neljapäev, 2. veebruar 2012

Esimesed nädalad iseseisva õpetajana

Kui eelmised veerandid juhindusin puhtalt õppematerjalist ja tegime asju õpikute ja töövihikute järgi, siis nüüd oleme jõudnud taas uude etappi.

Laste õpetajate julgustusel olen võtnud suurema otsustuse ja initsiatiivi enda peale. Eelmine nädal läks meil loodusõpetuse tähe all, kus ei kasutanud kordagi õpikut ega töövihikut. Selle asemel hoopis valisime iga päev kaks erinevat elukat, otsisime google'st nende kohta pilte ja infot ning lapsed joonistasid looma kohta pildi ja kirjutasime erinevad kehaosad pildile lisaks. Selle mõtte sain poja õpetaja käest, sest nemad niimoodi oma loomaõpetust just tegid.

Alustasime seda looma-seeriat tegelikult inimesest. Lapsed joonistasid inimese. Rääkisime erinevad kehaosad koos läbi - millised kehaosad on olemas, mille jaoks nad vajalikud on ja kuidas oleks elu ilma nendeta. Väga lahe oli näiteks koos läbi proovida, mis tunne oleks istuda ilma põlvedeta (ehk siis sirgete jalgadega) või siis tassikest teed juua ilma küünarnukita (ehk sirge käega).

Elukatest võtsime läbi kassi, rebase, põdra, ahvena, kerakala, kotka, kaheksajala, konna.. midagi oli vist veel, hetkel ei tule meelde. Väga lahe oli niimoodi koos infot otsida, arutleda, vaadata kuidas lapsed väga lahedeid pilte joonistavad (kunstiõpetus ka kohe osaliselt tehtud) ja tegelikult sai niimood väga stressivabalt ja lõbusalt läbi võetud suur hulk infot - loomade erinevad kehaosad, nende vajalikkus ja eripärad, mida keegi sööb ja kuidas ta seda hangib, mil viisil keegi paljuneb (kas te teadsite, et kaheksajalg muneb?) ja oma järglaste eest hoolitseb.

Samal ajal sai ka raamatukogus käidud ja sealt haarasin kaasa portsu loomaraamatuid. Nüüd ongi meil unejuturaamatuks Turovski loomalood. Sobib väga mõnusalt teemaga kokku ja saab palju huvitavat lisaks teada.

Käesoleval nädalal tähistame osaliselt külmapühasid. Meil ei ole sellest küll iseenesest midagi, aga positiivne on see, et tänu külmapühadele saavad ka sõbrad valgel ajal õues mängida ja nii ongi viimased päevad möödunud tundide kaupa õues kelgutamise ja kelgumäele hüppekate ehitamise ja tiigilt lume lükkamise tähe all. Kui külm liiga näpistama hakkab, siis tullakse meie poole mängima. Nii et kehaline kasvatus ja sotsialiseerumine päevateemadeks.

Lisaks olen kõrvalt alustanud eesti keelega - poja õpetaja saatis lapsevanematele koma ja murdude õpetamiseks head materjali ja selle alusel hakkasime komadega pihta. Teen seda mõlema lapsega koos, sest teema konkreetne ja ka tütrele jõukohane. Murdudega hakkan ka nendega koos tegelema. Seal olen juba ise välja mõtelnud, kuidas neid lastele selgitada ja mismoodi neile läheneda.

Täitsa tore on niimoodi ise õpetajana areneda :). Eks näis, mis edaspidi veel juhtuma hakkab. Nagu eelmistest sissekannetest näha, siis töötan hetkel õppekava läbi, et näha, mida üldse selgeks saama peab. Sellest lähtudes saan edaspidi veel teadlikumalt ise teemasid ja valdkondi õpetamiseks valida.

2 kommentaari:

Katariina ütles ...

Nii tore lugeda! Mulle endale meeldiks ka just selline lähenemine. Lugesin ühest blogist John Holti tsitaate unschoolingu kohta - ohjah, seda lugedes tundub see kõik nii roosiline :)
Ohjah, keda ma nüüd süüdistama pean, et koduõppe mõte ära ei lähe?!

Katri ütles ...

Eks ikka ennast tuleb süüdistada :)

Unschooling kõlab väga lahedalt jah, aga ma pole kindel, et seda Eestis teha saab. Vaja ikkagi ju õppekava nõuetele vastata. Samas ei julgeks ilmselt ise seda hetkel veel teha ka, sest hirm ikka nahas, et kas nii ikka laps kõik eluks vajaliku selgeks saab. Kuigi jah - selge on see, et peamine on oskus ja tahtmine uusi asju endale selgeks teha. Kui see oskus on olemas, siis saab ükskõik mis vanuselt ükskõik mis asju endale selgeks teha.

Suvel koduõppe suvepäevadel oli kohal üks Iiri perekond, kelle kaks teismelist tütart on koduõppel unschoolingu põhimõttel. Täitsa inimese nägu olid ja oskasid ikka teistega suhelda ka :)