Ei tea mina, mis karmavõlg mul on, kuid viimase paari kuu jooksul on tulnud võidelda finantsasutuste väärnõuetega, mis pärinevad aastatetagusest ajast. Siit siis moraal... kui teile potsatab postkasti (või antakse allkirja vastu tähitult üle) kuri kiri, kus nõutakse mingeid vanu summasid (mis teie teada on ilusti ära makstud), siis tasub ikka enne pisut asja protsessida, enne kui kohe usinasti maksma hakkate.
Esimene üllatus oli septembrikuus, kui tuli kuri kiri Swedi liisingult. Lugu ise pärines pooleteise aasta tagusest ajast. Ma olin kasutanud firma alt liisingus olnud autot ning sellest firmast lahkudes võtsin auto "kaasa". Olin ise olnud ka selle auto käendajaks. Sebimist oli palju, et kolmepoolset tehingut - liising, mina ja firma esindaja - tehtud saaks. Füüsilised asukohad olid erinevad ja nii saadeti dokumente edasi-tagasi ja allkirjastati erinevatel hetkedel. Lõpuks sai kogu saaga liisingu juhtimisel ja juhatusel tehtud ja kõik nõutud summad tasutud. Vähemalt nii liising mingi hetk omalt poolt kinnitas, et nüüd on kõik ok.
Nii... tuli siis poolteist aastat hiljem kuri kiri, et mina kui käendaja pean tasuma selle liisinglepinguga seotud võlgnevused... või nad panevad mu nime sinna-tänna üles ja annavad asja inkassosse. Ahjaa.. see tore nüanss ka, et nõuti seda, et ma nädala jooksul "tasuks võlgnevused JA tagastaks liisinguobjekti" :). Ehk siis maksa raha ja anna auto ka neile veel ära. No see muidugi oli näpukas, aga ikkagi - et auväärne suurfirma oma ametlikesse dokumentidesse sihukesi näpukaid lubab. Summa ei olnud üüratult suur, kuid taskuraha päris ka mitte.
Mõtlesin mina mis mõtlesin, aga välja ei suutnud mõelda, et mis summat nad minult küsivad. Kirjal oli ka konkreetse isiku kontaktid, nii et sai talle kirjutatud ja küsitud, et mis värk on. Ma meelega just kirjutasin, et jääks märk maha - muidu veel saadavadki nädala pärast mingid kurjad vennad kallale. No ja siis hakkas pihta - see kirjavahetus kestis meil mitu nädalat. Proua vastas mulle midagi ja mina üritasin tema poolt saadetud infost sotti saada ning kirjutasin siis järgmised küsimused jne. Osad faktid, mis ta mulle kirjades esitas olid vastukäivad ja osad olid täiesti valed. Nii et ma pidin sügavalt kaevuma aastatetagustesse dokumentidesse ja meilivahetustesse. Mul on õnneks komme kõike pahna alles jätta, et "äkki läheb vaja". No üldiselt ei ole nendest tuhandetest alleshoitud meilidest midagi vaja olnud, aga seekord oli siiski abi asjast, et endale protsessi käik ja vajalikud kuupäevad meelde tuletada. Niimoodi siis ise tuhnides ja tema poolt antud infot kontrollides hakkas midagi välja kooruma. Ja koorus see välja, et nad nõudsid mingeid üleandmisele eelnevate perioodide kindlustussummasid, mille tegelikult olin auto ülevõtmisel nö "sissemakse" summa osana ära tasunud. Mingit dokumenti mul selle kohta, et need summad said sinna sisse arvestatud, loomulikult ei olnud. Igatahes kirjutasin ma prouale lõpuks ühe väga kurja kirja, kus ma tõin punktihaaval esile tema poolt mulle edastatud valeinfo, vasturääkiva info ning ka asjaolu, et nad nõuavad sisse summasid, mis ma olen juba ära maksnud. Ja et ärgu mulle enne kirjutagu, kui on oma musta pesu asutusesiseselt ära klattinud, nii et mina ei peaks olema see eesel, kes nende jama klaarima peab. Lisaks veel vihjasin, et mul on tekkinud tungiv soov suhelda proua ülemusega, finantsinspektsiooniga ja Pealtnägijaga, et välja selgitada, kuidas saab üks suur ja lugupeetud finantsasutus kõigepealt sihukese käki üldse kokku keerata ja siis veel kliendile asjaga seonduvalt valefakte esitada.
Pärast seda kirja on vaikus majas olnud. Seda siis nüüd juba üle kahe kuu. Aga ega ma kindel saa olla, et nad veelkord tagasi ei tule teema juurde - kui enne oli asjast möödas poolteist aastat, siis see paar kuud on nohu sellega võrreldes.
Teise laksu sain nüüd paar päeva tagasi, kui hommikut alustas rõõmus kiri kohtutäiturilt, kus nõuti ka ühe vana saagaga (mis minu teada taas ilusti makstud oli) seotult tasumata summat. See summa, oh naudi ja imetle, pärines nelja aasta tagusest juhtumist. Nimelt oli minult tookord tagasi nõutud paari kuu vanemahüvitise summad. Ma olin küll pensioniametiga protsessinud ja selgitanud, millest mingid summade "üleminekud" tulid (ja selle protsessimise esimese sammu peale olid nad mulle isegi natukene raha juurde kandnud... eksole... et hiljem järgmises sammus kõike ikkagi uuesti sisse nõudma hakata). Mul oli protsessimise käigus omapoolse mingi etapi vastusega reageerimisaeg üle läinud ja nii see asi kohtutäiturile läks. Tegin siis täituriga graafiku ja maksin selle graafiku järgi kõik ära. Viimase makse järgi veel helistasin üle, et kas on kõik korras. Nende poolt tuli vastus, et kõik on ok.
Nüüd siis neli aastat hiljem tuli see armas kuri kiri, et maksku ma selle saagaga seoses kohtutäituri tasu. Taaskord ei olnud summa ülisuur, aga jällegi ka mitte kommiraha. Minul jälle segadus majas ja helistasin neile. Telefonis rääkis mingi neiu, kes ütles et tema ei tea, kes mulle ütles, et asi on korras ja tema ei tea, millest see summa on tulnud ja küsis, et kas mina tean, mis summa see maksmata jäi. Ühesõnaga nali kuubis :) Arutasime seda teemat ikka väga pikalt, pidasin talle lõpuks loengu ebaprofessionaalsusest ja jätsin ta jälgi ajama, et milles värk on. Kaks tundi oli ka enda poolt otsimist ja meeldetuletamist (ja internetis uurimist, et mis õigused kohtutäituril on jne). Kui siis uuesti helistasin vastas juba kohtutäitur ise, kes ütles et kõik on ok ja midagi ikka maksma ei pea. No ma siis palusin seekord selle kohta ka kirjalikku dokumenti, mis lubati saata. Kohale see veel jõudnud ei ole :)
Ma saaks aru, kui mingi uugametsa firma oma raamatupidamise sassi ajaks ning imelikke nõudeid esitaks. Aga liising ja kohtutäitur - asutused, mille sisuliselt ainus funktsioon ongi rahaasju ajada. Kui nemad niimoodi puusse panevad... no halloo... ei ole normaalne. Ja et siis klient peab mingeid aastatetaguseid asju mäletama ja välja kaevama, et tõestada, et tema ei ole kaamel.
Igatahes siit mulle õppetund ja ka teistele soovitus. Hoidke igasugused rahadega seotud asjade dokumendid alles ning nõudke rahadega seotud asjades alati lõppdokumenti, kus teine pool kinnitab, et asjad on korras. Ja kui teile potsatab postkasti mingi imelik nõue, siis arvestage, et olgu asutus nii lugupeetud kui tahes, puusse võib ta ikka panna ja enne ei tasu midagi maksta kui asi üheselt selge on. See muidugi tähendab, et te peate nendega suhtlema ja asja ajama - ja pigem kirjalikult, et jälg maha jääks ja asjast edasi suuremat jama ei korraldataks.
Ja kui kaua neid dokumente hoida? No minu interneti uurimustöö alusel tuli välja, et kohtutäituri poolt esitatud täituritasusid võrdsustatakse (vist?, seal ka juristid vaidlesid omavahel) kohtuotsusega väljanõutud summadega, mille aegumistähtaeg on 30 aastat! Nii et igaks juhuks tuleb seda pahna sisuliselt elu lõpuni kusagil alles hoida... Palju õnne meile kõigile...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar