Titeemme sporti tegemas

Täna oli erakordne päev. Esimest korda kahe viimase aasta jooksul käisin jooksmas. Nojah, tegelt on selle kahe viimase aasta jooksul mõni jooksmise üritus olnud ka, aga need on päädinud nii viiesaja meetrise vaikse lohisemisega.

Täna siis sai mees valgel ajal lapsevalves olla ja mina pääsesin pesast üksinda õue. Sikutasin jooksuriided selga (see ei olnud kerge ülesanne, muide :) ja asusin teele. Sportlikus mõttes mul hetkel vormi ei ole. Või nojah, tegelt on küll... sest ümar on ka vorm, nagu öeldakse. Ja tegelikult on ka sportlikus terminoloogias minu vormi kohta vajalik termin olemas - saiavorm :)

Aga kusagilt tuleb ju taas algust teha, kui keha ja vaim nii nüriks on jäänud. Raske oli küll, seda tuleb tunnistada. Keha ja jalad olid nagu üks suur võdisev sült. Vihmast märjad ja vastu maad surutud lehed sahisesid jalge all, kui neist üle jooksin. See oli otsene vihje, et eriti elegantse jooksusammuga tegemist ei olnud. Pigem meenutas see asi laste ühe arvutimängu "Plants versus Zombies" zombide loivamist - õõtsuv keha, lohisevad jalad ning olematu tempo. Kardetavasti oleksid särtsakad vanamemmed oma rahulikul jalutuskäigusammul ka minust täna kiiremad olnud. Õnneks oli tuul nii tugev ja ilm nii kehva, et ma nägin ainult ühte vanamemme ja temagi keeras õnneks mujale jalutama. Mõnikord ikka veab ka.

Jooksmiseks on mul ka üks lisamotivatsioon (lisaks sellele, et ennast lihtsalt hästi tunda). Kuu aja pärast oleks vaja ühed püksid jalga sikutada, aga tuleb tunnistada, et mu vööümbermõõt on hetkel 8cm suurem kui nende pükste ümbermõõt. Eks näis, kuidas selle asjaga saab. Ma tean ühte väga head salenemise vahendit - selleks on Xdreami sarja läbitegemine. Selle olen korra elus järgi proovinud, kui ühel kevadel andsin hulga riideid ära, arvates, et ma elu sees nende sisse enam ei mahu ja suve lõpus, pärast esimest korda elus korralikult Xdreamil käinuna (paar üksikut korda oli varemgi sisse sattunud, aga mitte regulaarset ja mitte pikemat ehk A-rada), mahtusin ma väga kenasti nendesse "väikestesse" riietesse, mis olin mälestusesemetena jätnud ära andmata. Xdreame sai hiljem veelgi tehtud, aga nii "ümarat" stardipositsiooni pole rohkem lihtsalt olnud kui tookord.

Nojah... oma hetke saiavormi pealt väga veel sinna ei kipugi ja kuu aja pärast pükste jalgasaamiseks sellest teadmisest ka kasu ei ole, et suve jooksul on võimalik saledaks saada. Küll aga hakkas hetkel mõte idanema, et selleks aastaks võiks võistkonna taas kokku ajada... hmm.. eks vaatab.

Ühesõnaga täna sai loivamas käidud. Mul on selline huvitav omadus, et esimesed 40 minutit jooksmist on mulle alati üks rist ja viletsus olnud ja siis kuidagi lähevad lõõrid lahti ja hakkavad jalad liikuma. Täna ma seda järgi proovida ei saanud, sest lihtsalt vorm ei luba nii pikalt seda risti ja viletsust taluda, et vaadata, kas pärastpoole hakkab parem või mitte. Kokku sai tegelikult küll 40 minutit jooksmas oldud küll, kuid sinna mahtusid sisse nii mõnedki puhkepeatused. Õnneks oli koer kaasas ja ma sain osad puhkepeatused tema taga ootamise kraesse ajada... kuigi mitte küll kõiki... näiteks mitte selliseid, kus ta tuli uuriva näoga vaatama, et mis ma lõõtsutan ja seisan keset teed nii kaua :)

Ega ma väga lõõtsutama ennast muidugi ei aja. Reegel ütleb, et kestvussporti tuleb teha sellise tempoga, et saad vabalt juttu rääkida samal ajal. No minul pole sellega kunagi probleeme olnud. Ükskord näiteks xdreami ajal, kui olime just rattad vahetuspunkti ära andnud ja liikusime rahulikult kanuude poole - võistkonnakaaslased paar sammu eespool ja mina sutsu tagapool (meil segavõistkond, nii et ma see järellohiseja ikka) - vaatasid mõlemad mehed äkitselt sünkroonselt väga murelike nägudega minu poole ja küsisid, et kas minuga on midagi halvasti. Mina teatasin, et pole viga midagi ja küsisin, et miks nad nii arvavad. Nemad vastu, et ma pole tükk aega (no see tähendab umbes see 30 sekundit, mis me liikunud olime) midagi öelnud ja nad hakkasid muretsema nii ebaminuliku käitumise pärast. Eksole :)

Igatahes oli see tänane zombiloivamine igati positiivne elamus. Ja kas need püksid mahuvad hiljem jalga või mitte, see on tegelikult savi. Nii mõnus on lihtsalt värske õhu käes omas tempos rahulikult ennast liigutada, loodust imetleda, värsket õhku kopsudesse koguda ja pärast sooja dushi all mõnuleda (kas ma ikka värsket õhku mainisin, jah :). Olemine on kohe teine terve ülejäänud päeva. Eks katsub seda veel ja veel organiseerida ja vaatame, kas saiavormist hakkab ka midagi muud välja vormuma.