Meile jõudis lõpuks kohale üks kauaoodatud raamat, millest saab alguse üks uus kauaoodatud õppeaine meie kodukoolis. Ehk siis nüüd hakkame vaatama, kui lihtne või keeruline on algklassilastele programmeerimist õpetada.
Raamatu nimi on "Hello world!" ning selle on kirjutanud kahepeale isa ning tema kümneaastane poeg, Warren ja Carter Sande. Raamat on täis lahedaid pilte (näide on toodud üleval :), kirjutatud lihtsas keeles (seda küll inglise keeles) ning alustab step-by-step nullist peale.
Programmeerimiskeel, mida selles raamatus õpetatakse on Python. Miks just selle keele esimeseks valisime? Selleks mitu põhjust. Esiteks on see vabavara, ehk siis saab tasuta alla laadida ning kohe pihta hakata. Teiseks on see lihtne keel (väidetavalt üks lihtsamaid). Kolmandaks on ta küll lihtne, aga siiski asjalik keel, milles kirjutavad oma programme (väidetavalt) ka Google ja NASA programmeerijad. Neljandaks, ta töötab normaalselt erinevate operatsioonisüsteemide peal.
Poeg juba hakkas otsast raamatut sirvima ning leidis üles ka koha, kus mängu tegema õpetatakse :) Aga alustame ikka algusest...
Aga miks ma üldse tahan oma lastele programmeerimist nii vara õpetada?
Noh, vastus peitub osaliselt ülalolevas pildis. Ma soovin, et nad ise oma fantaasiat ja aju kasutaks ning midagi looks, selle asemel, et arvuti poolt ettekirjutatud asju järgi teha. Ehk siis kui üldjuhul on laste puhul selle pildi suhtes vasupidine olukord (laps teeb kuulekalt silmad krõllis seda, mida arvuti ütleb), siis nüüd katsuks jõudude vahekorda muuta.
Ja muidugi tuleb see soov ka sellest, et nad ise on asjast huvitatud. Poeg räägib juba mitu aastat, et tahab ise mänge kirjutada. Tütar küll ise otsest soovi avaldanud pole, aga samas kui ma teemast räägin, siis on ikka huvitatud ka. Ja oma html lehekülge tegi ta täie mõnuga väga lahedalt.
Lisainspiratsiooniallikaks oli Targo kirjatükk Eesti IT inimestest ja järelkasvust. Ning tekkis endal tahtmine proovida, kui keeruline siis see programmeerimise õpetamine lastele on.
Uurides koolielu.ee portaalist informaatika esimese astme õppematerjale, siis olid seal enamasti klaviatuuri, hiire, interneti ja wordi kasutamise õpetused. Ka vajalikud asjad, aga minu jaoks mitte informaatika.
Ja lisaks tekitas mõtteid Targo järgmine kirjatükk poiste kadumise teemal, mis minul tekitas vastupidise küsimuse - miks tüdrukud ei programmeeri. Ja eks ma siis vaatan, mis vahe on poega ja tütart programmeerima õpetada.
Nii et kui meil see õppimine edukalt läheb, siis hakkame hoopis koolidele säru tegema, et lubagu ka lastel programmeerida... Aga nojah, kõigepealt tuleb ikka vaadata, kuidas siin meil asi toimima hakkab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar