esmaspäev, 26. detsember 2011

Meie pere ja raamatud

Meie perel on üks ühine sõltuvus.... raamatud...

Minu isa ütleb, et tema on suurema osa oma teadmistest saanud "sopakatest" (niimoodi kutsub tema põnevus- ja kriminaaljutte). Ja teadmised maailmast on tal suured ja laiad :) Samuti nagu raamaturiiulid meie kodus.

Mina ise sain lapsepõlves sõbrannade käest pidevalt pahandada oma lugemise pärast. Näiteolukord: hüüavad nemad mul akna taga - mina lähen vaatama, et mis nad tahavad - kutsuvad mind õue - ma ütlen, et ma kohe tulen, lõpetan selle lehekülje lugemise veel ära - paari tunni pärast kuulen jälle akna taga hüüdmist, kus üsna pahurad sõbrannad jätkuvalt ootavad, et ma oma "lehekülje" lugemist lõpetaks :)

Mees on mul suur lähiajalooraamatute koguja (ja igast muude ka, aga seda just peamiselt). Viimati tema sünnipäeval tegime kokkuleppe, et kingituseks ostan talle raamatuid, ise valib välja. Koos läksime poodi ja mõne aja pärast veel teise poodi. Juba poes olles loomulikult ei suutnud vastu panna ja hiivasin mõned enda jaoks kah ära. Meile anti raamatupoest kastid, sest näha oli, et kottidega me neid asju ära ei tassi. Kokku tuli kaks kastitäit raamatuid. Arvuliselt võis neid olla nii neljakümne kandis. Õnneks on mehe huvialaraamatud need, mida eriti ei osteta ja mida enamasti soodushindadega raamatute hulgast leiab :)

Poodidega on niimoodi, et kui ma riiete ja ehete jms poodidest käin külma rahuga mööda, siis on kaks poodi, mis mul vere käima panevad ja kus ma tunde veeta võin - selleks on raamatupoed ning ehituspoed :)

Raamaturiiulitega on meil alati suur probleem olnud - kusagil riiuli peal teises kihis külili või niisama kuhjas ootavaid raamatuid tundub alati rohkem olevat kui võimalikku riiulipinda. Hiljuti aga kodus ümberkorraldusi tehes ehitasid mehed uue maast laeni riiuli, kus siis ca 25 meetrit riiulipinda. Sellest siis lõpuks piisas ootel olevate raamatute jaoks nii, et praegu on veel lausa umbes 4 meetrit raamatuvaba pinda riiulis. Hämmastav olukord meie kodu jaoks :) Enne seda riiulit oli meil kodus juba umbes neli korda nii palju raamaturiiuleid olemas ja mure on suur, et kuhu neid riiuleid mahutada kui juurde peaks vaja olema.

Ma siin seetõttu katsun meeste hulgas raamatukogu kasutamist propageerida. Ise hakkasin mõne aasta eest seda ise ka rohkem kasutama ning lapsi sinna viima. Eks see ole muidugi oluliselt mõistlikum kui hunnikute viisi poest raamatuid koju tassida ja lastel (ning endal) on väga mõnus riiulite vahel kõiksugu erinevaid vahvaid raamatuid uudistada.

Üksvahe, kui mul oli pikem haigeolemise periood, siis sai väga usinasti loetud. Pärast raamatukogus laenutuste ajalugu vaadates selgus, et poole aasta jooksul sai koju tiritud üle 150 raamatu. Osad neist olid küll lastele ja mõni üksik jäi läbi lugemata, aga suurem osa sellest sai ikka endal läbi näritud. Siis sai austaltöeldes mõneks ajaks enam kui küll raamatutest ja tegin pikema lugemise pausi. Nüüd aga on lugemise isu tagasi tulnud ja nii palju kui põnni ja muude toimetuste kõrvalt mahti saan katsun ikka natuke lugeda ka.

Lastele oleme väikesest peale unejuttu lugenud. Ja loeme siiamaani. Õpetajatelt olen kuulnud, et sageli lõpetavad vanemad unejutu lugemise siis ära kui laps kooli läheb. Ja nii õpetajad kui lapsed olid selle üle kurvad. Minu jaoks pole unejutu mõte ainult selles, et laps saab veel ilma lugemisoskuseta raamatujutte kuulda ning mis seega kaotab mõtte kui laps ise lugeda oskab. Unejutt on minu jaoks pigem üks mõnus peretraditsioon, mis aitab lapsel enne magamajäämist maha rahuneda, loob turvalise ja mõnusa õhustiku ja tugevdab peresidemeid. Sageli oleme jutu käigus või pärast juttu seal juhtunut läbi arutanud ning sellest edasi maailmast ja muust vestelnud. Õhtud, kus ma ei jaksa unejuttu lugeda, või mis on minu hinnangul unejutuks liiga hilised, on lastele väga kurvad. Neile igatahes hetkel veel väga unejutu traditsioon meeldib. Ja mõnikord on loetav raamat lastele nii huvi pakkunud, et nad on päeval ise seda edasi lugenud, et rutem teada saada, mis juhtub.

Ja viimasel ajal on ka lapsed ise järjest rohkem lugema hakanud. Seda suuresti tänu arvutivabadele päevadele, kus nad arvutist ja telekast peavad näpud eemal hoidma ja siis neil tuleb meelde igast muid toredaid asju, mida oma ajaga peale hakata. Natuke igavust on laste loomingulisusele väga kasulik :) Ja samamoodi on kasulik raamatukogu, kust nad ise oma soovide ja huvide järgi raamatuid valida saavad. Sealt leiab midagi tõesti igale maitsele. Ja kui alguses olid valitavateks raamatuteks pigem koomiksid ja pildiraamatud, siis nüüd lähevad nad järjest sisukamaks ja paksemaks.

Igatahes on kogu see pikk ja eklektiline jutt tegelikult hoiatus, et ärge üllatuge, kui siit blogist aeg-ajalt raamatu-teemalisi jutukesi tulema hakkab. Seda nii enda loetud raamatute kohta kui ka vihjeid selle kohta, et mis raamatud lastele meeldinud on.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kas teil on need raamaturiiulid kuidagi "disainitud" ka või tavalised, lihtsad? Ise ehitasite sobivad? Kui viitsid, pane mõned pildid siia või FBsse, meil varsti sama teema ees, et peab plaani pidama hakkama, äkki saab mõne idee. Meil muidugi tervet seinapinda pole kuskilt võtta, aga midagi ikka.

Külli

Katri ütles ...

Kuna täitsa ise tehtud (st meeste poolt, mitte minu), siis ikka lihtsamat sorti. Aga mulle meeldivad :)
Katsun lähiajal siis mõne klõpsu teha ja pildid kuhugi üles sokutada.

Rael. ütles ...

Kuidas teil need arvutivabad päevad on tekkinud?

Katri ütles ...

Hetkel enam ei ole neid, aga enne oli meil mitmeid arvuti kasutamise piiranguid. Mingil perioodil oli lastel kindel arv tunde päevas (ja mingi arvu tunde said erinevate tegevustega juurde "teenida"). Teise variandina proovisime süsteemi, kus mingi arv päevi nädalas olid arvutivabad (ehk siis näpud olid arvutist ja telekast eemal) ning teistel päevadel võisid vabalt arvutit/telekat kasutada.
Nüüd aga, lähtuvalt unschoolingu põhimõttele, meil enam arvutile piiranguid ei ole. Eks nad seda kasutavad palju, aga kuna koduõppes on lapsel terve päev aega oma asjadega tegelemiseks, siis isegi selle "palju arvutis olemise" kõrvalt jõuavad nad ka väga paljude muude asjadega tegeleda ja stressi on oluliselt vähem. Ja kui on sõbrad kättesaadavad mängimiseks või õues lahe olla või mina midagi lahedat tegevust pakun, siis tulevad nad meelsasti arvuti tagant ära. Ja vahepeal niisama olemiseks iseenesest ka.