Kool treenib meid läbi põlema?

Loomade õpetamisel kasutatakse peamiselt ikka kahte meetodit: piitsa ja präänikut. Ehk siis kui loom teeb nii, nagu treener tahab, siis ta saab preemiat ja kui loom teeb midagi, mida treener ei taha et ta teeks, siis saab ta karistada. On erinevaid treenimisviise, mis kasutavad preemiaks ja karistuseks erinevaid vahendeid (näiteks klikkerkoolitus, mis rõhutab just preemiat ning karistuseks on sisuliselt looma käitumise ignoreerimine ehk preemia mittesaamine), kuid lõppkokkuvõttes taanduvad enamik võtteid nende kahe valiku peale.

Ja see toimib. Loom saab üsna ruttu aru - "tee nii, siis saad midagi head" ja "ära nii tee, siis juhtub midagi halba". Aju, kui ennast pidevalt optimeeriv organ, tekitab peagi piisava arvu korduste järel lühiteed ning kinnistab tulemusena teadmised et "tee nii" ja "ära nii tee" - pikk ja lohisev "miks" kaob vaikselt ära ja nii need loomad edaspidi kuulavadki käsklusi ka ilma preemiata.

Inimene on muidugi kohati pisut keerukam olevus kui loom, aga meis kõigis on ikkagi veel piisavalt palju looma sees, et sellised lihtsad põhimõtted ka meie kohta kehtiks (ja kui keegi on uurinud pisut teadusharu nimega etoloogia, siis on see ääretult hirmutav, kui palju meis seda looma tegelikult on).

Kui tulle pannes kätt kõrvetame, siis enamasti seda rohkem ei tee (no mõni väga kõva peaga peab mitu korda järele proovima, aga mingil hetkel saab ta ikka aru, et nii hea ei ole). Kui mingi riietusega meie välimust kiidetakse, siis oleme altid sama riietust veelgi kasutama. jne jne.

Koolis veedab inimene 12 aastat. Ja mitte lihtsalt niisama aastat, vaid oma peamised arenemise ja kujunemise aastad.

Ja millest koosneb koolisüsteemi põhimõte. Autoriteet, ehk õpetaja, annab ette konkreetsed ülesanded, mille perfektset lahendamist kiidetakse (premeeritakse) ning osalist/poolikut/kehva lahendamist laidetakse (karistatakse). Kiitmise ja laitmise peamiseks vahendiks on hinded. Ülimaks eesmärgiks koolisüsteemis on saada hindeks 5. Siis kiidavad sind õpetajad ja vanemad, jagatakse kiituskirju ja medaleid ning lubatakse ilma eksamiteta ülikooli. Hinne 4 on selline nii-ja-naa. Et oled küll tubli, aga tegelikult mitte päris hea ja võiksid ikkagi asju paremini teha. Hinne 3 on juba selge laitus, et seda asja sa küll tegelikult ei oska. Hinne 2 on juba üheselt "loll" ja "läbikukkuja". Nii on piitsa-prääniku süsteem paigas ja seda treenitakse lastesse sisse kõik need 12 aastat.

Lapsed, kes ei ole igas aines andekad või on laisemat sorti, saavad piisavalt palju kolmesid ja kehvemaid hindeid ning õpivad mingi aja peale ära, et tegelikult läheb elu nii ka edasi ning ei peagi asju perfektselt viimase vindi peale sooritama, et elus toime tulla. Ja see on ääretult hea õppetund.

Need õnnetud lapsed, kes on lahtise peaga või väga töökad (või mõlemat, mis on aga suht harv kombinatsioon), ning õpivad viitele-neljadele, harjuvad aga selle 12-ne aastaga ära, et tulebki asju täiuslikult teha (sest siis saad ju premeeritud ja seda sinult oodataksegi).

Ja kui nüüd see tubli õpilane läheb päris ellu, siis on tema ajusse kinnistunud "edukuse" skeem: täida etteantud ülesandeid perfektselt.

Aga mis ootab inimest päriselus?

Esiteks, äkitselt tuleb hakata ise otsustama, mida teha ja mida mitte. Ei ole enam autoriteeti, kes kõike täpselt ette ütleb. See on aga asi, mis sissetreenitud skeemiga kuidagi ei sobi. Ja nii siis sobivadki tublidele õpilastele pigem sellised töökohad, mida ühiskonnas (mis selleks hetkeks võtab autoriteedi rolli endale) ihaldusväärseks peetakse ning kus on ülemus või mõni muu autoriteet (näiteks juhtimisalased käsiraamatud vms), kes täpselt ette ütleb, mida tegema peab.

Teine, ja veelgi suurem (ja salajasem) erinevus on see, et päris elus ei ole võimalik ühtegi ülesannet "perfektselt" sooritada. Päriselu ülesanded on sellised, mida saab alati veel paremini teha. Ei ole sellist "lõpp-punkti", kust paremaks enam minna ei saa. Lisaks ei ole päriselus perfektsuseks aega ega vahendeid. Ja mis kõige olulisem, tegelikult ei ole selle "perfektsuse" jaoks ka vajadust - piisab sellest, kui asi on lihtsalt ära tehtud ja siis saab juba edasi liikuda.

Aga meie hästitreenitud edukas õpilane ei tea seda, et perfektsust pole vaja. Tema 12 aasta jooksul ajusse kinnistatud skeem räägib, et kõike tuleb teha täiuslikult. Ja siis see tubli noor inimene istubki oma ülesannete kallal, pingutab, näeb vaeva, teeb ületunde ja veel ületunde ja veel ületunde (sest normaalse ajaga ei saa ta asju enda normide järgi piisavalt heaks). Teeb tööd varahommikust hilisööni, mõnikord ka öö läbi. Kõik on tema töödega väga rahul, sest tema tehtud asjad on alati suurepärased. Niimoodi ta tõuseb karjääriredelil, saab järjest rohkem ülesandeid, millele ta ei oska "ei" öelda (sest sissetreenitud põhimõte ütleb, et autoriteedi poolt antud ülesanded tuleb täita) ja näeb järjest rohkem vaeva, et neid uusi ja uusi ülesandeid taaskord perfektselt täita. Ja kogu selle aja jooksul on ta endaga rahulolematu, sest kõik asjad, mida ta teeb, on kaugel sellest perfektsusest, mis tegelikult tema aju temalt nõuab.

Ja siis ühel hetkel ütleb organism lihtsalt üles. Sest ühte ülesannet ei ole selle aja jooksul keegi välistest autoreteetidest meie edukale õppurile andnud. Ja see on ülesanne enda eest hoolitseda: korralikult välja puhata, tervislikult toituda, regulaarselt ennast füüsiliselt liigutada ning sõprade selskonnas positiivseid emotsioone koguda. Selle ülesande oleks edukas õpilane ise pidanud endale andma, aga isegi, kui ta on teadlik selle kõige vajalikkusest, on tema jaoks prioriteetsemad autoriteedi poolt antud ülesanded ja teiste ees võetud kohustused (ja nende perfektne täitmine). Selle kõrvalt ei jää selliste pisiasjade jaoks nagu magamine, söömine, treenimine ja positiivne suhtlemine lihtsalt aega.

Ja niimoodi me oma tublisid õppureid läbi põletamegi. Iseenesest on läbipõlemine sellisele inimesele hea, sest see sunnib teda elu üle järele mõtlema ja kui ta vähegi nutikas on, siis ta teeb kõigest eelnevast ka mingid järeldused oma edaspidise elu jaoks....

Ahjaa... mina olin ka koolis läbinisti viieline.... aga seda vist ei olnud raske ära arvata...
Ja minu tutvusringkonnas on enamik inimesi mingil hetkel läbipõlemist kogenud....
See ei ole normaalne... või on?