Titeemmede ajupehmus ja "meie" vorm

 On üsna tavaline nähtus, et väikeste laste emad ei suuda rääkida (ja mõelda) praktiliselt millestki muust kui oma lastest. Ja seda tehes kasutavad nad sageli "meie" vormi: "meil tuli täna hammas", "me oleme täna virilad", "me kasvasime see kuu neli sentimeetrit".

Noh, virilad võivad need emmed mõni päev olla küll, aga vaevalt, et neil uusi hambaid on tulnud või et nad järsku uuesti mühinal kasvama on hakanud (see oleks muidugi lahe - saaks titeemmede korvpallivõistkonna kokku panna ja võistlustel ässama hakata).

Ja minagi hõikan kojujõudnud mehele vannitoa ukse vahelt, et "me siputame siin". Tuleb tunnistada, et ma tegelikult sellel hetkel väga ägedalt ei siputa :)

Mõnda inimest see häirib. Eriti ilma lasteta naisterahvaid ja meesterahvaid. Põhjuseks ilmselt ühest küljest see mure, et kuidas enne normaalne olnud inimene nüüd järsku nii igavalt ühekülgseks on muutunud, et temaga muudest teemadest rääkida ei saa. Teiseks mureks, ja seda eriti just naisterahvaste jaoks, on see, et kuidas enne normaalne inimene nüüd järsku midagi "enda jaoks" ei tee ning "ennast ära unustab". Ma olen kindel, et nii mõnigi neist lubab endale mõttes, et "mina küll selliseks ei muutu". Hmm.. küllap olen lastetuna isegi endale selliseid lubadusi andnud.

Ja ega mõni ei muutugi selliseks. Ja sellest on kahju. Sest tegelikult on selline "kanaajustumine" ja käitumine ühe ema poolt täiesti normaalne ja enamgi veel, see on kasulik nii emale kui lapsele.

Miks? Selles on mitu erinevat aspekti, mis kõik viivad kokku lapse heaoluni.

Targad teadlased on välja arvutanud, et kui lähtuda inimesest kui loomsest organismist, siis peaks rasedus kestma ca 20 kuud. Põhjuseks peamiselt meie aju suurus ja selle areng.

Miks siis rasedus kestab ainult 9 kuud, kui füsioloogiliste protsesside järgi peaks kestma oluliselt kauem?

Jällegi on põhjuseks meie aju - see on nii suur, et kui laps veel kauem kõhus areneks, siis oleks aju, ja seega ka pea, juba nii suur, et sünnitus oleks ema ja lapse jaoks liiga raske ning ohtlik.

Eelnev kokku tähendab, et esimese aasta hoolitseb ema sisuliselt "loote" eest, kelle õige koht oleks tegelikult jätkuvalt välismaailmast eraldatult emme kõhus lootekotis loksuda. See "loode" on 100% emast sõltuv. Kui loomalaps suudab suht kohe pärast sündimist ringi liikuda, ning seega vajadusel ohu eest ära põgeneda või ema juurde sööma minna (ja hakkab üsna peatselt ka muud sööki sööma), siis inimlaps on pikalt veel üsna abitu oma liikumistes ja söömistes. Ei suuda ta ise minna endale süüa hankima, ei suuda ta liigse külma korral minna kuhugi soojemasse kohta ega liigse palavuse korral minna jahedamasse jne.

Selline sõltuvus emast/hoolitsejast järk-järgult väheneb, kuid kestab ikkagi veel väga pikka aega ka pärast "looteaja" lõppu. Mingist hetkest suudab ta käia ning ennast teistele arusaadavaks teha (muude vahenditega peale nutu ja kõva hääle tegemise), kuid ise enda eest hoolitseda ta ikkagi veel ei suuda ja seda väga pikka aega. No mõni "laps", kes on väga hoolitseva ema käe all kasvanud, ei oska näiteks 20-aastaseltki süüa teha ja pesu pesta, aga see on muidugi teine teema juba :)

Ja ka laps ise näeb pikka aega ennast ja ema ühena. Teaduslikus mõttes eneseteadlikkus pidi lastel tekkima ca kahe aastaselt.

Siin muidugi on minu jaoks küsitav, et kui kindel ikka "täpp otsa ees" test eneseteadlikkuse määramiseks on (kes ei tea, siis põhimõte selles, et magavale "subjektile" tehakse lõhnatu värviline laik otsaette ning vaadatakse, kas ta pärastpoole ennast peeglist vaadates saab aru, et see täpp on tema otsa ees ja üritab seda katsuda). Seda nii loomade kui inimeste puhul. Äkki mõni loom/laps lihtsalt imetleb oma täppi ja ei hakka seda käega nühkima, ah? Igatahes pidid lisaks inimestele ainult väga üksikud loomaliigid "täpitesti" ära tegema. Mõned ahviliigid, delfiinid (hmm.. kuidas nemad oma täppi "katsuvad"?) ja siis veel mõned üllatavad elukad. Näiteks nokkloomad olid vist ka - aga siin ma võin nüüd eksida.

Igatahes peab laps ennast ja ema tükk aega üheks. Iseseisvumise etappe on lapse arengus mitmeid, kus ta siis vaikselt aru hakkab saama, et tema on omaette inimene ja omaenese eluga.

Aga kuidas see, et laps emast nii sõltuv on, on seotud ema "kanaajustumise" ja "meie" vormiga?

Kujutlege nüüd ette, et te olete tippteadlane ja peas on just vormumas lahendus teid vaevanud keerulisele probleemile - ja siis kostab kõrvaltoast üks "vääks". Kaks varianti: kas ignoreerid seda "vääksu" ja arendad oma mõtet edasi, et see ei katkeks ja ots käest ei kaoks või siis lähed tegeled selle "vääksuga" ja oled pahane/nördinud, et kauaoodatud lahendusele nii lähedal olles see käest tuli lasta.

Kumbki variant ei soosi hella ja positiivset hoolitsust lapse eest.

Ehk siis see, et ema aju lülitab ennast osaliselt välja ning hoiab fookust ainult lapsel, ning see, et ema näeb/tunnetab ennast ja last osaliselt ühise tervikuna, on vägagi kasuks sellele, et ema saaks rahulikult keskenduda lapse eest hoolitsemisele.

On ju suur vahe olukorral kui sa tahaksid hirmsasti minna kuhugi välja ja midagi "enda jaoks teha", kuid surud selle soovi alla, sest sa PEAD lapse eest hoolitsema ning olukorral, kus sa ei tahagi kuhugi mujale minna ja midagi muud teha, sest lapse eet hoolitsemine pakub piisavalt naudingut ja sa TAHAD seda teha.

Ja see tunne, et tegemist on "meiega" annab suuremat jõudu öösiti nohu käes vaevleva või hambatuleku tõttu nutva lapsega tegelemiseks. Kellegi teise valu ja mure puhul võiks ju ema mõelda, et las tegeleb ise oma muredega, aga kui see on ka enda mure, ehk "meie" mure, siis on ju loomulik, et ema sellega tegeleb.

Ehk siis kallid kaaskodanikud emad ja mitte-emad. Ärge muretsege oma/teiste kanaajustumise ja "meietamise" pärast. Ja kui te järgmine kord kuulete ennast või kedagi teist "meie" vormis õhinal oma lastest rääkimas, siis võite mõttes kergendatult naeratada ja teada, et selle ema jaoks on oma lapse eest hoolitsemine rõõm ning seetõttu on väikelapse kasvamise aeg seal peres tore ja positiivne elamus.

PS. Ja ma ei ürita kuidagi mõista anda, et nendel emmedel, kes räägivad muudest teemadest ja kes ei kasuta "meie" vormi, midagi halvasti oleks. Seda kindlasti mitte. Ma üritan lihtsalt öelda, et teatav aju "osaline väljalülitumine" ning "meietamine" teevad emal lapse eest hoolitsemisel elu lihtsamaks.