris... need siis käivad minu eest Austrias ära, ei olnud mõtet selle paari riidejupi pärast kohvrit hakata laiali lammutama.
Väga imelik oli koju jääda ausaltöeldes. Esimene tund aega oli tunne, et midagi on väga valesti... lisaks siis halbolemise tundele. Nüüd on öö möödas ja tuleb tunnistada, et väga õige otsus oli. Mul on praegu veel halvem olla kui õhtul ja ma ei kujuta ette, milline see olek oleks olnud öö läbi bussis sõitnuna.
Nii et jah... sain mida soovisin... see, et ma vahepeal jõudsin ümber mõelda ja tegelikult oleks väga tahtnud minna... noh, selle kohta on see teine ütlus naervast jumalast ja inimeste plaanidest. Aga eks ma siis katsun praegusest seisust parimat võtta. Korralikult välja puhata ja ehk tervekski saada... lugeda... kahjuks küll jäid kõige huvitavamad plaanis olnud raamatud kohvrisse, aga see pole probleem... lugemist ootavaid raamatuid on kodus riiulid täis. Ja kui juba tervem, siis saab mõelda kodu peale ning ehk jõuame ka lastega midagi lahedat koos teha.
reede, 1. veebruar 2013
Tasa ja targu... oleks ainult...
Tänane päev on olnud tõeline muutuste tormimöll. Hommik algas sellise teadmisega, et mees sõidab oma sõbra ja töökaaslastega Austriasse suusatama ning võtab põnni ja oma ema lapsehoidjana kaasa.
Algne plaan oli küll olnud selline, et põnni ja ämma asemel oleksin pidanud mina seal olema. Ja vahepealne plaan oli selline, et reisile lähen mina ka (koos siis põnni ja ämmaga). Need olid siis mõne päeva tagused plaanid. Põnn tuli mängu seetõttu, et minu isa, kes muidu oleks põnni hoidma jäänud koju, jäi ka kenasti haigeks. Nagu me tegelikult siin vahepeal kõik olime - korralik 39+ palavik ning kole kurguvalu ja köha.
Minu mittemineku plaan tulenes asjaolust, et mul veel ikka haiguse järelnähud ning tegelikult viimasel paaril päeval vaikselt hullemaks taas hakkas minema. Eks siin haigete laste kõrvalt ise ju ei saanud eriti tervenemisega tegeleda. Ja nii ma pean tunnistama, et kui mul oli kaalukausil nädal Austrias suusatamist (koos unetute öödega tänu põnnile) või võimalus vedeleda nädal aega lihtsalt kodus, magades, lugedes ja koristades... siis ma täielikult kaldusin jah ütlema koristamisele... no tegelikult küll peamiselt magamisele... ja lugemisele... aga samas tuleb tunnistada, et väljavaade võimaluseks teha kodus üks korralik suurkoristus, nii et saab vahepeal asju tõsta hunnikutesse ja sorteerimisele, nii et ei tule ühed pisikesed abikäed omapoolset sorteerimist tegema... see mõte tundus väga ahvatlev.
Nii et jah... selliseks piduriks olin järsku muutunud, et eelistasin kodus vedelemist Austrias suusatamisele... mis tuli mulle endalegi üllatusena....
Aga niipalju siis plaanidest. Lõppseis on hetkel selline, et plaanikohaselt läheb Austriasse mees, põnn ja ämm ning mehe üks sõber. Minemata jäävad mehe kaks töökaaslast, kes jäid haigeks. Ning kuna nii kiirelt asendusliikmeid lihtne just leida ei ole, siis lähen ikkagi ka mina ning lisaks haarame poja ka kaasa. Tütar oleks ka mahtunud, aga ta on ikka veel haigusest nõrk ning ei soovi tulla. Ning teadmata on see, kas suudab ree peale hüpata veel üks meie sõber, kes praegu otsib omale Tallinnasse koertele hoidjat ning tegelikult peaks otsapidi Tallinn-Tartu bussis olema. Ma ei hakka kõikide nende päeva jooksul läbi käinud variantidele mõtlemagi. Üks lemmikvariant oli plaan haarata kaasa üks poja sõber, aga tema oli ka just äsja haigeks jäänud ja 38+ palavikus.
Ühesõnaga tegelikult on terve see nädal olnud logistika ja planeerimise ja plaanide muutumise karusell, mis sai alguse sellest, kui vanaisa haigeks jäi... sellest päevast peale pole vist ühtegi päeva olnud, kus plaanid muutunud pole või muutused õhus pole olnud. Ja tegelikult mulle meeldib, kui asjad on rahulikud ja selged :)
Tegelikult ma pean tunnistama, et kui ma üksi reisin, siis pole mul ootamatuste vastu mitte kui midagi. Aga vot lastega reisides tahan ma rohkem planeerimise ja läbimõtlemise aega. Samas tuleb endale õlale patsutada, et ootamatult lihtsalt läks täna see ümberplaneerimisega seonduvate logilistiliste ja pakendamisalaste manöövrite tegemine. Eks ole neid laste asju juba piisavalt pakitud / aidatud pakkida, et mingi rutiin on selles osas tekkinud. See on muidugi positiivne.
Ahjaa... pojal pole veel suuski (tuleb rentida) ning kui mehe sõber jõuab ree peale, siis tuleb tallegi varustus hankida... ja tegelikult oli plaanis juba tunni aja eest teele asuda... noh, hea kui kuue paiku minema saame tegelikkuses.
Ehh... loodetavasti saan kunagi ka oma magamise-lugemise-koristamise nädala... aga tegelikult tuleb tunnistada, et suusatada on muidugi lahedam kui koristada...
Algne plaan oli küll olnud selline, et põnni ja ämma asemel oleksin pidanud mina seal olema. Ja vahepealne plaan oli selline, et reisile lähen mina ka (koos siis põnni ja ämmaga). Need olid siis mõne päeva tagused plaanid. Põnn tuli mängu seetõttu, et minu isa, kes muidu oleks põnni hoidma jäänud koju, jäi ka kenasti haigeks. Nagu me tegelikult siin vahepeal kõik olime - korralik 39+ palavik ning kole kurguvalu ja köha.
Minu mittemineku plaan tulenes asjaolust, et mul veel ikka haiguse järelnähud ning tegelikult viimasel paaril päeval vaikselt hullemaks taas hakkas minema. Eks siin haigete laste kõrvalt ise ju ei saanud eriti tervenemisega tegeleda. Ja nii ma pean tunnistama, et kui mul oli kaalukausil nädal Austrias suusatamist (koos unetute öödega tänu põnnile) või võimalus vedeleda nädal aega lihtsalt kodus, magades, lugedes ja koristades... siis ma täielikult kaldusin jah ütlema koristamisele... no tegelikult küll peamiselt magamisele... ja lugemisele... aga samas tuleb tunnistada, et väljavaade võimaluseks teha kodus üks korralik suurkoristus, nii et saab vahepeal asju tõsta hunnikutesse ja sorteerimisele, nii et ei tule ühed pisikesed abikäed omapoolset sorteerimist tegema... see mõte tundus väga ahvatlev.
Nii et jah... selliseks piduriks olin järsku muutunud, et eelistasin kodus vedelemist Austrias suusatamisele... mis tuli mulle endalegi üllatusena....
Aga niipalju siis plaanidest. Lõppseis on hetkel selline, et plaanikohaselt läheb Austriasse mees, põnn ja ämm ning mehe üks sõber. Minemata jäävad mehe kaks töökaaslast, kes jäid haigeks. Ning kuna nii kiirelt asendusliikmeid lihtne just leida ei ole, siis lähen ikkagi ka mina ning lisaks haarame poja ka kaasa. Tütar oleks ka mahtunud, aga ta on ikka veel haigusest nõrk ning ei soovi tulla. Ning teadmata on see, kas suudab ree peale hüpata veel üks meie sõber, kes praegu otsib omale Tallinnasse koertele hoidjat ning tegelikult peaks otsapidi Tallinn-Tartu bussis olema. Ma ei hakka kõikide nende päeva jooksul läbi käinud variantidele mõtlemagi. Üks lemmikvariant oli plaan haarata kaasa üks poja sõber, aga tema oli ka just äsja haigeks jäänud ja 38+ palavikus.
Ühesõnaga tegelikult on terve see nädal olnud logistika ja planeerimise ja plaanide muutumise karusell, mis sai alguse sellest, kui vanaisa haigeks jäi... sellest päevast peale pole vist ühtegi päeva olnud, kus plaanid muutunud pole või muutused õhus pole olnud. Ja tegelikult mulle meeldib, kui asjad on rahulikud ja selged :)
Tegelikult ma pean tunnistama, et kui ma üksi reisin, siis pole mul ootamatuste vastu mitte kui midagi. Aga vot lastega reisides tahan ma rohkem planeerimise ja läbimõtlemise aega. Samas tuleb endale õlale patsutada, et ootamatult lihtsalt läks täna see ümberplaneerimisega seonduvate logilistiliste ja pakendamisalaste manöövrite tegemine. Eks ole neid laste asju juba piisavalt pakitud / aidatud pakkida, et mingi rutiin on selles osas tekkinud. See on muidugi positiivne.
Ahjaa... pojal pole veel suuski (tuleb rentida) ning kui mehe sõber jõuab ree peale, siis tuleb tallegi varustus hankida... ja tegelikult oli plaanis juba tunni aja eest teele asuda... noh, hea kui kuue paiku minema saame tegelikkuses.
Ehh... loodetavasti saan kunagi ka oma magamise-lugemise-koristamise nädala... aga tegelikult tuleb tunnistada, et suusatada on muidugi lahedam kui koristada...
kolmapäev, 23. jaanuar 2013
Hingetõmbepäev
Nädalavahetus oli oma eksamite ja haigustega suht hullumeelne. Viimaseks eksamiks õppides oli pea juba nii paks, et ei suutnud uut infot vastu võtta. Ja sellest oli kahju, sest tegu oli väga laheda ainega. Üldse pean ma tunnistama, et sain selle eksamiperioodiga aru, kuiväga psühholoogia eriala ja õppimine üldse mulle ikka istuvad. Suurim äratundmine tabas mind paar päeva enne Rootsisõitu öösel kella nelja ajal. Järgmisel päeval oli eksam ja ma tean suurepäraselt, kui oluline on eksami edukaks sooritamiseks korralikult väljapuhanud aju. Aga mina istusin ikka ja lugesin sügaval öösel ühte ingliskeelset antud teema õpikut. Ja ma ei lugenud seda selleks, et eksamil edukam olla - ma olin muu materjali juba läbi töötanud ja teadsin suurepäraselt, et need mõned faktid, mis mulle sealt raamatust lisaks meelde jäävad, ei ole eksamil sugugi nii määravad kui magamatusest uimane aju. Ma ei suutnud lugemist lõpetada selletõttu, et see raamat oli nii paganama põnev. Kusjuures siinkohal pean ma tunnistama, et seda ainet õppima asudes ajas see mul aju nii krussi, et mulle tundus, et see teema mulle küll kuidagi kohe ei istu.... jumal tänatud, et naisterahvana on mul põhiseaduslik kohustus vähemalt viis korda minutis oma arvamust muuta :)
Öösel vastu tänast saatsin lõpuks teele ka oma viimase kodutöö, mis oli tegelikult tähtaja ületanud, aga õppejõud aktsepteeris minu selgitused ja pikendas tähtaega - on hea, kui vastas on inimlikud inimesed... kuigi sellest sain ma juba eelmine kord ülikoolis käies aru, et kui inimestega suhelda inimese moodi, siis nad ongi inimlikud... nii mõnigi kord sai "ära räägitud" õppejõud, kes teiste tudengitega vägagi suurt jäikust üles olid näidanud - no näiteks võib tuua ühe aine, kus mina läksin rääkima viimasel seminaril, et mul on kõik semestri tööd tegemata ja kas ma võin need enne eksamit ära esitada... mul lubati... sellest teada saades oli väga nördinud üks noormees, kelle üks töö oli tagasi lükatud, sest ta hilines selle esitamisega kaks tundi... nii et jah.... inimestega suhtlemine on ka kunst :)
Nii et sügissemester nüüd õnnelikult selja taga ning kevadsemestriks ained paigas. Siinkohal ma edasi mõelda ei taha, sest kevadesse sai kaks korda rohkem aineid kui sügisel oli - mul nimelt ju läbitud kaks sügissemestrit aga ei ühtegi kevadet, sest vahele tuli poolteist aastat akadeemilist. Ja kuna tahaks lõpetada järgmisel kevadel, siis tuleb nüüd kahe aasta ained sisuliselt korraga ära teha.
Seda arvestades kasutan praegust hetke täiega puhkamiseks. Täna on siis meil kõigil üks lebopäev. Lapsed tegid ka eile osaliselt kahe päeva asjad ette ära, nii et täna jäi neil teha ainult üks väike asi ja nüüd saavad ka nemad nautida lebopäeva, kus ei ole vaja kuhugi minna ega midagi erilist teha (näiteks kodu koristada - mis tegelt vajab hullult koristamist, sest ma pole sellega tegelemiseni jõudnud... aga naudin oma tänast puhkepäeva - küll mustemas kodus kui mulle meeldiks - ja hakkan järgmistel päevadel jälle asjalikuks).
Aga mida meie kontekstis tähendab, et lapsed "tegid ette ära". Sai nendega eile just arutatud, et kuna meil on välja kujunenud üsna toimiv süsteem (khani akadeemiast iga päev "review" varem tehtud matemaatika asjadele + üks uus matemaatika teema + üks uus programmeerimise vidoe koos koodi näppimisega, lisaks hispaaniakeelne multikas + endavalitud sõnade otsimine juurde + iseseisev uurimustöö kokkuvõtva teksti ja pildiga), siis selle alusel on tegelikult ka teada, mis on iga päeva ootused. Ja kui nad tahavad, siis võivad teha mitme päeva jagu "ootusi" mõnel päeval ära, siis saavad järgmistel (juba "tehtud") päevadel vabamalt võtta. Siin tegime kindla reegli, et asjad tuleb ette ära teha - seda varianti ei kasuta, et "ma täna ei viitsi teha, ma teen homme järele". Ja kokkulepe hakkas kohe tomima, eile tegid lapsed kahe päeva jagu asju ära ja on täna oma usinuse vilju rõõmuga nautinud.
Homma jälle asjalikumaks... aga täna puhkame...
Öösel vastu tänast saatsin lõpuks teele ka oma viimase kodutöö, mis oli tegelikult tähtaja ületanud, aga õppejõud aktsepteeris minu selgitused ja pikendas tähtaega - on hea, kui vastas on inimlikud inimesed... kuigi sellest sain ma juba eelmine kord ülikoolis käies aru, et kui inimestega suhelda inimese moodi, siis nad ongi inimlikud... nii mõnigi kord sai "ära räägitud" õppejõud, kes teiste tudengitega vägagi suurt jäikust üles olid näidanud - no näiteks võib tuua ühe aine, kus mina läksin rääkima viimasel seminaril, et mul on kõik semestri tööd tegemata ja kas ma võin need enne eksamit ära esitada... mul lubati... sellest teada saades oli väga nördinud üks noormees, kelle üks töö oli tagasi lükatud, sest ta hilines selle esitamisega kaks tundi... nii et jah.... inimestega suhtlemine on ka kunst :)
Nii et sügissemester nüüd õnnelikult selja taga ning kevadsemestriks ained paigas. Siinkohal ma edasi mõelda ei taha, sest kevadesse sai kaks korda rohkem aineid kui sügisel oli - mul nimelt ju läbitud kaks sügissemestrit aga ei ühtegi kevadet, sest vahele tuli poolteist aastat akadeemilist. Ja kuna tahaks lõpetada järgmisel kevadel, siis tuleb nüüd kahe aasta ained sisuliselt korraga ära teha.
Seda arvestades kasutan praegust hetke täiega puhkamiseks. Täna on siis meil kõigil üks lebopäev. Lapsed tegid ka eile osaliselt kahe päeva asjad ette ära, nii et täna jäi neil teha ainult üks väike asi ja nüüd saavad ka nemad nautida lebopäeva, kus ei ole vaja kuhugi minna ega midagi erilist teha (näiteks kodu koristada - mis tegelt vajab hullult koristamist, sest ma pole sellega tegelemiseni jõudnud... aga naudin oma tänast puhkepäeva - küll mustemas kodus kui mulle meeldiks - ja hakkan järgmistel päevadel jälle asjalikuks).
Aga mida meie kontekstis tähendab, et lapsed "tegid ette ära". Sai nendega eile just arutatud, et kuna meil on välja kujunenud üsna toimiv süsteem (khani akadeemiast iga päev "review" varem tehtud matemaatika asjadele + üks uus matemaatika teema + üks uus programmeerimise vidoe koos koodi näppimisega, lisaks hispaaniakeelne multikas + endavalitud sõnade otsimine juurde + iseseisev uurimustöö kokkuvõtva teksti ja pildiga), siis selle alusel on tegelikult ka teada, mis on iga päeva ootused. Ja kui nad tahavad, siis võivad teha mitme päeva jagu "ootusi" mõnel päeval ära, siis saavad järgmistel (juba "tehtud") päevadel vabamalt võtta. Siin tegime kindla reegli, et asjad tuleb ette ära teha - seda varianti ei kasuta, et "ma täna ei viitsi teha, ma teen homme järele". Ja kokkulepe hakkas kohe tomima, eile tegid lapsed kahe päeva jagu asju ära ja on täna oma usinuse vilju rõõmuga nautinud.
Homma jälle asjalikumaks... aga täna puhkame...
Tellimine:
Postitused (Atom)